taandunud. Ta ei näidanud ühe häiriva hetke jooksul millegagi välja, et on kaht uksel seisvat inimkuju märganud, pannes Peteri endamisi aru pidama, kas eraldatus pole äkki tema mõistusele häda teinud. Aga siis tõstis ta pilgu ja tema nägu lõi särama.
„Peter. Säh sulle.”
„Major Greer. Mul on hea meel teiega kohtuda.”
Greer naeris irooniliselt ja tema hääl oli vähesest kasutamisest kähe. „Keegi ei ole mind juba mõnda aega niiviisi nimetanud. Praegu olen ma lihtsalt Lucius. Või kuuekümne teine, kui sa seda õigemaks pead. Suurem osa inimesi näib pidavat.” Greer pöördus valvuri poole. „Sanders, te annate ju meile mõne minuti, eks ole?”
„Ma ei tohi kedagi vangiga omavahele jätta.”
Peter kostitas teda külma altkulmupilguga. „Poju, ma arvan, et suudan ise enda eest hoolitseda.”
Viivuke kõhklemist, ja siis andis valvur järele. „Noh, kuna tegemist on teiega, söör, arvan ma, et kümme minutit on lubatud. Siis lõpeb minu vahetus. Ma ei taha endale pahandusi kaela tõmmata.”
Peter tõmbas lauba kipra. „Kas me tunneme teineteist?”
„Ma nägin teie allkirja. Kõik ju teavad, kes te olete. Te olete too sell Californiast. See on midagi legendi sarnast.” Kogu võimunäitamine oli kadunud. Valvur oli ootamatult kõigest kuulsusega kohtunud lapsuke, kelle nägu säras imetlusest. „Mis tunne see oli? See tähendab, et mis tunne oli nii pikk maa läbi käia.”
Peter ei olnud päris kindel, kuidas ta peaks reageerima. „Kõndida andis küll pikalt.”
„Ma ei tea, kuidas te sellega toime tulite. Mina oleksin endal hirmust püksid täis teinud.”
„Ausõna, see kuulus asja juurde,” lohutas teda Peter.
Sanders jättis nad omaette. Peter keeras kambri ainsa tooli seljatoega Greeri poole ja istus sellele.
„Minu meelest oled sa meie poisile üsnagi sügava mulje jätnud. Ma ju rääkisin sulle, et säärast lugu on raske vaka all hoida.”
„Sellegipoolest on veider niisugust juttu kuulda,” ütles Peter. „Kuidas teie käsi käib?”
Greer kehitas õlgu. „Oh, ma saan hakkama. Ja sinu oma? Peter, sa näed hea välja. Munder sobib sulle.”
„Lish saadab tervisi. Ta ülendati äsja kapteniks.”
Greer noogutas rahulikult. „See meie Lish on tähelepanuväärne tüdruk. Ma ütleksin, et talle on antud teha suuri asju. Nii et kuidas võitlus siis edeneb? Või kas mul ongi üldse vaja seda küsida?”
„Mitte just väga hästi. Meie tulemus on kolmest null. Kogu see Martínezi lugu kujunes katastroofiks. Nüüd aga paistab, et väejuhatus on kõhklema löönud.”
„Kõhklemine on neil alati väga hästi välja kukkunud. Ära muretse, küll tuul pöördub. Kannatlikkus on üks neid asju, mille sa siin selgeks õpid.”
„Ilma teieta ei ole miski enam endine. Ma pean paratamatult mõtlema, kuivõrd teisiti kõik oleks, kui teie seal viibiksite.”
„Oi, ma kahtlen selles väga. See on alati olnud sinu etendus. Ma taipasin seda niipea, kui sinuga kohtusin. Sa rippusid siis vist pea alaspidi tiirlevas võrgus?”
Peter naeris selle mälestuse peale. „Michael oksendas meid kõiki täis.”
„Just nimelt, nüüd tuleb mulle meelde. Kuidas tal läheb? Ma oletan, et ta ei ole enam seesama laps, keda ma tollal tundsin. Tal oli alati kõige jaoks vastus valmis.”
