abi selle vastu. Ta tundis end korraga nii viletsana ning mannetuna, et hakkas kahju iseendast, kaasinimestest ja kogu mahajäetud maailmast, ja hakkas suure häälega nutma.
Lohutajat ei olnud. Kõik teised laagrisolijad jagasid samasugust saatust. Kõigil oli mure homse päeva pärast. Ja kui homne päev oli möödunud, siis kohe mure järgmise eest. Linda ei söönudki tol õhtul. Kurk oli tõmbunud erutusest krampi ja ükski suutäis ei läinud alla. Kummuli olles targutas ta nüüd elu kallal.
Elu!? Kas oli tal veel mingit väärtust? Orjuses küll mitte! Vähemalt orjade valitsejad ei annud talle mingit väärtust. Kodus röövimise ajal, vaevarikkal teekonnal ja sama linnuse all oli ta näinud tapmist, inimeste suremist, häda, kisa… kõik see oli sündinud niisama lihtsalt nagu vihmapiiskade langemine maapinnale. Keegi ei olnud sellest enam häiritud nagu vihmasajustki. Ometi oli igal piisal oma suur võlu ja ilu. Ta sätendas tuhandetes värvides päikese käes, ta andis elu inimesele ja loodusele, tekitas pilved taeva alla ja udukatted aasadele. Aga keegi ei mõistnud hinnata väikse vihmapiisa väärtust vihmasajus, niisama kui inimese elu orjuses.
Linda kergitas viimaks pea. Lapsed mängisid ta läheduses. Poisikesed pidasid puupulkadega ja kivikildudega sõda. Kivikillud olid eestlased, puupulgad aga riialased. Kivid lõikasid pulgad pooleks.
„Kus on ema?” küsis korraga Uljas.
„Ema? Kas ema polegi veel tulnud?” kohkus Linda.
„Ei ole… aga kivid murdsid kõik pulgad puruks.”
Linda läks sedamaid õde otsima. Teda ei olnud. Mõned naised teadsid seletada, et ta polnudki saabunud.
Kohutav! Jäi siis ta vaeneke metsaliste küüsi. See erutas Lindat sedavõrd, et ta seisis sambana tükk aega keset laagrit ja ei teadnud, mida peale hakata. Siis ta hakkas hoolitsema Uljase eest ja pani teda magama.
Alles hilja õhtul saabus Juta. Linda jooksis talle vastu ja embas õde. Kõnetas, päris, lohutas. Juta suu oli aga suletud ja silm nutust punane. Ta nägi samasugune välja nagu paljud teisedki naised, kes varemalt olid hilja saabunud. Tavaliselt ei söönud nad siis ja läksid kohe magama. Ka Juta juures oli see nii. Küsis vaid Uljase tervise üle ja vaikis jälle. Oli ka tema langenud alanduse ohvriks, millest enam ei räägita? On olemas mitmesuguseid alandusi. Solvamisest ja auhaavamisest räägitakse ning nõutakse vabandamist või hüvitust. Reetmise ja mõrvamise puhul karjutakse karistust või veritasu. Kuid on olemas alandusi, millest ei räägita. On isegi alandav seda meenutada või mõttes korrata. Meeste juures juhtub see siis, kui neid on kehaliselt pekstud ja nad ei ole saanud vastu hakata, naiste juures aga siis, kui neid on vägistatud…
Vaikides läksid õekesed järgmisel päeval tööle. Linda oli aga erutatud ja ta süda värises sees. Ootas karistust. Kartis iga hetk kinnivõtmist, peksmist, tulle heitmist … oh! seda asja võivad nad temaga teha, sest ta oli jõuetu enese eest midagi tegema – kaitsetu naine! Hirmunud silmil nägi ta kümniku lähenemas, keeras pea, et mitte näha koledat riista puusal; piigimehest hoidus eemale, et see teda samas surnuks ei pistaks, ja iga raske sammu lähenemisel ehmus, et keegi tuleb teda haarama.
Kuid midagi ei juhtunud. Keegi ei puutunud temasse ja ükski ülemus ei viinud teda peksupingile ega heitnud piinakambrisse. Suremiseks oli ta aga valmis. Õde töötas ta kõrval vaikides ja Linda märkas, et ta pühkis tihti pisaraid. Ta oleks tahtnud kuidagi õde lohutada, aga ei julgenud. Ei julgenud esiteks õe enese pärast, sest too ei otsinud tema lohutamist; ei julgenud ka kümniku pärast, sest ta ei tahtnud saada karistatud.
