hätta.”
Linda: „Aga arbuta siiski mulle tulevikku, küsi minu kallilt emalt manalas, kas ta tahab, et ma lähen Õnnemeelele mehele ja kas saan olema temaga õnnelik?”
Nõid: „Seda võiksin ju teha ja ainult sinu iluduse pärast.”
Nõid kadus nüüd hiietagusesse metsa. Linda jäi urikivi juurde seisma ja ootele, mida vastab arp. Aga arp vaikis ja ta ei kuulnud midagi. Kuid korraga kostis hiiemetsast siiski hääl – see oli nõia hääl.
Hääl küsis:
„Mis mure sind murrab, mis teeb sulle tuska, tütrekene?”
Linda kohkus. See oli ju nõia hääl, aga kõnetas teda kui emakene. Ta kohmetus hetkeks, kuid siis küsis:
„Ütle, armas emakene, kosta, kallis kooljakene, mis pean, vaene, tegema? Kellele, kallike, minema? Mitmed mind mehed tahavad, kosima kangesti kipuvad.”
Hääl vastas:
„Vali endal’ vahva meesta, vahva meesta malevasta, pika piigi kandijat, vibunoole viskajat…”
Linda küsis:
„Ütle mulle, memmekene, vasta, armas emakene, sõna selget saladust, kas on õrnust Õnnemeelel, kas on kabu tol kosijal, kas mind hellalt ka armastab?”
Hääl vastas:
„Kõike on tal külluses, õued täis tal õrnutsusi, koormaviisi kallistusi, haarded ääreni armastust…”
Linda ei küsinud enam. Oli kahevahel, kuid ei taibanud, kas oli vastaja nõiaisand üksi või rääkis ta kadunud ema sunnil. Manala asetses hiiemetsa taga, seal nood esivanemad kõik olid, võimalik, et nõial oli võim ja vägi nendega pidada ühendust.
Linda oli arbutamisest siiski rahuldatud. Ta meel muutus rahulikumaks ja vihagi olemasoleva korra vastu oli vaibunud.
Kui nõid ilmus metsast hiieplatsile, tänas Linda teda arbutamise eest ja pistis kotikesetäie kanamune temale põue. Nõia näoilme väljendas pettumust.
„Kas mu tasu pole küllaldane?” küsis Linda.
„Kipub olema kehvavõitu niisuguse tähtsa töö eest.”
„Kui tuled meile, ma lisan teist niipalju juurde.”
„Mh, ja lihapoolist ka…”
Nad lahkusid seepeale.
5
Kotso korraldas Lindale vägevad pulmad. See ei võinudki olla teisiti tema iseloomu juures. Ta oli uhke oma ilusale tütrele, kes oli kaunitar kogu maakonnas, ja ka väimehele, kes oli maleva pealik, osav laskmises ja tuntud tugeva jõu poolest. Kotso oleks meeleheast joonud enese purjugi ja pidanud mitmed eelpulmad, kui tal poleks kipitanud üks väike tume täpp südamel: väimees oli sakalane. Ta ei armastanud sakalasi nende kanguse ja ninakuse pärast, nad kippusid tihti olema targemad temast ja trügisid eelistatud kohtadele nii kärajatel kui ka ühiste eestlaste asjade ajamisel. See ei mahtunud Kotso hinge ja ta kandis salaja kartust, et väimees võib ka Avispeal osutuda korraga kangemaks kui tema. Kuid Kotso poleks rõõmustanud ka mõne virulasest väimehe üle, kes olid üldiselt veidi tossid ja aeglase käitumisega, ega ka mõne järvalase üle, kes olid jällegi liiga lahked ja heasüdamlikud. Ja kui Kotso vahest omas mõttes laduski oma soove tütre kosilaste suhtes ritta, siis ei leidnud ta kogu maa peal sellist meest, kes oleks olnud temale kõigiti vastuvõetav ja Linda vääriline. Nii osutus Õnnemeel talle siiski kõige sobivamaks väimeheks ja ta korraldas seepärast uhked pulmad.
