endisest Õnnemeelest ei olnud enam midagi järel. Ja talle meenus mees endisest ajast, kui ta oli saabunud sõjast. Ka siis oli ta söötnud teda ja vaadelnud, ka siis oli olnud mees näljane ja oli söönud ahnelt, aga korralikult. Tema olekus oli olnud julgust ja väärikust – malevapealiku väärikust: silm selge ja julge, vaates uhkust ja teatavat üleolekut. Nüüd oli see kõik kadunud. Talle meenus nagu läbi udu Õnnemeel noorukina, kui ta oli käinud korduvalt neil külas, uhkes Kotso kodus, ja Linda oli pakkunud talle ka einet. Siis olid nad mõlemad istunud laua taga ja söönud, aga Õnnemeel oli olnud arg, tagasihoidlik ja … ah, isegi viisakas ning hoolitseja. Talle oli siis isegi meeldinud too nooruk. Linda süda tõmbus valust kokku: kuis võib meeldiv mees muutuda pikapeale võõraks, isegi vastumeelseks. Jah, endist Õnnemeelt ei olnud enam. Nüüd seisis ta ees võõrailmeline ja kössivajunud mees, kelle silmad väljendasid tigedust ja veidikene võltskustki, ja kes pidas teda oma naiseks. Ei! Ja tuhat korda ei! Sellist meest ta ei talunud ja ei vahetaks mingil tingimusel pehme- ja lahkeloomulise Võttele vastu.
Linda libistas silmad oma õemehele. Veelgi viletsam ja vaevalisem oli too. Vaikne ja peitunud endasse. Ainukene silm tegi teda kohmetuks ja kuidagi saamatuks. Vaatas tihti abiotsivalt Õnnemeele poole, kuigi mingit abi tal nüüd vaja ei olnud. Kuid Kalle olekus oli teatavat endise aja mahedust ja painduvust. Ta häälekõlagi tundus Lindale tuttavana ja pehmena. Kuigi mehe välimus oli põhiliselt muutunud, tundus tema käitumine Lindale kodusena. Sellist meest ta ei võõrastanud ega kartnud. Ja olnuks Õnnemeel samasugune, oleks teda hoidnud ja kahetsenud, oleks haletsemistundest isegi emmanud. Oleks istunud nende kõrvale ja pärinud nende vangipõlve elu üle teateid. Oleks murdnud nendega koos leiba ja saanud jälle lähedasteks inimesteks. Siis oleks Linda oma endisesse mehesse suhtunud ka teisiti. Kuid Õnnemeel oli teretanud teda külmalt, oli rääkinud tigeda häälega ja oli nõudnud teda enesele. See oli teinud ta südame külmaks, nii külmaks, et kartis laua juures rääkidagi.
Kui meeste näljatunne hakkas kahanema, hakkasid nad rääkima. Kiitsid esiteks koduseid toite ja head piima, mida nad polnud kaua maitsenud. Värske või – oh, selle maitsegi olid nad unustanud. Õnnemeel ise muutus rahulikumaks ja terav toon ta hääles vähenes. Linda muutus ka jutukamaks, kuid Kalle muutus härdaks. Ta võitles kõvasti pisaratega, kui rääkis kodustest asjadest. Linda kõneles aga peamiselt temaga, sest kartis Õnnemeele ägestumisi, mis võinuks kergesti juhtuda nende isiklikkude vahekordade arutamisel.
„Olen kogu vangipõlve ajal mõtelnud kodule,” lausus järsku Õnnemeel ja vaatas teraselt Lindale otsa.
„Mina olen ainult sellest elanud,” lisas Kalle.
„Kus te siis selle aja olite?” küsis nüüd Linda.
„Oh, igal pool, ainult mitte kodumaal.”
„Suurem osa aega aga merel,” lisas jälle Kalle.
„Merel? Teie pole ju meremehed.”
„Ei pruugigi olla, sõudsime ainult laevu – olime galeeridel.”
„Galeeridel? Mis see on?”
„Põrgu! Just see, mida kristlaste papid kutsuvad põrguks, ainult ilma tule ja tõrvata. Sinna see Kalle jättiski oma ühe silma.”
„Aga kisendamist ja hammaste kiristamist on alaliselt,” lisas too.
