s Eesti heaks ja pidas tähtsaks eesti rahva võitlus- ja võiduvaimu edastamist järeltulevatele põlvedele. Tema viimane panus sellesse oli kirjutada paguluses kaks triloogiat – kokku kuus raamatut.
Esimene neist „Kolm naist” koosneb romaanidest „Alma”, „Klaara” ja „Viktooria”, teine romaanidest „Veretasu”, „Risti tähe all” ja „Kirikuehitajad”. Kõik peale „Viktooria” ilmusid Torontos ajavahemikul 1965–1970 Jaan Järvalase nime all. Nii nagu kogu isa elus ja tegevuses, oli kindlasti ka nende raamatute ilmumisel suur osa minu emal Herta Leonore Steinil (1909–1998), isa heal ja truul partneril.
Isa on oma lühikestes käsikirjalistes eluloolistes märkmetes rääkinud sellest, et tema huvi kirjanduse vastu sai alguse juba lapsepõlves ja jätkus kooliajal.
„Kuna kodus oli suur huvi raamatute vastu, siis tekkis ka minus endas huvi kirjanduse vastu. Koolis oli meil kirjandusring, kus loeti, refereeriti ja arvustati värskeid ilukirjanduslikke töid. Meil endal käis käsitsi kirjutatud ajakiri, mida ma ise toimetasin ja kus ka kirjutasin. Käisime Vanemuises kirjandusõhtutel ja muidugi mõista teatrietendustel.
Suviti tegelesin ma rahvaluule korjamisega. Mitme suve kestel olin Eesti Kirjandusseltsi ülesandel (doktor Oskar Kallase kaudu) maal ringi liikumas ja rahvalaule, jutte, ebausukombeid, kohanimesid ning murdesõnu kogumas. Paljud minu kogutud laulud on praegugi Helsingi Kirjandusseltsi arhiivis.”
Nüüd, nelikümmend-viiskümmend aastat hiljem otsustasin ma kaasa aidata isa romaanide kordustrükkide ilmumisele, et ka Eestis oleks võimalik neid lugeda.
Ma olen tänulik kirjastusele Varrak, kus on ilmunud varem viie raamatu kordustrükid ja nüüd viimasena romaan „Kirikuehitajad”. Suur tänu kõigile neile, kes aitasid lahkelt kaasa raamatute taasilmumisele ja seeläbi minu isa mälestuse jäädvustamisele tema kodumaal!
KIRIKUEHITAJAD
1
Uus sügis laotas taas oma unelevaid tiibu üle Eestimaa. Ta valas kulda puude lehtedele, kattis rohukamara öösiti õrna härmatisega, saatis rändlinnud parvedena lõunasse ja tibutas siis üha sagedamini tihedat uduvihma talveund ootavale maale. Päike hakkas hommikuti tõusma hiljemalt ja vajuma varemalt, venitades seejuures puude ja põõsaste varjud isegi päeva jooksul pikaks, nii et metsavahelised teed ei näinudki enam ta palet ja veelombid tõrkusid sealt kaua kadumast.
Ühel sellisel teel reisisid kaks meest aastal 1230 Revala linnusest oma kodukohta Virumaale. Nad olid juba teist päeva väljas ja leivamärsid õlgadel peaaegu tühjad, kuid olid jõudnud juba kodukoha lähedale ja lootsid jõuda õhtuks pärale. Pikk retk ja kehva toit olid mõjunud rändureile kurnavalt, seepärast oli nende samm tönts ning aste aeglane. Kogu hommikupooliku olid nad läbinud laiu merepoolseid metsi, aga lõuna paiku jõudnud lagedamatele kohtadele ja Virumaa asustatud aladele.
Ühelt lagendikult vaatas neile päike vastu. Vaatas võõrastavalt, kuid siiski sõbralikult. Olid ju Virumaa päike ja rändurid ise ka virulased, kuid vahekord tundus ujedana. Miks? Mehed tundusid isesugustena: kõhnad ja vaevatud. Üks pikem, teine lühem. Pikema selg seisis märgatavalt vimmas ja kondised õlad sarnadena laiali, mis andsid talle tahumata kuju. Pea oli norus ja kulm kortsus. Habe kattis kogu alumise poole näost, oli tuhakarva hall, nagu tahtes ühtlustada oma värvingut kahvatute ja aukuvajunud põskedega. Mütsi alt vaatasid välja samavärvilised juuksesalgud. Vahetevahel ta paljastas higi pühkimiseks pea, kus juuksed olid hoopiski harvenenud. Lühem rändur oli sirgema seljaga, kitsamate õlgadega ja heledama habemega. Astudes hoidis ta pead vähe viltu, et näha paremini teed, sest tal polnud vasakut silma. Kepp käes abistas teda seepärast tõhusalt.
