välja tungida. Tessa tormas sinnapoole; teised järgnesid talle, aga tema jõudis esimesena kohale ja Tatiana klammerdus silmitus hirmus tema külge, unustades nähtavasti hetkeks, kes Tessa on. „Rupert,” ägas Tatiana, vaadates otse enda ette, ning tema pilku järgides nägi Tessa heki alt välja ulatumas mehe saabast. Hetke vältel uskus ta, et mees lamab oimetuks lööduna maas ning tema keha varjab lehestik, aga oli lähemale kummardudes sunnitud tõdema, et seal pole midagi muud kui saabas ja mitme tolli jagu säärest välja tolknevat verist näritud liha.
„Neljakümne jala pikkune uss?” pomises Will Jemile, kui nad Itaalia aias edasi liikusid; nende saapad, millele olid tehtud hääletuse ruunid, liikusid kruusastel jalgradadel täiesti helitult. „Kujuta ette, kui suure kala me sellega võiksime püüda.”
Jemi huuled tuksatasid. „Ausalt öeldes ei ole see naljakas.”
„Natuke ikka.”
„Sul ei sobi tulla praeguses olukorras lagedale ussinaljadega, Will. Me räägime Gabrieli ja Gideoni isast.”
„Me mitte ainult ei räägi temast, vaid ajame teda kujudega kaunistatud iluaias taga, sest ta on muutunud ussiks.”
„Ussdeemoniks,” täiendas Jem, jäädes seisma ning piiludes ettevaatlikult ümber heki. „Suureks maoks. Kas see aitab su kohatut huumorit ohjeldada?”
„Oli aeg, kui mu kohatu huumor tegi sulle isegi nalja,” ohkas Will. „Kuidas küll üks vagel võib kõik pea peale pöörata.”
„Will…”
Jemi lause katkestas südantlõhestav karjatus. Mõlemad poisid pöördusid just hetkel, kui Tatiana Blackthorn lõi vankuma ja vajus tagurpidi Tessa käte vahele. Tessa püüdis naise kinni ja hoidis teda kukkumast, kuna Cecily seadis kogenud varjuküti kombel seeravinuga vöölt tõmmates sammud hekis oleva avause poole. Will ei kuulnud teda küll midagi lausuvat, aga tera lõi tüdruku käes helkima, valgustades tema nägu ning tekitades Willi kõhus näriva hirmutunde.
Ta sööstis kohalt, Jem järgnes talle. Tatiana rippus lõdvalt Tessa käte vahel ning halises, nägu virildunud: „Rupert! Rupert!” Tessa suutis suurivaevu tema raskust üleval hoida, ja Will tahtis seisma jääda, et teda aidata, aga juba oli Jem asetanud käe neiu käsivarrele, nagu oligi kombekohane. Seal oli tema kui peigmehe koht.
Will pööras pilgu väevõimuga kõrvale – sinna, kus, seeravinuga kõrgele tõstetud, liikus hekkidevahelises avauses Rupert Blackthorni veriste jäänuste juures tema õde.
„Cecily!” hüüatas Will nördinult. Õde hakkas pöörduma…
…ja maailm plahvatas. Otsekui kuumaveeallikast paiskus taeva poole prahti ja mulda ning sadas alla nende peale. Mullakamakaid langes nagu rahet. Keset seda geisrit seisis tohutu suur madu – silmitu, valkjashall. Surnud ihu karva, mõtles Will. Roomajast uhkas laibalehka nagu hauast. Halinal vajus Tatiana kokku ja tõmbas Tessa koos endaga maha.
Uss hakkas end õõtsutama, püüdes siia-sinna viseldes mullast välja pääseda. Tema suu avanes – pigem meenutas see küll lõhet, mis jagas tema pea kaheks osaks ning oli täis teravaid haihambaid. Eluka kõrist tuli kuuldavale vali kiunuv sisin.
„Seisa!” karjus Cecily. Ilmutamata vähimatki kartusemärki, hoidis ta leegitsevat seeravinuga enda ees. „Tagane, neetud koletis!”
Uss vibutas end tema poole. Terariist käes, seisis tüdruk sammugi taganemata, kui hiiglaslikud lõuad alla küünitusid… ja Will õele peale hüppas, paisates ta oma kehaga koletise eest kõrvale. Koos veeresid nad heki alla ning kohas, kus nad äsja olid seisnud, tabas mao pea samal hetkel maad, lüües sellesse sügava lohu.
„Will!” Cecily püüdis vennast eemale tõmbuda, aga jäi veidi hiljaks. Tema seeravinuga oli juba libisenud üle Willi küünarvarre ja jätnud sellele punase põletushaava. Tüdruku silmis välgatas sinine tuli. „Pidid sa vahele tulema!”
