põrkas tagasi ning juba haaras keegi Willil kaenla alt ja upitas ta püsti. Jem. Ta laskis Willist lahti ning pöördudes nägi too, et parabatai on juba haaranud keppmõõga ja vaatab raevukalt enda ette. Deemonmadu vingerdas ja tõmbles otsekui surmaheitluses; ta vehkis oma suure silmitu peaga kahele poole ning kiskus viseldes juurtega välja põõsaid. Õhku paiskus lehepööris, tolm mattis väiksel varjuküttide rühmal hinge, Will kuulis Cecilyt köhimas ja oleks tahtnud käskida tal naasta maja juurde, aga teadis, et õde ei tee seda niikuinii.
Lõugadega pekseldes oli maol kuidagiviisi õnnestunud mõõgast vabaneda; üleni musta limaga koos, langes relv kolinal roosipõõsaste vahele maha. Uss hakkas vingerdades taganema, jättes endast maha limase ja verise raja. Gideon, näol vastikusgrimass, sööstis edasi, et haarata kinnastatud käega mahakukkunud mõõk.
Ühtäkki ajas Benedict end püsti nagu kobra, nõretavad lõuad laiali. Gideon tõstis mõõga; hirmuäratavalt koguka koletise ees paistis ta ehmatamapanevalt väike.
„Gideon!” Gabriel, näost valge, oli tõmmanud vibu vinna; välkkiirelt pöördudes nägi Will noolt endast mööda tuhisemas ja ussi kehasse tungimas. Kiunatades pöördus see, tõmbus kössi ja hakkas uskumatu kiirusega eemalduma. Kaugemale vingerdava koletise visklev saba riivas üht skulptuuri ja klammerdus kõvasti selle ümber; kuju prahvatas tolmuks, mis sadas alla ühte kuiva ehisbasseini.
„Ingel hoidku, ta litsus praegu Sophoklese puruks,” tähendas Will, vaadates, kuidas uss kaob Kreeka templit meenutava suure ehitise taha. „Klassikute vastu ei tunta tänapäeval enam mingit austust.”
Gabriel langetas hingeldades vibu. „Lollpea,” ütles ta vennale vihaselt. „Mis sul pähe tuli, et niiviisi isa juurde tormasid?”
Gideon pöördus kannapealt ning osutas verise mõõgaga Gabrieli poole. „Ära ütle „isa”. Too olend ei ole inimene. Ta ei ole enam meie isa, Gabriel. Kui sa ei suuda selle tõsiasjaga leppida…”
„Ma lasksin talle noole keresse!” karjus Gabriel. „Mida sa minult veel nõuad, Gideon?”
Gideon raputas pead, nagu tekitaks vend temas vastikust; isegi Willil, kellele Gabriel ei meeldinud, oli tollest natuke kahju. Poiss oli koletise pihta lasknud.
„Peame talle järele minema. Ta läks antiikpaviljoni taha…”
„Mille taha?” küsis Will.
„Paviljoni,” vastas Jem. „See ehitis on puhtdekoratiivne. Seespool ei ole seal arvatavasti midagi vaadata.”
Gideon raputas pead. „Ainult krohv. Kui meie läheksime kahekesi ühelt poolt ning sina ja Jem teiselt poolt…”
„Cecily, mida sa teed?” nõudis Will, laskmata Gideonil lõpetada; ta teadis, et käitub nagu murelik lapsevanem, aga ei lasknud end sellest häirida. Cecily oli torganud noa vööle; esimesest hekireast seespool kasvasid väikesed jugapuud ning ühe otsa näis õde nüüd proovivat ronida. „Praegu pole küll õige aeg puude otsas turnida!”
Mustad juuksed silmil, heitis Cecily talle vihase pilgu. Tüdruk avas suu, et vastata, aga enne kui ta jõudis midagi öelda, kostis maavärinat meenutav kõmin ning paviljon paiskus laiali, pildudes igasse kaarde krohvilatakaid. Rusudest ilmus nähtavale madu ja tormas juhitavuse kaotanud rongi hirmuäratava kiirusega nende poole.
Kui nad lõpuks Lightwoodide maja eesõue jõudsid, olid Tessa selg ja kael valu täis. Tema piht oli raske laulatuskleidi all korsetiga kõvasti kinni nööritud ning nuuksuv Tatiana oli vajunud kogu keharaskusega tema vasakule õlale.