Linda vaikis ja sai jälle erutatud. Uskumata, mehed olid olnud põrgus. Aga preestrid olid seletanud, et ainult hauataguses elus on taevas ja põrgu. Nüüd räägivad mehed aga maapealsest põrgust ja ütlevad endid sealt tulevat.
„Kas olete juba ristitud?” küsis ta seejuures.
„Isegi mitmel korral.”
„Siis olete kristlased ja teate, et põrgu on ainult peale surma.”
„Põrgu on igal pool, kus seda aga tehakse,” vastas Õnnemeel külmalt.
See oli kahemõtteline vastus ja Linda ei küsinud enam edasi. Kalle hakkas pärima aga Avispea põlemisest ja elanike laialivalgumisest, Õnnemeel küsis seejuures:
„Ütle, naine, kui suur on mu talu siis nüüd?”
„Kui suur? … Seda ei oska ma ütelda,” venitas Linda.
Ta oli aga häiritud Õnnemeele sõnastusest, oma taluks kutsus Õnnemeel nende talu ja ikkagi kutsus teda naiseks. Ta vaikis, mehed pärisid aga sedasama edasi. Siis ütles Linda:
„Sinu talu on endine, aga Võttele hankis teisi maid juurde ja kõik kokku on meie talu päris suur – võiks ütelda, et umbes pool endisest Avispea külast.”
„Nii on siis talu südamik hoonetega minu oma.”
„Seda küll – südamik ainult.”
Kalle tõusis ja tahtis minema hakata, haarates jällegi oma märsi järele.
„Sa oota veel natukene, Võttele peaks varsti jõudma, ta annab sulle küüdimehe, oled ju jala käimisest väsinud,” peatas teda jälle Linda.
Kalle tundis ennast tõeliselt väsinuna, eriti peale sööki, nõustus jääma ja ootama, aga teeskles mängitud viisakust:
„Oleksin küll tänulik, aga millal Võttele tuleb, igatsen näha omakseid.”
„Oled sa kümme aastat oodanud, siis võid veel mõned viivud otsa oodata,” manitses Linda.
„Eks või ka …”
Kalle allus ja istus uuesti. Õnnemeele jutt keerles aga oma isiklike asjade ümber ja ta päris Lindalt, et kui palju temaaegseid loomi ja tööriistu veel alles on, kas poeg teab, et need on tema omad, ja kas ta midagi oma isast teab. Linda seisis aknaaugu juures, vahtis pidevalt välja, et näha mehe tulekut maanteelt, ja vastas aralt ning lühisõnaliselt. Kalle avas paaril korral suu ka küsimiseks, aga ei pääsenud Õnnemeele jutu vahele. Tares valitses üldiselt närviline meeleolu, rääkis küll üks, aga pead olid igaühel omaette mõtteid täis. Ka lapsed vahtisid pärani silmil kord ema, kord mehi.
Väljas aga käratseti.
2
Õuele oli samal ajal kogunenud inimesi – oma talu rahvast ja võõraid. Erakorraline uudis kadunud malevlaste saabumisest levis kulutulena laiali. Juba liikus leski ja leinajaid emasid saunaküla poolt ning naabritalus oli jäetud tööd pooleli ja tuldud Võttele tallu. Kõik tõttasid „surnud” mehi vaatama ja oma kadunud meeste kohta teateid koguma. Igal saabujal oli sada küsimust ja veel rohkem imestamisi ja ohkeid, õu sumises nagu mesilaste pere. Kärsitud naised vahtisid tulnukaid läbi ukse prao ja akna nurga ning pilutasid silmi, kas mehed on ikka tõeliselt elusad inimesed või vaimud koguni, ehk isegi surnute hinged manalast. Kes teab? Oli ju varemgi nähtud kodukäijaid päise päeva ajal liikumas, ehk tulnukad on ka kodukäijad? Mõni vanem eit teadis rääkida, et lahingus langenud malevlased elavad tervetena manalas edasi ja parandavad haavu, kui saavad need kord terveks, tulevad koju tagasi. Kõiksugu imelikke seletusi liikus rahva seas, eriti aga vanade naiste suus.
Sellesse segadusse ilmusid viimaks Õnnemeel ja Kalle saadetuna Lindast. Rahvas jooksis neid piirama hüüete ja imestusega.
„Noh, näidake ometi oma nägu meile …”
„Laske kuulda oma häält …”
„Lubage katsuda kätt, kas olete ikka elusad mehed või vaimud koguni?”
„Kuidas