„Sa ei ole veel treenitud!” hüüdis Will, raevust ja hirmust peaaegu meeletu. „Lased ennast ära tappa! Püsi paigal!” Ta sirutas käe, et võtta õelt nuga, aga tüdruk kiskus end lahti ja tõusis jalule. Juba oligi madu neil jälle kallal, lõuad pärani. Õe peale viskudes oli Will pillanud relva, see vedeles mitu jalga eemal. Ta hüppas kõrvale ja koletise lõuad laksatasid kokku paari tolli kaugusel; siis jõudis jaole Jem, keppmõõk käes. Ta virutas selle teraga ülespoole vägeva hoobi, mis tabas elukat külje pealt. Põrgulikult kriisates vibutas see end tahapoole, pritsides igasse kaarde musta verd. Sisistades kadus uss heki taha.
Will pöördus vaatama. Cecilyt ta õieti ei näinudki; Jem, üleni musta vere ja mudaga koos, oli viskunud tema ja Benedicti vahele. Jemi taga oli Tessa upitanud Tatiana endale sülle; tüdrukute seelikud kummusid kellukestena nende ümber – Tatiana toretsev roosa kõrvuti Tessa räsitud laulatuskleidi kullaga. Tessa oli kummardunud Tatiana kohale, otsekui sooviks takistada teda nägemast isa, ning suur osa deemoni verd oli purskunud tema juustele ja rõivastele. Näost kaame, tõstis ta silmad ning kohtas Willi pilku.
See kestis viivu: aed, müra, vere ja deemoni lehk taandusid ning nad viibisid ainult kahekesi täielikus hääletuses – tema ja Tessa. Ta oleks tahtnud joosta neiu juurde, põimida käed tema ümber. Kaitsta teda.
Aga see oli Jemi kohus, mitte tema oma. Mitte tema oma.
Hetk möödus ja Tessa ajas end jalule, tõmmates väevõimuga üles ka Tatiana, upitades tolle käe oma õlale, kuna naine rippus pooleldi teadvusetuna lõdvalt tema najal.
„Pead ta siit eemale toimetama. Ta saab surma,” lausus Will, libistades pilgu üle aia. „Ta on treenimata.”
Tessa huuled hakkasid juba moodustama tuttavlikku jonnakat kriipsu. „Ma ei taha teie juurest lahkuda.”
Cecily näol peegeldus õudus. „Sa ei arva ju ometi… Kas too koletis ründaks teda? Tatiana on tema tütar. Kui selles… kui temas on säilinud kas või vähegi perekondlikke tundeid…”
„Oma väimehe pistis ta nahka, Cecy,” nähvas Will. „Tessa, mine Tatianaga kaasa, kui soovid tema elu päästa. Ja jää koos temaga maja juurde. Kui ta siia tagasi tormaks, oleksime püsti hädas.”
„Tänan sind, Will,” ütles Jem vaikselt, kui Tessa eemaldus, vedades komistavat Tatianat võimalikult kiiresti endaga kaasa, ning Will tundis sõbra sõnu nagu kolme teravat nõela südamesse tungivat. Kui Will püüdis Tessat kaitsta, mõtles Jem alati, et sõber teeb seda tema, mitte enda pärast. Will soovis neil puhkudel ikka, et Jemil oleks jäägitult õigus. Igal nõelatorkel oli oma nimi. Süütunne. Häbi. Armastus.
Cecily karjatas. Päikese ette kerkis vari ja Willi ees olev hekk paiskus laiali. Poiss leidis end vaatavat otse tohutu suure ussi tumepunasesse suhu. Roomaja hiiglaslike hammaste vahel rippusid süljeketid. Will sirutas käe, et rapsata vöölt mõõk, aga uss vibutas end juba tahapoole, pistoda kaelast välja tolknemas. Will tundis selle ära, ilma et oleks pidanud pöördumagi. Relv kuulus Jemile. Ta kuulis parabatai hoiatushüüet; siis ründas uss uuesti Willi ja noormees andis mõõgaga ülespoole hoobi, läbistades eluka alalõua. Koletise hammaste vahelt purskas verd, mis ujutas sisinal üle Willi lahingurõivad. Ta sai põlveõnnaldesse hoobi, mida polnud osanud oodata, ning prantsatas pikali, rammides õlgadega maad.
Kukkumise hoog lõi tal hinge kinni. Ussi peenike saba oli Willi põlvede ümber rõngasse keerdunud. Ta andis hoobi, silme ees sädemed ja Jemi murelik nägu, pea kohal sinine taevas…
Pots. Roomaja sabasse tungis Willi põlvest üksnes õige pisut
