Kotso oli sõitnud.
Kärajatel arutatigi peamiselt sõjalisi küsimusi. Kõik rahvavanemad olid kohal, isegi saarlaste omad, kes kärajatelt varem tihti puudusid. See näitas, et eestlaste seas valitses üksmeel suure Riia hädaohu pärast. Otsustati ühiselt astuda vaenlasele vastu. Et endi jõudusid peeti küllaldaseks, siis kiideti heaks liidulepe novgorodlastega, kes olid lubanud tulla suure sõjaväega ja kutsuda kaasa pihkvalasigi, kellede vastu eestlastel ei olnud kuigi suurt armastust, sest et nood käisid ise tihti eesti alasid röövimas. Aga nüüd lepiti selle pahega, sest Riia hädaoht oli senistest ohtudest palju suurem. Iga maakond pidi saatma välja oma maleva ja üldjuhiks valiti Lembitu. Selleks, et kõik malevad välja tuleksid, otsustas Lembitu teha maakondades ringsõidu ja ergutada malevapealikuid tulekule, ettevalmistustele ja ka vaprusele.
Samaaegselt arutati ka relvastuse ja võitlusviiside kasutamise küsimust. Rahvavanemad pidid kodus selgitama oma malevlastele, et riialaste vägede seas võitlevad rüütlid raudrüüdes ja mõõgavennad kannavad metallkilpe. Sellepärast kästi erilist tähelepanu osutada heale noolesihtimisele, et tabada rüütleid silmaauku ja kasutada sõjatapreid kilpide purustamiseks. Arvati, et riialastega peab pidama lähivõitlust, et mitte anda nendele võimalust tarvitada patarelle ja kiviviskamise masinaid, mida eestlastel oli kasinasti. Lembitu pidi ise arutama koostöö kava venelastega. Selleks pidi ta sõitma veel korraks Novgorodi ja kui vajalik isegi Pihkvasse.
Pärast neid tähtsaid läbirääkimisi ja arupidamist sõitsidki vanemad kiires korras kohtadele tagasi. Nad olid unustanud aga väga olulise asja: pidada endi sõjakavasid saladuses. Varsti olidki eestlaste kavad riialastele teada ja seal rutati kohe valmistama vastuaktsiooni. Piiskop Albert oli olukorrast väga häiritud. Ta kartis peamiselt venelasi. Eestlastega lootis ta omal käel hakkama saada, aga viimased koos venelastega võisid muutuda Riiale elukardetavaiks vaenlasteks, võisid hävitada tema elutöö ja isegi likvideerida Liivimaa kiriku.
Sõjaline olukord oligi viimasel aastal osutunud Riiale raskeks. Novgorodlased olid piiranud sisse Otepää linnuse, mida Riia pidas oma tähtsaks toetuspunktiks Eestimaa vallutamisel. Neile olid saarlased ja teistegi maakondade eestlased tulnud appi ja ajanud minema riialased ning viinud vangi paljud saksa ülikud, nende seas isegi piiskopi venna Teoderichi. Hiljem oli piiskop läkitanud oma saadikud Novgorodi rahulepet sõlmima ja vange vabastama, aga ilma tagajärjeta. „Needsinased inimesed olid täis kõrkuse täispuhutust ning uhkuses üliväga ülbed, ei hoolinud piiskopi palvest ega sakslastega tehtud rahuleppest…” märgib selle kohta kroonik sõna-sõnalt.
Sellepärast kutsus piiskop ordumeistrid enda juurde ja andis käsu olla häireseisukorras. Samuti pidas ta nõu liivlaste vanema Kaupoga ja lätlaste südimate meestega, Ramekoga ning Vekoga, kuidas seada sõjavalmis nende sõjajõud.
Kui kõige hädavajalikum oli korraldatud, reisis ta ise kiires korras Saksamaale, et värvata sealt uusi vägesid ja ristisõitjaid.
3
Halvas tujus saabus Avispea vanem koju. Talle ei meeldinud sõjad. Kuid Raikkülas oli räägitud ainult sõjast ja sõdimisest. Sõda häiris aga inimeste rahulikku elu, tõi vaesuse majja ja viis tavaliselt hulga tublisid mehi manalasse või tegi neid sandiks. Kotso armastas ainult rahulikku olemist. Noorena oli ta küll mõnikord tuisutanud sõjas, oli käinud kord venelastel abiks teisi venelasi tapmas, oli paaril korral käinud krivitšisid röövimas, oli sattunud seejuures aga leedulaste haardesse ja, tänu ühele vahvale sõjasulasele, oli pääsenud terve nahaga tulema. Sellest ajast peale ei pidanud ta suuremat lugu sõjast. Nüüd oli aga asi hullem. Sõda kippus endale kaela peale. Kotso ei uskunud küll seda hästi, kuid teiste maakondade vanemad kinnitasid, et riialased võivad tulla lõpuks ka Virumaale ja võivad rüüstata Avispea ja tappa tema. Ta ei kartnudki sedavõrd surma kui vangi viimist ja orjusse langemist. Seda peamiselt oma tütarde pärast. Ta ei võinud enesele ette kujutada, et tema tütred sattuvad orjusse, võõraste meeste valdusse ja vägistamise ohtu. See mõte tegi ta hulluks ja ta oli halvas tujus.
