style="font-size:15px;"> Linda magas sel ajal aga rahulikku und, aimamata, mis tema kohta oli otsustatud. Kui päike oli tõusnud keskhommikusse ja vaadanud üle metsa otse tema tuppa, ärkas ta üles, riietus ja jooksis värskena ning elurõõmsana õuele. Päike vaatas ka üle hiiemetsa latvade otse urikivi poole, mille läheduses kaks meest olid elavas kõneluses – üks noor ja sirge, teine vana ja kössis –, arutasid juba kava, kuidas korrastada Avispea malevat ja seada seda sõjavalmis. Viimaks raputasid nad veel kord teineteise kätt – seekord juba pealikuks hakkamise kauba kinnituseks, ja siis lahkusid.
Noormehe samm oli kiire ja kerge. Eemalt hüüdis aga vanem talle:
„Aga head lõivu pead sa hiievanale viima pruudi eest.”
„Viin, viin… ja veel missuguse – kotitäie parimaid rukkeid, uhhuu!”
Kotso lähenes meesorjadele ja käskis:
„Oodake siin, ta toob urikivile kotitäie teri, toimetage see siis meie aita…”
Lind aga laulis hiietaguses kuusikus: peo-leo, sirt-sirt-sirrdi.
4
Linda oli kummuli oma õe põlvedel ja nuttis. Tal oli äsja olnud kõnelus isaga, kes oli käskinud tal minna Õnnemeelele mehele. Aga Lindale ei meeldinud too hallisilmne ja kõrgete põsenukkidega sakalane, kes elas üksinda metsanuki taga asetsevas talus ja oma kätega ehitatud tares. Tolle mehe hääl tundus Lindale olevat kalk ja vaade karm. Ta pidas palju rohkem lugu endisest Lõpekunda vanema pojast Võttelest, kelle silm oli soe ja laug looritatud pehmusega. Nad tundsid juba ammugi teineteist, olid käinud külas ja istunud õhtuti oja ääres ning unistanud. Olid unistanud ilusast ajast, kui maa peal olid elutsenud veel metshaldjad ja vete voogudes näkineiud. Need olid armastanud siis üksteist ja armastus oli olnud palav ja kirglik. Linda oli ihaldanud olla näkineid ja soovinud, et Võttele oleks haldjas. Ja olid vahest olnudki. Metshaldjas puhunud siis pajupilli ja näkineid oli langenud ta rinnale, sulgenud silmad ja avanud huuled. Haldjas oli teda kallistanud ja suudelnud. See oli olnud siis nii magus ja hea, et näkineiu oli sulanud mehe sülle ja unustanud enda, õhtuse videviku ja kogu maailma. Sellistest mälestustest elas hiljem Linda ja unistas Võttelest. Õnnemeelele meheleminek kohutas teda hirmsasti ja ta nuttis meelt heites.
„Ütle, Juta, kas sina armastasid oma Kallet, kui läksid temale?” küsis Linda nuuksudes.
„Ma ei tea… mulle meeldis küll too lokkispeaga rändkaupmees, kes müütas meile siidi, aga too kadus ja ei tulnud enam tagasi.”
„Kas isa oleks lubanud sind võõrale mehele?”
„Ei tea…”
„Aga mind sunnib ta võõrale sakalasele, kes tuli siia kaugelt ja pole meie meeste moodi.”
„Kui saad ta naiseks, siis hakkad armastama… ega minagi oma Kallet kuigi kõvasti armastanud, kuid temaga koos elades sain poja ja nüüd tunnen, et armastan teda väga.”
„Mina ei hakka Õnnemeelt kunagi armastama, ta on karmiloomuline ja kuri mees, ma tunnen vaistlikult seda juba ta välimuse järgi.”
„Ära välimuse järgi meest hinda, vaata pigemini tema töökust ja tublidust; küllap ta seda on, ega muidu poleks isa pannud teda pealikuks ja andnud talle maad talu asutamiseks.”