„Ma kahtlen, kas ta on kuigi palju muutunud. Homme saan ma igal juhul teada. Mind suunati lõunasse naftatöötlemistehasesse.”
Greer kortsutas kulmu. „Miks sinna?”
„Mingisugune uus algatus naftatee turvamiseks.”
„Sisejulgeolekule meeldib see hirmsasti. Ma ütleksin, et selle kambaga tuleb sul kõvasti tegemist.” Major lõi käed laksuga põlvedele ja vahetas teemat. „Ja mida sa Hollisest kuulnud oled?”
„Mitte midagi head, Sara surm mõjus talle rängalt. Liiguvad jutud, et ta olevat allmaailmas.”
Greer pidas selle uudise üle viiv aega aru. „Üldkokkuvõttes ei tohiks öelda, et ma seda talle ette heidan. Hollist tundes võib säärane väide kummaline näida, kuid rohkem kui üks mees on niisuguses olukorras sedasama teed käinud. Ma oletan, et varem või hiljem ta tuleb mõistusele. Tal on hea pea õlgadel.”
„Ja teie? Te saate varsti välja. Kui te tahate, siis ma võin väejuhatuses sõnakese kosta. Võib-olla teid võetakse tagasi.”
Greer raputas pead. „Peter, ma kardan, et need ajad on mul selja taga. Ära unusta, et ma olen väejooksik. Pärast selle piiri ületamist ei ole enam tagasiteed.”
„Mida te tegema hakkate?”
Greer muigas salapäraselt. „Ma arvan, et midagi juhtub mulle ette. Alati ju juhtub.”
Nad kõnelesid mõnda aega teistest, vahetades pisiuudiseid ja meenutades lugusid minevikust. Greeriga koos olles tajus Peter sooja rahulolu, kuid lisaks sellele ka mingisugust kaotusetunnet. Major oli astunud Peteri ellu just nimelt sellal, kui teda tarvis läks. Greeri vankumatu juuresolek andiski talle edasi minemiseks vajalikku tahtejõudu siis, kui tema enese otsusekindlus oli kõikuma löönud. See oli laenuks võetud vaprusest koosnev võlg, mida Peter poleks iial suutnud täielikult tasuda. Peter tajus, et vangistus on Greeri muutnud. Ta oli küll ikka veel seesama mees, kuid miski temas kulges sügavamalt ja oli nagu sisemise rahu jõgi. Näis sedamoodi, nagu ammutaks ta oma eraldatusest jõudu.
Kuna kümme minutit olid lõpule jõudmas, rääkis Peter majorile koopast, tollest kummalisest mehest Ignaciost ja Alicia teooriast selle kohta, kes ta on. Juba neid sõnu lausudes tajus ta, kuivõrd väheusutavalt säärane idee kõlab. Ja ometigi adus ta, et see on õige. Tema tunne, et see informatsioon on tähtis, oli nende päevade jooksul üksnes tugevnenud.
„Siin võib midagi olla,” nõustus Greer. „Kas ta ütles: „Ta jättis meid maha”?”
„Need on tema enda sõnad.”
Greer vaikis veidi ja silitas oma pikka habet. „Küsimus on muidugi selles, kuhu Martínez läks. Kas Alicial on selle kohta mingeid mõtteid?”
„Minule ta nendest küll rääkinud ei ole.”
„Ja mida sina arvad?”
„Mina arvan, et Kaheteistkümne leidmine tõotab kujuneda keerulisemaks, kui me endale ette kujutasime.”
Ta jäi Greeri nägu jälgides ootama. Kui major midagi ei vastanud, lausus ta: „Minu pakkumine kehtib edasi. Te saate tõesti meile kasulik olla.”
„Peter, sa ülehindad mind. Ma olen alati lihtsalt teiega kaasas käinud.”
„Minu jaoks ei ole. Alicia ütleks sedasama. Me kõik ütleksime.”
„Ja ma võtan komplimendi vastu. Aga see ei muuda mitte kui midagi. Mis tehtud, see tehtud.”
„Sellegipoolest
