hari. Pikem lamaja müksas salaja oma kaaslast ja osutas ettevaatlikult linnu poole. Too selgitas oma aukuvajunud silma ja naeratas. Kui keegi kõrvalolija oleks seda naeratust näinud, ei olekski pidanud naeratuseks, vaid pigemini põskede kortsutamiseks, kuid südames mees naeratas ometigi. Nii õnnelik oli ta kodumaa lindu vaadeldes.
Vooopsti! vihises järsku meeste kohal nool ja samas langes lind puu otsast koos tabanud noolega. Mehed kargasid korraga istukile. Suud avanesid imestuseks. Aga enne kui said midagi lausuda, nägid poisikest põõsa tagant välja hüppavat ja oma jahisaagi järele ruttavat. Seal nägi poiss aga ammuli suudega istuvaid mehi ja ehmus omakorda. Kargas järsult põõsasse ja jäi vahtima.
„Ära karda, noormees, oleme omad – ära karda,” hüüdis talle pikem.
„Ära karda midagi … tu-tule siia,” kutsus teine.
„Meie ei võta sinult saaki, olime ainult imestunud sinu osavusest.”
Poisike ei tulnud, aga ei eemaldunud ka, vahtis mehi põõsa tagant ja tunnistas. Mehed olid talle võõrad, riietus võõras ja isegi nende kõnelemisviis võõras. Ta ei vastanud kutsele.
„Meie ei tee sulle midagi, ära karda … puhkasime siin vaid jalgu ja lasime leiba luusse – lähme varsti edasi, sa võid julgesti oma jahti jätkata,” seletas pikem.
„Kes te olete?” küsis poisike põõsa tagant.
„Oleme Avispea mehi.”
„Valetate – Avispeal pole niisuguseid mehi.”
„Olime … oleme avispealased, aga kaua kodunt ära, nüüd saabusime tagasi koju,” seletasid mehed.
Poisike ei vastanud, vahtis mehi taas põõsa tagant ja tunnistas. Viimaks venitas aeglasi sõnu:
„Olete röövlid, tahate mind petta, ma lasen teil silma peast välja.”
„Oi, oi, või nii osav oled sa, aga me pole röövlid, oleme ausad inimesed ja pealegi endised malevlased, kes lähevad koju.”
„Mul ongi juba üks silm peast väljas, kui teise ka välja lased, siis jään päris pimedaks, ega’s sa seda ometi taha?” küsis nüüd lühem mees.
Poisike vaikis jällegi viivu, seadis oma vibu ja asetas noolt.
„Kui te ei usu, siis võin näidata oma osavust … Vaadake seda käbi seal kuuse otsas, ma lasen sellele noolega pihta.”
„Noh, näita siis oma osavust, aga ära meid lase.”
Noor kütt tõmbas nüüd vibu palgesse, sihtis raasukene aega ja laskis. Nool tabaski käbi ja see kukkus. Mehed üllatusid, pikem sattus vaimustusse ja hüüdis poisile:
„Sa oled tõeliselt osav kütt … nagu, nagu minagi noores eas, ka mina lasin käbi kõrge kuuse otsast maha. Kuule, nooruk, anna oma vibu, ma katsun ja proovin oma osavust, too siia!”
„Ei – seda ma ei tee, olete röövlid ja röövlitele ma oma vibu ei anna – lasete minu maha.”
„Ei lase, ära karda, sa tubli kütt ja meie pole mitte röövlid.”
„Ära karda, me pole kellegi röövlid,” kordas ühesilmaline.
„Ema ütles, et ära usalda ühtegi võõrast, näita oma osavust, et sind kardetakse.”
„Kes, kes on su ema?” küsis pikem mees.
„Kust sa oled, poisike?” hüüdis lühem.
Aga vastust ei tulnud. Poisike oli oma jahisaagiga kadunud võsastikku. Mehed kuulsid ainult tema sammude madinat kaugusest.
„Kartis meid,” lausus nüüd pikem mees.
„Kartis jah, kahju küll, oleksime küsinud, kust ta pärineb,” kahjatses lühem.
„On kindlasti isata laps, miks ta mainis ema – isa oleks pidanud hoiatama ja õpetama, kui aga viimast ei ole, siis teeb seda ema.”
„Võimalik … aga mis me siin arutame ja aega viidame, hakkame astuma, meil veel tükk maad minna.”
Mehed võtsid tühjad leivamärsid õlale ja hakkasid nüüd palju erksamal sammul liikuma. Mitte kasin leivapaluke ei olnud andnud neile jõudu, vaid koduküla lähedus, selle metsade kohin, lindude häälitsemine ja sinetava taeva naeratus pea kohal.
Jõudnud hiietagusele künkale, otsisid nad küla. Aga seda ei olnud. Nad ei leidnud koduküla. Pikem hüüatas:
„Kuule, Kalle – ma ei leia koduküla. Avispea on kadunud.”
„Mis jutt see on, kuhu ta siis jäi?”
Too sirutas kaela pikale ja vahtis oma ainukese silmaga kaugemale, aga ei näinud midagi.
„Ei ole enam Avispead,” pomises ta.
„Ei ole, jah …”
„Oleme ehk asukohaga eksinud?”
„Ei ole – seesama maastik, seesama hiietagune küngas, aga Avispea küla ei ole.”
Mehed sattusid ärevusse. Vahtisid hulga aega endise küla poole ja arutlesid omavahel, aga küla ei olnud. Selle asemel nägid vaid paksu puhmastikku põõsaid ja nende vahel mustendavaid ahervaremeid. See näitas, et küla oli juba ammu maha põlenud.
Kalle jalad läksid nõrgaks ja ta istus maha. Üllatus ja pettumus olid teinud ta oimetuks. Silm peegeldas hirmu. Õnnemeel seisis aga püsti ja vahtis kaugusse. Ta otsmik oli sügavasti kortsus. Koju olid nad igatsenud ja äkki polnudki kodu. Omaste juurde olid nad tõtanud ja nüüd ei olnud vist neidki. Kuhu pidid nad nüüd minema? Mehed vaikisid ja kumbki ei julgenud avaldada oma mõtteid.
Viimaks ohkas Kalle:
„Mis on siis juhtunud Avispeaga, et seda ei ole?”
„On jällegi maha põletatud … käisid rüüstajad uuesti.”
„Siis viisid me omaksed ka ära …”
Teine ei vastanud. Surus huuled kokku ja kiristas hambaid. Silmad lõid vihast tuld. Sakalase süda oli jällegi kõva nagu kivi.
„Mis me nüüd peale hakkame?” halises Kalle.
„Ehitame uue küla, loome uue kodu …”
„Kas jõuame? Minu ramm on otsas.”
Aga samas silmas Õnnemeel kaugemal põllul kündjat. Ja kusagilt kostis lehma ammumist. Mehed elavnesid.
„Egas me siia või alatiseks istuma jääda, liigume edasi,” lausus Õnnemeel ja hakkas minema.
„Liigume … lähme lehma ammumise poole.”
Nad suunasid sammud otse kündja poole. Aga hiietaguse metsa tagant välja jõudes paistis kätte kogu külatagune ala ja seal seisis Õnnemeele talu tervena. See oli alles. Õnnemeel pidi rõõmu pärast karjatama, aga vaade avardus edasi ja sealt paistis kätte veel teine talu. Avispea küla asemel oli kaks talu, ja väljanägemise järele kaks suurtalundit.
„Kas