Kui päevatöö oli jällegi lõppenud ja Linda liikus naistega koos laagri aia poole, haarati teda korraga kätest ja veeti kõrvale. Haarajad olid ilmunud nurga tagant ja tegutsenud nii kiiresti, et Linda ei saanud vastu hakata ega põgeneda. Mitme mehe jõud vallutas tema. Esmalt katsus ta end kaitsta ja püüdis hoida mehi eemale, aga viimaks kaotas meelemärkuse ja kõik kadus tema ümber pimedusse.
Hilja õhtul saabus ka tema laagrisse. Oli leidnud end kusagil lamamas ja valvurid olid näidanud talle teed. Sügisene öö oma umbse pimedusega oli seisnud ta lähedal ja ta ei taibanud, kus ta viibib või kuhu läheb. Valvuri kõrv oli kuulnud ta samme ja hüüdnud. Siis oli juhatanud teda laagrisse viivale teele.
Ka Linda ei einetanud ega kõnelenud. Kaks tumma õde istusid nüüd aianurgas ja mõtlesid endi musti mõtteid. Linda oli otsustanud teha lõpparve eluga. Ta ei avaldanud seda õele, aga leidis, et tema elutilgal pole mõtet enam edasi oleleda. Ta ei uskunud, et eestlaste malevad suudavad veel koguneda ja vabastada vangid. Eluajaks orjusesse jääda ja elatada oma ihu metsaliste ihade rahuldamiseks, seda pidas ta niivõrd alandavaks, et tahtis pigemini surra.
Kõrgelt vallimüürilt võis ta kergesti hüpata alla ja kukkuda surnuks. Ainukeseks mureks oli vaid, kuidas pääseks ta hing Avispea manalasse. Oma emakese ja kõikide esivanemate juurde ihaldas ta pääseda. Oli see siit Riia linnuse alt võimalik? Seda ta ei teadnud ja ainult sellepärast muretses ta.
Õlilambi valgusel mängisid lapsed sõjamängu. Poisikeste rõõmutsemine äratas Linda tähelepanu. Nüüd olid kivikillud ratsanikeks, kes ründasid linnust, purustasid puupulgakesed ja vallutasid selle.
„Mis linnus see on?” küsis Linda.
„Riia linnus,” vastati.
„Ja ratsanikud? Kes need on?”
„Ikka meie omad… meie malevlased…”
„Oh, lapsed, see pole õige mäng, meie malevlased ei suuda kunagi vallutada Riia linnust.”
„Miks ei suuda? – Suudavad küll! – Meie malevlased on tugevamad kui riialased!” vaidlesid poisikesed kooris vastu.
„Meie malevlased on kanged küll, aga ei ole nii tugevad, et suudavad vallutada Riia linnust,” arvas Linda.
„Oo, tädi, sa ei teagi – isa ja Õnne tulevad ratsudel koos kõikidega, tapavad rüütlid ja vabastavad meid… saame koju!” hüüdis Uljas suure vaimustusega.
Linda vaikis. Tal hakkas häbi enese pärast. Ta oli kaotanud usu endasse ja oma rahva võimetesse, aga lapsed ei olnud. Suur oli laste usk, palju suurem kui tema oma.
Juta oli kuulanud kõnelust pealt ja lausus:
„Kasvage lapsed suureks ja saage tugevaks, kui isad ei suuda meid vabastada orjusest, siis teete seda teie.”
„Hurraa! Ema, mina vabastan sinu! – Meie vabastame kõiki! – Kasvame suureks ja saame tugevaks!” hüüdsid lapsed kõik kooris.
Laste kisa lõi Lindale nagu puuga pähe. Tegi teda kaineks. Hakkas uuesti targutama elamise mõtte kallal. Aga kirest hullunud meeste näod seisid selgesti ta silmade ees ja ta keha hakkas värisema. Sülg muutus suus jälle vihaks. Ta seisis kahe tule vahel. Lapsed olid andnud tõuke tal edasi elada ja uskuda, aga ta ei võinud ometi elada ainult selleks, et ehitada vallutajatele linnuse müüre ja õhtuti ohverdada oma ihu loomalikkudele ihadele. Ta seisis kaua kahevahel ja tuli viimaks otsusele: võidelda! Surmaga oleks kõigel lõpp, aga edasi elades ja võideldes võiks ehk kogemata saavutada vabaduse. Et aga edasi elada, selleks vajas ta usku, nagu oli seda lastel.
11
Ilmad olid muutunud Riia alla järsku viluks. Tugev tuul vedas järgmisel päeval raskeid pilvi kogu taevaaluse täis, vinge tuul ulus linnuse müüride kohal ja niiske õhk tungis riietest läbi kuni kontideni. Kuid kindluse ehitamine pidi edasi käima ja naised viidi tööle. Nad katsid endid soojemate hilpudega, mida kusagilt kätte said, ja Linda sidus endale sõba pähe, mille otsad lõua alla sõlme keeras.
