kordas Cecily kajana ja tema silmades välgatas imestus. „Ma olen täiesti terve.”
„Mitte päris,” vastas Will, osutades tüdruku vigastatud randmele ning nägu ja käsi katvatele kriimudele, mis olid hakanud iratze toimel paranema. Temas tulvas üle vihalaine, nii tugev, et ta ei kuulnudki Jemi enda taga köhima hakkavat, ehkki tavaliselt sundis see heli teda tegutsema niisama kiiresti, nagu kuiva tulehakatisse langenud sädemest lahvatab leek. „Cecily, mis sul ometi pähe kargas, et…”
„Harva olen ma näinud üht varjuküttti käitumas nii vapralt,” katkestas Gabriel teda. Noormees ei vaadanud Willi poolegi; tema pilk oli Cecilyl ning sellest aimus imestuse kõrval veel midagi. Gabrieli nagu nende kõigi juustes oli pori ja verd, aga tema rohelised silmad särasid väga kirkalt.
Cecily punastas. „Mõtlesin ainult…”
Tüdruk jättis lause lõpetamata; silmad suured, vaatas ta Willist mööda. Jemi tabas uus köhahoog ja nüüd Will kuulis seda; ta pöördus just sel hetkel, kui tema parabatai langes maapinnale põlvili.
3
VIIMSE TUNNINI
Ei raipesööjana meeleheitest ma toitu; ei viimseid ma lõika läbi inimsusniite – olgu küll lõtvunuid – viimseid, eluga seovad mis mind, nii et nutta veel suudan lõpmata väsinult; loota, päev et taas kord saabub, et ei vali ma olematust.
Jem oli naaldunud vastu Instituudi tõlda; tema silmad olid suletud, nägu valge nagu paber. Will seisis sõbra kõrval ning hoidis tal tugevasti õlast kinni. Tessa teadis lähemale tõtates, et see ei ole pelgalt vennalik žest. Just Willi haare oligi ilmselt suuresti see, mis Jemi püsti hoidis.
Tessa ja Henry olid kuulnud ussi surmakarjet. Tundus, nagu poleks kulunud rohkem kui mõni hetk ning juba nägi Gabriel neid välistrepist alla tormamas. Noormees oli hingeldades rääkinud neile koletise surmast ja siis sellestki, mis oli juhtunud Jemiga; Tessa silme ees oli kõik läinud valgeks, nagu oleks ta saanud ühtäkki näkku tugeva hoobi.
Ta polnud neid sõnu juba ammu kuulnud; alateadlikult oli ta alati kartnud neid kuulda ja mõnikord kõlasid need kohutavates unenägudes, sundides teda voodis istukile viskuma ja õhku ahmima: „Jem”, „vajus kokku”, „vaagub hinge”, „veri”, „Will”, „Will on temaga”, „Will…” Muidugi oli Will Jemiga.
Teised kogunesid summa – vennad Lightwoodid õega; isegi Tatiana oli vait või ehk ei kuulnud Tessa lihtsalt tema hüsteerikat. Ta tajus, et Cecily on lähedal, ning Henry seisis kohmetult tema kõrval, otsekui sooviks Tessat lohutada, aga ei teaks, millest alustada.
Willi pilk kohtus Tessa omaga, kui tüdruk ripnevasse kleidisabasse takerdudes lähemale läks. Sel hetkel valitses nende vahel täielik teineteisemõistmine. Kõiges, mis puudutas Jemi, võisid nad teineteisele kõhklematult silma vaadata. Jemi asjus olid mõlemad kirglikult järeleandmatud. Tessa nägi, kuidas Will pigistab kõvemini sõbra õlga. „Ta on siin,” lausus Will.
Jemi silmad läksid aeglaselt lahti. Tessa nägi vaeva, et hirm, mida ta tundis, ei peegelduks tema näos. Jemi pupillid olid laienenud, iirised ümbritsesid musta silmaläätse kitsa hõbedase rõngana. „Ni shou shang le ma, quin ai de?” sosistas poiss.
Tessa oli käinud Jemile peale, et too õpetaks talle mandariini keelt. Kui muu ehk jäigi arusaamatuks, siis „quin ai de” oli talle tuttav. Mu kallis, mu armsam. Tessa võttis poisil käest kinni ja pigistas. „Jem…”
„Kas oled haavatud, mu arm?” lausus Will. Tema hääl oli sama tasakaalukas kui näoilme; korraks lõid Tessa põsed õhetama ning ta langetas pilgu käele, mis hoidis Jemi oma – poisi sõrmed olid tema omadest valgemad, otsekui kuuluksid portselannukule. Kuidas polnud ta märganud, et Jem on nii haige?