Pulmad olid määratud suviharja ajale. Siis olid kevadised tööd rahval lõpetatud ja heinategu alles algamata. Oli aega kõigil pidutseda ja haigeid päid parandada. Meestel muidugi. Aga juhtus ka, et naised jõid ahnelt kangeid jooke, mida oli ohtrasti pakutud, ja siis juhtus, et kõik jäid purju ja laulsid:
Õlle auru õrnakesta,
mee maiku mõnusakesta,
võtab meeled meeste peasta,
pooled meeled poiste peasta,
natukene naiste peasta.
Mehed siis mütsata müravad,
naised tanuta tantsivad,
poisid on poole-küllakille…
Pulmalisi oli kutsutud igast kandist ja iga sorti. Aukülalisteks olid ümbruskonna rahvavanemad, targad, nõiad ja kaupmehed, muidukülalisteks olid kõik avispealased – nii talunikud kui käsitöölised, kuna orjad ja vaimud olid ilma kutsumatagi peoosalised.
Kotso oli muretsenud aamitäie käärinud mõdu ja ise pruulinud õlut – kanget saarlaste õlut. Kakutegija eit oli küpsetanud mitu korvitäit kakkusid – võikakkusid, munakakkusid, kohupiimakakkusid ja meekakkusid. Paar mullikat oli tapetud lihatoitudeks ja mitu lammast suitsetatud suupisteteks, rääkimata verekäkkidest, tanguvorstidest, sulatatud searasvast ja muust maiustoidust. Räbala küla mehed olid saatnud kingiks poole põtra ja Pudivere vanem kaks karu sinki. Et oli suvine aeg, siis söödi-joodi väljas. Toidud olid laotud kõik laudadele tare esisel murul ja joogid asetatud keset õue suure tammepaku otsa – Kotso suure ettevaatuse tõttu, sest lihtsal laual võinuks mõni purjuspäine pulmaline kalli vedeliku ümber kallutada või lihtsalt küljeli lükata. Kiigeaed külavahel oli korrastatud jalakeerutamiseks, karglemiseks ja igasugu kemplemiseks.
Malevlased olid omalt poolt ehitanud Kotso koja ette suure auvärava, mille sambad olid noorte neidude poolt ilustatud vanikute ja pärgadega. Kui Kotso väravat vaatas, leidis ta kohe, et postidel puudusid mõõgad ja sõjataprid. Malevapealiku väärikus nõudis, et tema pulmad tähistasid ka tema seisust. Samuti pidi pulmarongi eesotsas põristatama sõjatrumme ja kiigeaias tantsitama sõjatantse. Kotso soov oli kõigile käsuks ja seda ka täideti.
Ametlik abielu sõlmiti hiieplatsil, kus nõid selle kinnitas manalaste juuresolekul ning esivanemate õnnistusel. Kõu kutsuti käemeheks ja Uku isameheks. Lõpuks pöörasid kõik silmad Ebavere mäe poole ja hüüdsid: „Taara, avita, Taara, avita – tee, et noorik tooks palju poegi ilmale, kodu kaitseks ja isademaa auks!”
Pruutpaar sõitis ise ratsudel ja kahel pool saatsid neid malevlased, kes vehkisid paljaste mõõkadega, peletades eemale pahareti poegi ja kodukäijaid. Trummide põrin täitis pühalikku vaikust, tegi pulmarongile tee lahti ja pillimehed mängisid takti. Nii liiguti hiieplatsilt külavahele, kus külalised annetasid kinke ja soovisid noorpaarile pikka eluiga, suurt varandust ning jällegi palju lapsi.
Kotso jaotas ise joogipoolist. Kui esimesed meekannud olid tühjendatud ja asuti õlut jooma, üritasid mehed laulu. Nad tervitasid üksteist ja laulsid:
Tere, tere, pulma poisid,
tere, pulma pidulised.
Andke meile mõdu maitsta,
mõdu maitsta, kalja katsta,
odra vahtu vaadata
ja õlle kappa kallutada…
Teised olid juba söökide man, ja kui esimesed olid vaevalt laulu lõpetanud, jätkasid nemad kohe:
Sööme, vennad, joome, vennad,
sööme söögid sülitsi,
joome joogid jalutsi.
Ühes sööme, ühes joome,
ühes me ööd magame,
pooleks me palad paneme…
Varsti