Järgnes tükk aega vaikust ja mõtlemist. Siis ajas Linda enese sirgu, kuivatas pisarad ja lausus:
„Ma ei lähe sellele Õnnemeelele.”
„Oh, õekene, ära seda tee, isa saab vihaseks ja lööb sind.”
„Löögu…”
„Aga lõpuks pead siiski alluma tema tahtmisele.”
„Ei allu…”
Linda mõtles jälle tükikene aega ja siis sõnas:
„Lähen nõiaisanda jutule, küsin temalt nõu ja lasen arbutada ja küsida kadunud emalt, mida tema soovitab.”
Linda läkski sedamaid nõia juurde. Kohtas teda metsa vahel ja nad siirdusid mõlemad hiide. Nende vahel toimus järgmine kahekõne:
Linda: „Isa tahab panna mind Õnnemeelele mehele, aga ma ei armasta seda meest.”
Nõid: „Sinu armastus pole tähtis.”
Linda: „Kuidas? Pole tähtis? Ilma armastuseta ei saa koos elada ja ilma armastuseta ei saa ka lapsi – mina tahan lapsi…”
Nõid: „Kui oled abiellunud ja mehega koos maganud, hakkad armastama ja saad lapsi. Õnnemeel on kange ja tugev mees, naised armastavad niisuguseid.”
Linda: „Mina mitte! Mina armastan luulelise hingega meest.”
Nõid: „Mis on luule? See on tuul, ma ei taju seda sinu luulet.”
Linda: „Sina, nõiaisand, oled vana ja hallitanud, nagu pehkinud känd metsas, sina ei taju noorte inimeste südame tundeid.”
Nõid: „Polegi vaja tajuda, see on kardetav ja ajab pea segi, nagu sinul nüüd.”
Linda: „Aga mina ei taha abielluda Õnnemeelega, kas kuuled, nõid?”
Nõid: „Sinu tahtmine ei loe.”
Linda: „Kuidas ei loe? Olen juba täiskasvanud inimene ja minul on ka omad soovid ja tahtmised.”
Nõid: „Sinu soovid ja tahtmised olenevad isast.”
Linda: „Isast… ikka isast, ma ei talu seda, ma karjun… ma, ma jooksen siit minema ja ei kuula kedagi.”
Nõid: „Mitte kuhugi sa ei jookse. Seda on mõni teinegi varem teinud, kuid tuuakse tagasi ja antakse naha peale. Tuleb alluda isale.”
Linda: „Ma ei allu, ma ei salli seda korda…”
Nõid: „Sina, Linda, oled läinud oma isasse, Kotso vaidleb ka alati vastu ja vannub, aga lõpuks allub ikkagi üldisele korrale.”
Linda: „Olen läinud koguni oma emasse. Tema oli õrn ja hingeline inimene, mina olen ka õrn ja hingeline…”
Nõid: „Ei usu…”
Linda: „Sina ei usu midagi, aga mina usun. Usun sinu arbutamisse, ole va kallis, nõiaisand, ja arbuta mulle.”
Nõid: „Arp pole tühiste asjade jaoks.”
Linda: „See pole tühine, see on minu südame asi.”
Nõid: „Ja arp pole ka naiste suvadeks…”
Linda: „Tean, tean, va tarkpea, neid asju ei arbutata, aga ole pai ja tee seda minule, saa aru, et mu süda on kurb ja valu täis.”
Nõid: „Mh, sa väikene võlur, poleks sa külavanema tütar ja… ja nii kaunis, nii ilus, siis ei arbutaks… aga mida siis?”
Linda: „Oh, arbuta kõigepealt Võttelele, kas ta ikka armastab mind ja, kas soovib mind väga enesele, ja kui kuuleb, et mind ei saa, siis?”
Nõid: „Siis leiab endale teise…”
Linda:
