vaid lõpptulemuses. Sada aastat tagasi inimkond peaaegu hävitas iseenda. Oleks kerge arvata, et me ei meeldi Jumalale just eriti. Või et Jumalat ei olegi olemas, mitte millelgi pole iva ega mõtet sees ning me võime lihtsalt riistad varna riputada ja päeva lõppenuks kuulutada. Aitäh, planeet Maa, oli tore sinuga tuttavaks saada. Aga sina, Peter, ei ole selline. Sinu jaoks ei ole Kaheteistkümnele jahi pidamine vastus. See on küsimus. Kas on keegi, kes meist hoolib? Kui Jumal on olemas, siis mida ta minult tahab? Kõige suurem usk on esmajoones siiski valmidus esitada küsimusi siis, kui kõik tõendid osutavad vastupidisele. Usk mitte üksnes Jumalasse, vaid meisse kõikidesse. Sa oled jõudnud raske kohani ja minu meelest sa jääd sinna veel mõneks ajaks. Aga see on õige koht ja on sinu koht.”
Just nimelt siis Peter taipas, mida ta näeb. Greer oli vaba – ta oli vaba inimene. Tema kambri seinad ei tähendanud talle mitte kui midagi. Tema elu möödus tervikuna kusagil mujal ega olnud seotud millegi füüsilisega. Kui üllatav oli kadestada meest, kes saadab oma elu mööda vangikongis, mis ei ole kuigivõrd suurem korralikku mõõtu käimlaputkast.
Võtme lukusüdamikus pöördumise ragin. Nende aeg oligi otsas. Sanders astus kambrisse ja mehed tõusid püsti.
„No nii,” lausus Greer ja lõi otsustavalt käed kokku. „Väejuhatuse lahkel loal veidi jõudeaega Freeportis. See linn ei lõhna küll just kõige paremini, aga näeb kena välja. Hea koht, et teha pisut mõtlemistööd. Selle oled sa kindlasti välja teeninud.”
„Nii rääkis ka kolonel Apgar.”
„Terane sell see Apgar.” Greer sirutas käe välja. „Oli tore sinuga kohtuda, mu sõber.”
Nad surusid teineteise kätt. „Kandke enda eest hoolt, eks ole?”
Greer muheles läbi avause habemes. „Sa ju tead, kuidas öeldakse. Kolm korda päevas soe söök ja kindel küljealune. Kui ära harjuda, siis polegi säärane elu nii paha. Mis puutub ülejäänusse, siis ma ju tunnen sind, Peter. Kui õige aeg on kätte jõudnud, saad sa asjadest aru. Tegelikult õpetasid seda mulle sina.”
Ta läks Sandersi saatel koridori. Alles siis tuli Peterile pähe, et ta unustas Greerilt teise külalise kohta järele pärida. Ja veel miski – major ei küsinud kordagi midagi seoses Amyga.
„Kuulge,” ütles Sanders, kui nad läbi teise ukse läksid. „Loodetavasti ei pane te minu palvet pahaks, aga kas te võiksite siia oma nime kirjutada?”
Ta sirutas ette paberitükki ja pliiatsijuppi hoidva käe.
„Minu naisele,” selgitas ta. „Selle tõenduseks, et ma teiega kohtusin.”
Peter võttis paberitüki vastu, kriipseldas sellele oma nime ja andis paberi tagasi. Viiv aega Sanders lihtsalt silmitses seda.
„Ohoh,” ütles ta.
„Onu Peter!”
Caleb sööstis teistest lastest eraldudes üle mänguväljaku tema poole. Viimasel hetkel tegi ta kolm hüppesammu ja lendas Peterit peaaegu pikali lüües nagu lingust lastuna talle sülle.
„Pea nüüd kinni ja võta lõdvemalt.”
Poisi nägu lõi rõõmust särama. „Amy ütles, et sa tuled! Sa oledki siin! Sa oledki siin!”
Peter pani imeks, kuidas võis Amy seda teada. Aga ta parandas ennast kähku. Amy vist lihtsalt teabki igasuguseid asju, sest tema aju on seotud maailma varjatud rütmidega. Calebit süles hoidvast Peterist tulvas üle lapse füüsilise lähedaloleku tajumine – selles olid tema poisikeha raskus ja kuumus, hingeõhu soojus, juuste ja naha piimalõhn ning kehalisel pingutusel eritunud niiskus, millega segunes õdede kange leeliseseebi pidama jäänud lehk. Teised lapsed jälgisid neid mänguväljakult. Peter nägi vilksamisi õde Pegi, kes silmitses teda ronimisredeli tagant jahedalt, sest tema etteteatamata väljailmumine ei läinud kokku õele nii armsa rutiiniga.
