minu mees on ka elus?”
„Kas minu poeg tulemas?”
„Millal nemad tulevad?”
Mahajäänud pruudid ja vanaks läinud piigad hüplesid aga jalalt jalale ja rõõmutsesid:
„Nüüd on selge, et päriselt ilma meesteta me siiski ei jää.”
„Siis saan varsti omagi kätte …”
„Kahju ja tuhat tuline, et ma ennast vahepeal va harjakale andsin, nüüd ei tea, kuidas lahti saada.”
„Kes sind sitta enam tahab,” hurjutas keegi vahele.
„Mis sellest, et mul värdjas kodus, oma mees ikka kõige kallim.”
Mehed piirasid aga Õnnemeelt ja hakkasid kohe sõjalisi asju arutama. Kalle jäi üksinda naiste kätte. Linda kasutas juhust ja lipsas sedamaid tarre tagasi, kus ta nüüd sai lastele seletada, kes need võõrad on ja mida tahavad.
„Kas meil on nüüd siis kaks isa?” küsis Marta ehmunult.
„Ei, laps, teil ei ole, aga Noorel on nüüd kaks …”
„… ja, ja tal on siis kaks ema ka?” arvas väike Mati.
„Ei, mu laps, ainult üks …”
„Kas, kas sina või?”
Õueväravasse ilmus samal ajal endise Avispea sepa tüse kuju. Õnnemeel ei oleks seppa äragi tundnud, aga too lonkas veidike ühte jalga ja see andis mehe ära. Sepp oli nüüd naabritalu omanik – laia näoga ja täissöönud kehaga, pidas ennast teistest elanikest tähtsamaks ja trügis rinnaga meeste vahelt otse Õnnemeele ette, sirutas käe välja ja teretas:
„Tervist, kadunud pealik …”
Siis peatus. Mehed jäid teineteist pungis silmil vahtima. Nad olid mõlemad tundmatuseni muutunud. Endisest kuulekast ja tahmase näoga ning alaliselt nahkpõlle kandjast küla relvatagujast oli saanud julge ja iseteadlik peremees, kes kõiki kõrgilt kohtles, käratseva ja käskiva häälega kõneles ning ennast kõige kangemaks ja targemaks meheks pidas. Aga endisest iseteadvast ja uhkest pealikust oli saanud kõhn, kondine ning kilaval häälel kõneleja mehike, kelle silmad põlesid mingit arusaamatut põlemist, mida mõned võinuks pidada arguse ja hirmu tunnuseks, mõned aga kadeduse ja tigeduse märgiks. Linda, kes teda paremini tundis, teadis, et neis vilkuvais silmis pesitsevad mõlemad pahed ühekorraga. Siis hakkasid mehed aga omavahel kõnelema.
„Pealikuisanda käsi on vahepeal vist halvasti käinud, et näeb nii kõhna ja armetu välja,” lausus sepp iseteadlikult.
„Aga sepaisanda käsi näikse vist hästi käinud olevat, et näeb uhke ja rammus välja,” vastas pealik.
„Seda küll, viskasin sepa ameti nurka ja asusin Avispea suurkülas talu pidama … Aga millega tegeleb nüüd pealikuisand?”
„Lunastasin kodumaa eest väljamängitud panti …”
Sepp, kõige oma tarkuse juures, ei taibanud kavalat vastust. Sügas kukalt ja küsis:
„Kas nüüd on siis lunastatud?”
„Vist mitte veel täielikult … Aga kas relvade tagumine on lõpetatud?”
„On lõpetatud …”
„Kuhu jäi siis see raua tagavara, mida malevlased relvade jaoks olid varunud?”
„Raua tagavara?”
„Jah, meie raualadu …”
Sepp ei saanudki vastata, sest Võttele ilmus teel nähtavale ja kõikide silmad suundusid temale. Oodati ju peremeest. Sepp ruttas aga Kallet teretama, ja vahetanud temaga mõned sõnad, kadus kohe rahva hulgast, sest ta ei sallinud oma naabrit. Ei olnud selle õuel ka ammugi käinud ja nüüd vaid erakorralise sündmuse puhul oli tõstnud jalad sinna, kuna teadis, et Võttelet polnud kodus.
Kihin-kahin läbis õuelolijaid. Mõned ruttasid õueväravat avama, sulased ja talu vaimud taandusid eemale, kuna Õnnemeel jäi kahe vanema mehega jällegi sõjapidamise mälestusi arutama. Linda jooksis aga mehele vastu suurt uudist teatama. Lapsed surusid end nende ümber ja hakkasid üksteise võidu ka isale uudiseid jutustama. Linda ei jõudnudki Võttelele sündmust seletada, kui nägi Õnnemeelt ja Kallet lähenemas. Viimane embas uut kälimeest ja patsutas õlale, kuna Õnnemeel jäi eemale seisma ja ootas, et teda kui peremeest tullakse teretama. Linda läks aga ta juurde ja ütles: „Näe, seal on minu mees, keda sa peaksid veel mäletama …”
„Mäletan küll, miks ei mäleta seda endise Lõpekunda vanema poega.”
„Üllatus on suur … Ma nüüd ei taipa, mis on juhtunud?” küsis Võttele kord Lindale, kord Õnnemeelele otsa vaadates.
„Näe, ometigi meie malevlased ei ole kõik surnud, kaks tulid tagasi.”
„Tulid tagasi … kust te tulite?”
„Vangist … olid olnud kümme aastat vangis,” ruttas Linda seletama.
Õnnemeel oli aga sõnaaher, vahtis tunnistavalt Võttelet ja pöördus kõneluses ainult Linda poole.
„Üllatus on suur … päris põrutav üllatus,” kordas aga Võttele.
„Mehed jõudsid juba lõuna paiku kohale, ma andsin süüa ja …”
„Linda andis meile einet ja ma tahan nüüd minema hakata,” tuli Kalle vahele.
„Kuhu?”
„Noh, mis sa veel küsid – eks Juta juurde, oma naise juurde.”
Õnnemeel pööras kõnelejatele selja ja tahtis vist eemalduda, kui nägi metsa poolt poisikest tulemas, kes kandis vibu õlal ja kahte tedrekukke käes. Seesama poisike, keda nad olid kohanud metsas.
„Näe, Noor Õnnemeel!” hüüatas Linda metsa poole näidates.
Õnnemeele poeg lähenes õuele. Nähes aga kaugelt kahte võõrast meest, keda oli pidanud metsa vahel röövliteks, jäi seisma ja kohmetus. Oli omakorda üllatatud ja ei julgenud läheneda õuele. Linda läks talle vastu.
„Tule julgesti, mu poiss, see on sinu isa, kes on ootamatult saabunud, tule teretama.”
Poisike astus küll mõne sammu ema poole, aga ei läinud isa teretama. Ta vahtis ikkagi võõrastavalt mõlemaid tulnukaid ja vaikis, Õnnemeel ootas aga õuel ja ei liikunud paigalt.
Tekkis hetk piinlikku vaikust. Rahvas vaatas pealt ja mõned sosistasid:
„Kaks kanget sakalast …”
„Näib, kumb on kangem?”
Siis läks Linda poja juurde, võttis ta käe ja viis Õnnemeele ette.
„Vaata, Noor, milline õnn – sinu lihalik isa, keda pidasime surnuks, elab ja jõudis täna koju, siin ta on.”
Poisike jäi sambana seisma ja ei lausunud sõnagi. Ta oli pettunud ja vapustatud. Mehed, keda ta hiljuti oli kohanud metsas, olid olnud