Tõldu nähes tundis ta ehmatusega segatud kergendust. Hoovis näis kõik olevat nii rahulik – tõllad seisid sealsamas, kuhu olid neist jäänud, hobused nosisid rohtu, maja fassaadis polnud midagi muutunud. Pooleldi tassinud, pooleldi lohistanud Tatiana esimese tõlla juurde, rebis Tessa ukse lahti ja upitas neiu sisse, krimpsutades nägu, kui too ennast ja oma seelikuid kitsukesse ruumi pressides küüned talle õlga surus.
„Jumal hoidku,” ägas Tatiana. „Missugune häbi, missugune kohutav häbi. Klaav saab teada, mis mu isaga juhtus. Taevas halasta, kas ta poleks võinud siis natukenegi minu peale mõelda?”
Tessa pilgutas jahmunult silmi. „See olend, proua Blackthorn,” lausus ta. „Ma ei usu, et see suutis üleüldse kellegi peale mõelda.”
Tatiana vaatas teda juhmi näoga ning korraks hakkas Tessal piinlik, et ta oli teist hukka mõistnud. Jah, talle polnud meeldinud tulla ära aiast, kus ta oleks ehk saanud millegagi abiks olla… aga Tatiana oli pidanud äsja nägema, kuidas lihane isa tema abikaasa tükkideks rebib. Naine vääris rohkem kaastunnet, kui Tessa oli pakkunud.
Ta lausus pisut leebemalt: „Ma tean, missugune kohutav üleelamine teile osaks sai. Heidaksite õige pikali…”
„Te olete väga pikka kasvu,” lausus Tatiana. „Kas härrasmehed selle üle ei nurise?”
Tessa jäi talle jahmunult otsa vaatama.
„Ja riides olete nagu pruut,” jätkas Tatiana. „Kas pole see väga veider? Kas ei sobiks lahingurõivad selle ülesande täitmiseks paremini? Mõistan, et need ei tee kedagi ilusamaks ja häda ei anna häbeneda, aga…”
Korraga kostis vali kärgatus. Tessa tõmbus tõllast eemale ja vaatas ringi; heli oli kostnud majast. Henry, mõtles tüdruk. Henry oli läinud majja – üksipäini. Koletis oli muidugi aias, aga ikkagi… see oli Benedicti maja. Tessale meenus ballisaal, mis tema viimase siinviibimise ajal oli olnud täis deemoneid, ning ta kergitas kahe käega seelikuid. „Jääge siia, proua Blackthorn,” ütles ta. „Pean uurima, mis põhjustas selle müra.”
„Ei!” Tatiana ajas end pulksirgeks. „Ärge jätke mind üksi!”
„Palun vabandust.” Tessa taganes pead raputades. „Pean minema. Palun ärge lahkuge tõllast!”
Tatiana hüüdis talle midagi järele, aga Tessa oli juba pööranud naisele selja ja tormas trepist üles. Välisuksest sisse astunud, jõudis ta uhkesse trepihalli, mille kabelauda meenutavat põrandat katsid vaheldumisi valged ja mustad marmorplaadid. Laes rippus tohutu suur kroonlühter, kuid ükski küünal ei põlenud; üksnes kõrgetest akendest tulvas ruumi päevavalgust. Kaarega suundus ülakorrusele toretsev trepp. „Henry!” hüüdis Tessa. „Henry, kus sa oled?”
Ülalt hõigati vastu ning kostis uus mürtsatus. Tessa tormas trepist üles, takerdudes korraks kleidisabasse ja rebestades palistuse pikalt lahti. Lükanud seeliku kärsitult eest, jooksis ta edasi mööda pikka koridori, mille kahvatusiniseks värvitud seintel rippusid kümned kullatud raamidega gravüürid, avas kahe poolega ukse ja jõudis teise ruumi.
Kõigest oli näha, et see on mehe tuba – raamatukogu või kabinet; akende ees rippusid rasked tumedad kardinad, seinu kaunistavatel õlimaalidel oli kujutatud suuri sõjalaevu. Sügavrohelisel tapeedil võis näha veidraid tumedaid laike. Siin hõljus iseäralik lehk – niisugust võis tunda Thamesi kallastel, kus hädises päevavalguses roiskus veidraid asju. Kõige muu kohal lasus vere vaskne hõng. Keset ohtraid klaasikilde ja pilpaid vedeles ümberlükatud raamaturiiul ning selle kõrval Pärsia vaibal maadles Henry olendiga, kellel oli hall nahk ja hirmuäratavalt palju käsi. Henry jagas karjudes oma pikkade jalgadega hoope, kuna koletis, kahtlemata deemon, käristas küüntega tema lahingurõivaid ja püüdis oma hundikoonuga napsata tema nägu.
Lasknud meeleheitlikul pilgul toas ringi käia, haaras Tessa roobi, mis lebas kustunud kamina kõrval, ja ründas.