„Lase ma vaatan sind.”
Ta pani Calebi maha. Peterit rabas nagu ikka poisi veider sarnasus Theoga. Ta tundis kahetsustunde sähvatust selle aja pärast, millel ta oli lasknud hoolimatult mööduda.
„Sa oled nii suureks kasvanud. Mul on seda raske uskuda.”
Poisipõnni rind paisus uhkusest. „Kus sa käinud oled ja mida näinud?”
„Palju asju. Ma olin New Mexicos.”
„New Mexicos!” Imetlus poisi näol oli jäägitu. Sama hästi oleks Peter võinud talle öelda, et käis Kuul. Ehkki erinevalt Kolooniast oli Kerrville’is enamasti kombeks viiruskeid puudutavaid teadmisi laste eest mitte varjul hoida, polnud poisi lapsemõtlemine suutnud veel nendega kaasnevaid tõsiasju läbi seedida. Calebi jaoks olid lähetusjõud samasugune suurejooneline seiklus nagu meredel purjetavad piraadid või lood vanaaja rüütlitest, mida õed neile juturaamatutest ette lugesid. „Kui kauaks sa saad siia jääda?” küsis poiss anuvalt.
„Ma kardan, et mitte just kauaks. Aga õhtupoolik on täielikult meie päralt. Ja ma tulen varsti tagasi – arvatavasti nädala pärast või nii. Mida sa tahaksid teha?”
Calebi vastus kostis jalamaid: „Tammile minna.”
„Miks sinna?”
„Sealt näeb kõike!”
Peter naeratas. Sellistel hetkedel tundis ta, et vennapojas on midagi temast endast, on seesama vääramatu uudishimu jõud, mis oli tema elu valitsenud. „Olgu siis pealegi tamm.”
Poisi selja taha ilmus õde Peg. Õde Peg oli küll linnuna õbluke, kuid sellegipoolest heidutav tegelane, kelle tõmmud silmad võisid üheainsa kriitilise pilguga sundida su sisikonda krampi tõmbuma. Peteri varjupaigas kasvanud kaaslased – kohutavaid tingimusi ja pidevaid ohte talunud mehed – kõnelesid temast kusagile hirmu piirimaile jääva aukartusega. „Mu jumal,” ütlesid nad kõik. „See naine ehmatas meile pasa püksi.”
„Tere, õde.”
Õe sügavatest lõhedest ja viljatutest tasandikest koosnevat elu näinud nägu oli liikumatu, andes mõista, et oma hinnangu jätab ta enda teada. Ta oli võtnud sisse positsiooni täpipealt normaalse vestlemiskauguse piiri taga ning see väike, kuid oluline muudatus suurendas veelgi tema isiksuse käskivat kohalolu. Tema hambad olid maisi emasõite suitsetamisest kollakaspruunid – see oli Kerrville’is laialt levinud arusaamatu komme, millesse Peter suhtus ühtaegu nii imestuse kui ka vastikusega.
„Leitnant Jaxon, ma ei oodanud teid.”
„Palun vabandust, see oli üsna ootamatu. Kas te panete pahaks, kui ma ta päeva lõpuni endaga kaasa võtan?”
„Oleks parem, kui te oleksite ette teatanud. Siin aetakse asju teataval kindlal viisil.”
Calebi keha värises energiast. „Õde, ma palun!”
Õde Pegi võimukas pilk vilksas korraks hindavalt alla poisi poole. Ta imes põsed lohku ja jõedeltat meenutavad kortsud tema suunurkades süvenesid. „Ma arvan, et asjaolusid arvestades poleks selles midagi halba. Leitnant, te saate ju aru, et tegemist on erandiga, ja käitute sellele vastavalt. Ma tean, et teile seal lähetusjõududes tundub, nagu poleks eeskirjad teie jaoks, kuid mina ei saa seda lubada.”
Peter jättis torkele vastamata. Lõppude lõpuks oli selles ju oma tõekilluke. „Ma toon ta kella kuueks tagasi.” Ta kogus ennast õe närvutava põrnitsuse all järgmise küsimuse
