imelikuna, sest ta ei mäletanud, millal oli viimati naernud. Linda märkas, et naeratuse asemel tekkis mehe näole valuline ilme, mida ta ei saanud pidada naeruks ega naeratuseks. Hääle värinast ta tundis siiski naeratust. Õnnemeel seisis aga morni näoga, ta ei kuulnudki Kalle naeratuse häält, vaid murdis pead Linda ja Võttele abielu lahutamise kallal. Kas on seda üldsegi vaja lahutada, naine on ju minu oma, seletas ta endamisi ja ta mõtted siirdusid pojale.
„Kus mu poeg on?” küsis ta.
„Pole praegu kodus – läks metsa lindusid taga ajama.”
„Kas Võttele on hakanud siis ka jahimeheks? Kuule aga uudist!”
„Ei! Poiss läks üksinda, aga Võttele on Tõrmas – tal pole jahiks aega, talu asjad tahavad ajada,” seletas Linda.
„Millal nad koju tulevad?”
„Ei tea. Noor peaks juba kodus olemagi, läks juba hommikul välja, aga Võttele võib kauemaks jääda, sest teinekord tuleb foogti kaua oodata.”
Õnnemeel jäi mõttesse. Vaatas etteheitva pilguga Lindale ja sõnas külmalt:
„Ma leian, et sa ei hoolitse küllalt poja eest, lased lapsel üksinda jahil käia, ta on ju alles väikene, võib sattuda mõne kiskja küüsi ja saada surma …”
„Oh, sa ei usugi – Noor Õnnemeel on vahepeal kasvanud suureks, on juba üheteistkümneaastane, peagu sinu pikkune ja põeb sinu moodi jahilkäimise haigust.”
„Või nii! …” Õnnemeele näole tekkis naeratuse uje. Talle meeldis kuulda, et poeg on tema moodi. Siis küsis aga kohe:
„Mis foogtist sa räägid? Kas taanlastel on ka foogtid või?”
„Seda küll, ka neil on omad foogtid, ja taanlased on nüüd meie maa peremehed – nii nagu olid riialased omal ajal.”
„Või nii, nagu olid riialased – hullud …”
„Hullemad …”
„Või hullemad, aga elu on olnud siin siiski küllalt hea, et oled soetanud enesele nii palju lapsi.”
„See on olnud minu alatine soov, nagu mäletad, Õnnemeel.”
„Nagu minulgi … ja nüüd siis tood meile ka palju lapsi.”
„Mida sa sellega mõtled?”
„Seda, mida ütlen – oled ju minu naine ja …”
Linda jäi hämmastuses Õnnemeelele otsa vahtima. Ta ei tajunud tema mõtteid. „Oh, Jumal, peaks ometi Võttele jõudma koju, peaks ta varsti tulema, ma ei mõista siin enam midagi peale hakata,” mässasid tal mõtted peas ja ta tegi salaja ristimärgi oma rinnale. Tal kippus suurest erutusest jällegi nutt peale, surus aga huuled kõvasti kokku ja pomises vaevalt kuuldavalt:
„Seda arutate Võttelega.”
Kalle tammus jalalt jalale ja oli nende jutust ka erutatud. Nägi, et Linda läks näost valgeks ja hakkas tihedasti hingama. See võis tähendada tormi. Ta mäletas ka Linda kanget iseloomu. Tõstis siis oma kompsukese õlale ja hakkas minema.
„Kuhu sina?”
„Hakkan liikuma, tahan ju näha oma naist ja poega.”
„Ei, Kalle, puhka veidike ja söö – olete ju mõlemad väsinud ja näljased, istuge – ma valmistan rooga … istuge ometi,” anus Linda.
Ta ei tahtnud jääda Õnnemeelega üksinda, kartis teda. Sellepärast tahtiski hoida Kallet kinni, seni kui tuleb Võttele. Mehed olid näljased ja kui asi puutus söögisse, siis kuulekad ja allusid, nii et Linda hakkas askeldama toitudega ja lapsed olid tal abiks.