„Tänan, et tõlkisid, Will,” vastas Tessa, pööramata pilku peigmehelt. Nii Jem kui Will olid kaetud musta verega, aga Jemi lõual ja kurgualusel võis selle kõrval näha värske punase vere plekke. See oli tema enda veri.
„Ma ei ole haavatud,” sosistas Tessa, ent teadis kohe: ei, see ei lähe – sugugi mitte. Tema pärast pead olema tugev. Ikka Jemi käest kinni hoides ajas ta selja sirgu. „Kus on tema rohi?” nõudis ta Willilt. „Kas ta ei võtnud seda Instituudist lahkudes endaga kaasa?”
„Ärge rääkige minust, nagu polekski mind ennast siin,” lausus Jem, aga tema hääles polnud pahameelt. Pööranud pead, ütles ta vaikselt midagi Willile, kes noogutas ja laskis tema õlast lahti. Tessa tajus Willi hoiakus pinget; poiss oli kassina hüppevalmis, et haarata Jemist uuesti kinni, kui too peaks nõtkuma või kukkuma, aga Jem püsis püsti. „Näed nüüd: kui Tessa on siin, tuleb mulle jõudu juurde. Ma ütlesin sulle,” lausus Jem muutumatult leebe häälega.
Seepeale langetas Will pea, nii et Tessa ei näinud tema silmi. „Seda ma näen,” vastas ta. „Tessa, Jemi rohtu ei ole siin. Küllap tuli ta Instituudist välja, ilma et oleks võtnud sisse piisavat kogust. Sõida Jemiga tõllas tagasi Instituuti ja kanna tema eest hoolt – keegi peab seda tegema.”
Jem tõmbas kähinal hinge. „Kõik teised…”
„Ma sõidan sinuga. Sellega ei ole erilist muret, Balios ja Xanthos tunnevad teed. Henry võib juhtida Lightwoodide tõlda.” Will oli toimekas ja asjalik, liiga toimekas ja asjalik, et teda kõlvanuks tänada; paistis, et ta ei taha seda. Ta aitas Tessal Jemi tõlda upitada, jälgides hoolega, et ei riivaks seejuures tüdruku õlga ega puudutaks tema kätt. Siis astus ta teiste juurde, selgitamaks, mis toimub. Tessa kuulis veel Henryt seletamas, et ta peab võtma majast Benedicti päevaraamatud, siis sirutas tüdruk käe ning tõmbas tõllaukse kinni, nii et teda ja Jemi ümbritses kauaoodatud vaikus.
„Mida te majas nägite?” küsis Jem, kui tõld Lightwoodide valduste piiril avatud väravast välja logistas. Pea tõlla patjadel, silmad pooleldi suletud, põsenukkidel palavikuline läige, nägi ta ikka veel kohutav välja. „Kuulsin Henryt rääkimas midagi Benedicti kabinetist…”
„Selles ruumis oli ta hulluks läinud,” vastas Tessa, hõõrudes noormehe külmi käsi. „Muundumisele eelnenud päevadel, kui ta Gabrieli sõnutsi enam kabinetist välja ei tulnud, ütles tema mõistus nähtavasti üles. Ta oli kritseldanud seinale – paistis, et omaenda verega – „põrgu sõdalaste” kohta käivaid lauseid. Et nood ei tunne halastust, et neile ei tule iial lõppu…”
„Nähtavasti pidas ta silmas masinolendite sõjaväge.”
„Küllap vist.” Tessat läbistas kerge värin ja ta nihkus Jemile lähemale. „See on minust ehk rumal, aga… viimased kaks kuud on olnud nii rahulikud…”
„Jõudsid Mortmaini juba unustada?”
„Ei. Unustanud ma teda ei ole.” Neiu vaatas akna poole, ehkki näha polnud seal midagi; ta oli tõmmanud kardinad ette, sest päikesevalgus näis tegevat Jemi silmadele haiget. „Lootsin võib-olla, et teda on hakanud huvitama miski muu.”
„Me ei tea, võib-olla ongi.” Jem põimis sõrmed ümber tema omade. „Benedicti surm võib olla küll traagiline, aga need rattad pandi pöörlema juba ammu. Sinuga ei ole sel vähimatki pistmist.”
„Raamatukogus oli veel muudki. Benedicti märkmed ja raamatud. Päevikud. Henry toob need Instituuti, et saaksime neid uurida. Nendes oli kirjas minu