Kuid niisuguseid asju ei tohtinud sündida. Tema tütardesse ei tohtinud keegi puutuda, peale nende meeste – Kotso poolt väljavalitud meeste. Sellepärast otsustas ta sedamaid seada Avispea maleva korda, panna see relvadesse ja saata ründajatele vastu. Kaugele vastu, enne kui need jõuavad Virumaa piiridesse. Ta hakkas otsima kõigepealt head maleva pealikut, kes seaks valmis hea maleva.
Õnnemeel oli ühel hommikul näinud Kotsot küla vahel kõndimas. Oli tahtnud talle läheneda, aga oli märganud, et too oli halvas tujus, ja seepärast hoidus eemale. Halvas meeleolus külavanem võinuks rikkuda tema ilusad kavad ja sellepärast otsustas ta oodata, kuni ta tuju paraneb.
Kuid ootamine ei aidanud. Külavanema tuju ei paranenud. See oli muutunud veelgi halvemaks, sest maleva organiseerimine ei võtnud hästi vedu. Ta ei olnud leidnud maleva pealikut.
Viimaks otsustas Õnnemeel minna üksi hiide, ilma külavanemalt luba küsimata ja nõiale teatamata. Ta valis selleks vaikse hommiku, kui öine udu kattis veel maad ja tegi kaugelenägemise raskeks. Ta võttis nooltevibu õlale ja tapri kaenlasse. Tasaste sammudega hiilis läbi hiiemetsa ja lähenes urikivile. Pani käe suu juurde ja hüüdis vaevu kuuldavalt: „Hiievana!..”
Kuulatas. Ei mingit vastust. Ootas veidike aega ja siis hüüdis uuesti, kuid juba kõvemini. Vastust saamata hüüdis nüüd juba päris kõvasti:
„Hiievana… Viru Taara… kuule mind, sa kulla vana…”
Õnnemeel kuulas teraselt ja ootas tükk aega. Ikkagi vastust saamata muutus kurvaks. Langetas pea ja ohkas:
„Oh hiievana, hiievana – sa ei võtagi mind kuulda, ehk sind viimaks polegi… aga ma vajan sind nii hädasti, hädasti.”
„Peo-leo, sirt-sirt-sirrdi,” laulis lind oksal.
Õnnemeel võpatas. Jäi mõttesse ja järsku lõi ta nägu särama.
„Näe, imet! Seal sa siis oled, hiievana. Ilmutad end peoleona. Nüüd mõistan sind, mu kulla hiievana.”
„Peo-leo, sirt-sirt-sirrdi,” laulis lind uuesti.
„Oo, jaa-jaa! Mõistan, mõistan! Sa küsid, miks tulin? Vaata, kallis hiievana, manalaste tarka peada, mul on meelel musta muret, rasket rahet, südamel suuri kurvastusi, kehas aga kergeid kirgatusi. Meeldib mulle Lindakene, külavanema tütrekene, aga ta süda on soe oma, keha karu kaeda, ihu ilvese hoolitseda. Ei ta hooli minusta ega pea oma peiusta… Aita, kulla hiiehaldjas, virulaste arbuhooldjas, pane mind tüdruk armastama, minu ihu ihaldama, minu jõudu himustama, kauniks kaasaks tulema…”
Õnnemeel jäi nüüd kuulatama ja ootas vastust. Aga lind ei laulnud, hiievana ei vastanud. Mees ootas jällegi tükk aega ja viimaks hüüdis ahastavalt:
„Kuule, kulla hiievana, avislaste arbutaja, pajata paremat sõnumit, kuuluta kaunimat kõnelust…”
Ikkagi mingit vastust saamata muutus ta jälle kurvaks ja vajus mõttesse. Ta oli kaotanud lootuse midagi hiievana kaudu saavutada.
Õnnemeel seadis viimaks minekule, kuid nägi udu seest kolme inimkogu lähenevat. Ta ehmus ja pidi kargama kõrvale, aga seal märkas ta, et üks neist oli külavanem Kotso. Too tuli hiiele kahe meesorja saatel. Kotso suunas silmad kohe urikivile, nägi, et see oli tühi, vihastas ja lausus:
„Mitte kui midagi! Mitte marja vartki pole täna toodud. Kitsi ja ihnus too meie küla rahvas.”
Seal märkas ta aga Õnnemeelt ja nende vahel toimus järgmine kahekõne:
Kotso: „Mis sina siin teed?”
Õnnemeel: „Ootan…”