Kogu sellepäevase tee olid nad sammunud peaaegu vaikides. Ainult jala veelompi sattudes või rajalt libisedes vandus komistaja kurja, aga sedagi omaette. Kuid lagedale jõudes ja päikest kohates hakkasid nad kõnelema.
„Istume nüüd veidike ja vaatame ümbrust,” lausus lühem.
Ta näitas kepiga kaugemale, kust paistsid silma põllud ja künnid.
„Istume pealegi ja vaatame …”
„Kas tunned?”
„Tunnen, miks ei tunne …”
„Noh, räägi, mida näed … mu silm ei seleta.”
Pikem vaatas ringi ja selgitas ise silmi. Ei saanud rääkida. Kurku kippus kramp ja ta vaikis. Siis kugistas pisara alla, köhatas hääle puhtaks ja sõnas:
„Näen … näen Avispea metsi vasemal, Lõpekunda omi paremal ja Ebavere mägi seisab otse vastas. Metsad … kodused metsad on kasvanud kõrgemaks ja puudeladvad pikemaks, aga nende kohin on endine. Kas kuuled kodukoha kohinat?”
„Jah … kuulen …”
„Aasad haljendavad veel rohelisest ädalast, mullad mustendavad värskest künnist ja aedade ümber undab tuul … Kas kuuled kodust undamist?”
„Oi, kuulen … kuulen …”
„Linnud lendavad pea kohal, näe, lepatriinu langes mu õlale ja rohu sees siristavad sirtsud sügislaulu … Kas kuuled oma maa siristamist?”
„Oh, Õnnemeel, kuulen, kuulen … ja ära räägi enam.”
Kuulaja pea oli langenud rinnale, kaks kõhna kätt toetusid kepiotsale ja põskedel olid pisarad. Mees nuttis.
Rääkija kugistas vargsi pisara jälle alla ja ta kurku tekkis uuesti kramp. Hingel keesid tunded ja meeltel kuhjusid mälestused kaugest minevikust. Olid nad ju kümme aastat olnud võõrsil, kümme pikka aastat kannatanud vangipõlve viletsusi, kümme aastat olid nad unistanud kodumaast ja igatsenud sinna tagasi – nüüd viimaks oli see soovunelm täitunud ja nad istusid kodukoha lähedal ja kuulasid selle metsade kohinat. Ka kõva Õnnemeele süda oli muutunud pehmeks ja pisar pigistas kurku. Maa jalge all tundus talle nii armsana, et oleks tahtnud haarata kogu kodukoha sülle ja suudelda selle mulda – musta viljakandvat mulda, mis oli toitnud kord teda, tema isasid ja nende esivanemaid. Kallina tundus talle too maa, kallimana kõigest muust. Ta heitis pilgu kaaslasele ja jahmus. Tolle mõlemal põsel veeresid pisarad – mees nuttis mõlema silmaga, kuigi ühte neist polnud. See oli vapustav.
Nad istusid tükk aega vaikides. Avasid siis märsid, sõid viimased leivapalukesed ja jõid veelombist vett peale.
Oleksid pidanud tõusma üles ja hakkama astuma, aga mehed sirutasid endid murule pikali ja jäid lamama.
„Laseme veidike leiba luusse,” sõnas pikem.
„Pole midagi lasta, nii vähe oli …”
„Noh, teeme seda vähemalt kodumaise kombe järele, vanasti ei saadud selleta läbi … Kordame seda nüüd ometigi austusest esiisade vastu.”
„Olgu pealegi …”
Mehed vaikisid jällegi ja lamasid – seljad vastu maad ning silmad taeva poole. Valged pilverünkad ekslesid sinisel võlvil, ujusid sama muretut ja aeglast ujumist nagu kunagi varemal ajal; midagi ei olnud muutunud selles rahulikus kodumaa taevas, mille all oldi aga vahepeal veriselt võideldud ja raskesti sõditud, oldi vaeva nähtud ja ülekohut tehtud, kuid taevas oli vaadanud rahulikult pealt ja oli jäänud endiselt rahulikuks. Pilvede päikesepoolsed paled helendasid rõõmsas ja süütus valguses nagu luikede parved rännakul, kuna murdunud külgedel piidlesid halltuhmjad varjud oma muinasaja piidlemist, luues kummalisi kujusid ja seletamata sugemeid – esivanemate usundist. Meeste silmad otsisid nüüdki sealt uhket Uku kuju või Pikkeri pärjatud pead. Ei leidnud. Kuhu olid nad jäänud? Ometi olid nad poisikesepõlves kõike seda näinud, vaimustuses vaadelnud ja hirmul imestanud. Aeg oli
