liikusid mehed kiiresti. Uus elu ja jõud oli tekkinud jälle lihastesse, Õnnemeele samm oli pikem ja ta jõudis Kallest ette. Too ei tahtnud aga maha jääda ja tihendas käiku. Nad lähenesid kõigepealt Õnnemeele tarele. Neid üllatas asjaolu, et tare ümber oli tekkinud palju uusi hooneid ja õu oli laiem ning avaram.
Õnnemeel nägi naist tare juures. Too tundus olevat Linda, aga kuidagi suurem ja paksem. Ta ümber sagisid lapsed. Oleks võinud kaugemalt juba teretada või hõisatagi, aga laste kari õuel tegi teda rahutuks ja tagasihoidlikuks. Ta sõnas rahutult:
„Kelle need lapsed peaksid olema?”
„Küll kuuleme …”
Koerad jooksid neile vastu ägedasti haukudes. Naine õuel suunas silmad neile ja vahtis. Ta hoiak tundus olevat kahtlustav. Õnnemeel tundis nüüd Linda ära, aga too ei tundnud neid. Õueväravale jõudes hüüdis ta naisele:
„Tere, Linda, tere kodused!”
Hääl andis ta ära. Linda jäi sambana seisma ja ei vastanud midagi. Ta oli rabatud, äigas käega üle silmade ja läks näost valgeks.
Nad oleksid pidanud langema teineteise embusse ja nutma rõõmu pärast, kuid seda ei olnud. Õnnemeel oli tagasihoidlik ja Linda ei saanud seda ammugi mitte teha, sest oli kaua aega teise mehega abielus ja peaaegu unustanud Õnnemeele. Nad seisid paigal ja vahtisid teineteist.
Kalle oli jõudnud järele ja läks Lindat embama.
„Tere, Linda, tere … ütle, kus Juta on?”
„Juta? … Jutat pole siin.”
„Kus tema on?”
„Mis on meie külaga? Kuhu kadunud?” katkestas teda Õnnemeel.
„Põles maha … va nõid põletas maha …”
„Nõid? Miks nõid põletas?” hüüatasid mehed ühest suust.
Tekkis korraga tuhat küsimust ja üks pakilisem teisest. Ei teatud isegi, millega alata. Seepärast rääkisid nad üksteise võidu.
„Kas mu poeg on elus?”
„Kus Juta on?”
„Kelle need lapsed on?”
„Kus minu poeg on?”
„Miks küla pole taastatud?”
„Kes mu talu peab?”
Linda ei saanud vastata. Ta ei teadnudki, mida kohe vastata, sest kõik asjad olid hellad ja valusad tema südamel. Ta kogeles ainult:
„Mu vaist ütles ammugi, et olete elus …”
„Aga ei uskunud, et elame …”
„… aga rahvas kinnitas, et kõik meie malevlased langesid Revala all ja olete surnud.”
„… ja oled siis uuesti abiellunud?”
Linda noogutas pead. Nägi aga kohe, et see teade rabas Õnnemeelt. Mees muutus tõsiseks ja hakkas närima huuli. Linda hakkas nutma. Ta oli ootamatust sündmusest vapustatud ja kaotas tasakaalu. Lapsed jooksid teda lohutama. Mehed vahtisid aga jahmunult pealt ja vaikisid. Kümme aastat isesugust elu oli teinud neist ka isesugused inimesed – kohmakad ja kohmetud, kellel ei tulnudki mõttesse Lindat rahustada või lohutada. Nad ajasid aga teistsugust juttu:
„Talupidamine näikse olevat korras …”
„Korras jah, palju häid ja uusi hooneid …”
Õuele oli kogunenud inimesi. Naisi tuli ühest tarest, noori tüdrukuid teisest, vanu mehi kolmandast ja kaugemalt lähenes töömees härgadega. Kõik vahtisid ja imestasid.
Töömees tundis aga endise maleva pealiku ära ja hüüdis:
„Mis? Keda ma näen? Kas? … Kas surnud on manalast väljas või?”
„Pole olnudki surnud …”
„Kus siis olete elanud?”
„Kaugetel maadel … laiadel meredel …”
„Ja alles nüüd saabusite?”
„Alles nüüd …”
„Aga koolnute moodi näete välja küll …”
„Elasimegi koolnute riigis.”
„Kas teisi meie malevlasi on ka saabumas?”
„Eks mõned ikka ole …”
Kui naised olid kuulnud seda juttu, ruttasid kohe Õnnemeele juurde ja hakkasid pärima teateid oma meeste ja poegade kohta.
Mehed ei märganudki, et Linda oli vahepeal toibunud ja kadunud tarre. Alles nüüd tajus ta tekkinud olukorda ja hüüdis ahastuses:
„Oh, suur Jumal, tule sa ise mulle appi ja ütle, mis teha?”
Lapsed olid ta kannul ja mõistatasid hirmunud silmadega, mis oli õieti juhtunud. Olid küll kuulnud Noore Õnnemeele isast räägitavat ja tema surma kahetsetavat, aga et too ilmus korraga kohale, oli neile arusaamata. Linda polnud aga võimeline neile midagi seletama. Ta pea kumises igasugu mõtteist ja mure täitis südant. Mida Õnnemeelega peale hakata? Ta ei leidnud mingit vastust. Olnuks ta rahulik inimene, võinuks sõbralikult olukorda arutada, otsida lahendust, aga mees oli kärsitu ja külm. Ta mäletas Õnnemeele ägedust endisest ajast ja oli märganud seda juba tänagi, leidis, et temaga oli raske keerulisi asju lahendada. Ta ei jõudnudki mõtetega kaugemale, kui mehed olid tal järel.
„Miks sa abiellusid ja ei oodanud mind tagasi?” küsis kohe Õnnemeel.
„Oodanud?! Ma ootasin, aga siis tuli teade, et kõik meie malevlased olid Revala all langenud … mida mul siis oodata oli?”
„Me saatsime ju sõna,” hüüdis Kalle.
„Ma pole ühtegi sõna saanud … keegi meist ei saanud mingit sõna kelleltki …”
„Me saatsime sõna kalameestega … merelt.”
„Kõik naised ootasid mehi, aga mitte keegi ei tulnud ja ühtegi teadet ei saabunud. Viimaks tuli üks lõpekundalane, kes oli pääsenud eluga, too teatas, et olite olnud sisse piiratud ja hävinenud.”
„See polnud just nii,” lausus Õnnemeel.
„Olime küll sisse piiratud, aga kes oli elus või haavatud, viidi vangi,” lisas Kalle.
Tekkis vaikus.
Linda hingas kergendatult, sest tormi veel ei tulnud.
„Oled siis abielus Võttelega?” küsis viimaks Õnnemeel.
„Jah …”
„Ja need lapsed on sul temaga?”
„Seda küll, Õnnemeel, aga sinu poeg on ka minu laps ja olen ta üles kasvatanud … Võttele abiga.”
„Millal