„Kui palju sul nüüd lapsi on?” küsis Õnnemeel.
„Viis.”
„Kui vanad nad on? Minu poeg on üheteistkümneaastane, seda ma tean, aga need Võttele omad?”
„Näe, siin nad on: kõige vanem on Marta – sai juba kaheksaseks, järgmine on Matteus, me kutsume teda Matiks, tema on kuuene, siis tuleb Magdalena, lapsed kutsuvad teda Leenaks, aga ma ise ikkagi Magdalenaks, ja kõige väiksem on Andres, tema sai hiljuti kaheseks.”
„Kõik lapsed on võõraste nimedega …”
„Kristlaste nimed, oleme ju ristitud.”
„Kas Jutal on palju lapsi?” küsis Kalle vahele.
„Üks ainus … ja see on sinu.”
„Ah, või rohkem polegi?”
„Ta mees oli vana ja haiglane, polnud temast enam asja ja surigi viimaks.”
„Oo, siis on minu asjad korras, olukord on endine … mis sellest, et oli vahepeal abielus.”
Kalle naeratas nüüd pikemalt. Viimaks naeris. Tõusis uuesti üles ja tahtis hakata minema. Linda sõitles teda jällegi ja käskis oodata.
„Ma panen kohe toidu lauale, söö enne … siis lähed.”
Mees muutus kärsituks ja elavnes. Ta olekusse tekkis rõõmu. Mõtelda, tal oli naine ja poeg ja ta võis nende juurde minna. Ometi kord elus oli ta paremas olukorras kui Õnnemeel, kes oli nüüd morn ja noris Linda kallal. Ta olekski juba teele asunud, kui näljatunne poleks pannud teda seisatama.
Õnnemeel ründas Lindat aga uute küsimustega.
„Kas siin on nüüd palju ristituid?” küsis ta.
„Kõik rahvas, keda nägid, on ristitud.”
„Taanlased ristisid?”
„Kes preester Johannesest jäi ristimata, selle ristisid Taani preestrid.”
Preester Johannese nime mainimise puhul liigatasid kõik korraga. Õnnemeelele oli jätnud too mees kibestustunde hingele, ta oli tolle preestri nimegi vahepeal unustanud, aga nüüd Linda juuresolekul tekkis kiivus talle südamesse ja ta tuju muutus veelgi halvemaks. Kalle mõtles aga preestrile tänutundega, sest tema imelikul mõjul oli Juta jäänud rasedaks ja nüüd oli tal poeg. Ta pidi hakkama isegi preestrit kiitma, aga nähes Õnnemeele tusast nägu, mõnules ainult iseenda mõtetega. Linda süda aga kihvatas. Ta meenutas preestrit suure hardumusega, mälestus temast oli vahepeal peagu haihtunud, aga nüüd Õnnemeele lähedus tegi ta meeled härdaks ja ta oleks nutnudki, kui muud mõtted poleks ta pead koormanud.
„Preester Johannes on surnud,” ohkas ta tasakesi.
Jällegi liigatasid kõik.
„Surnud?!” hüüdsid mehed peagu ühest suust.
Keegi neist ei rääkinud enam midagi. Linda tegi aga ristimärgi rinnale, ta käed kohmetusid ja hääl kippus värisema. Kõik vedas tal sel päeval viltu, Õnnemeele ilmumine kusagilt haua tagant, selle karm ja kurjakuulutav suhtumine ja nüüd korraga õrn mälestus tollest heast inimesest, kes on surnud. Kuid väikene valguse säde vilksatas talle korraga pähe: ehk preester Johannes pole ka surnud? Kui Õnnemeel ilmus kümne aasta pärast välja, ehk viimaks preester ka … Linda meel muutus järsku rõõmsamaks.
Varsti
