tänan teid, õde. See on teist väga lahke.”
Nendest vormitäitmistest tüdinenud Caleb sikutas Peterit käest. „Palun, onu Peter, ma tahan minema hakata.”
Naise karm ilme näis mitte kauem kui pooleks sekundiks mõranevat. Tema silmadesse ilmuks viivuks peaaegu emalikult hell pilk. Aga see pilk kadus sama ruttu, jättes Peteri endalt küsima, kas ta seda mitte ette ei kujutanud.
„Leitnant, ärge kella unustage. Ma jälgin aega.”
Tamm oli üsna mitmel viisil linna ja selle mehhanismide süda.
Kerrville’i linna pika eluea taga oli lisaks generaatoreid käitavale naftale ka tema käsutuses olev Guadelupe jõgi, mis ühtaegu nii andis niisutamisvett kui ka kujutas endast linna põhjast ja läänest kaitsvat tõket – mitte keegi ei olnud iial näinud, et mõni viirusk oleks kas või proovinudki ujuda. Üldlevinud uskumuse kohaselt nad kas kartsid vett või lihtsalt ei osanud selle pinnal püsida. Jõgi ise oli vanasti väike, kitsas ja ebaühtlane ning kahanes suviti pelgalt nireks. 22. aasta laastav üleujutus, mis kuulutas ette veetaset tervelt kümne jala võrra tõstvat ilmastikumuutust, tõi endaga kaasa vajaduse jõge taltsutada. See oli igas mõttes suurejooneline ettevõtmine, mis nõudis jõevoogude ajutist mujale juhtimist ning tohutus koguses mulla ja lubjakivi teisaldamist, et kaevata kausikujuline lohk veehoidla jaoks, millele järgnes tammi enda rajamine, kusjuures tegemist oli ehitusalase vägitükiga, mille mastaapi oli Peter alati seostanud mitte talle tuttava maailmaga, vaid varasemate aegadega. Vee esmakordse niisutuskraavidesse laskmise päeva peeti põhjapaneva tähtsusega sündmuseks vabariigi ajaloos. Loodusjõude vaos hoidva tammi tekitatud mulje näitas Peterile rohkem kui miski muu Kerrville’is, kui habras oli selle kõrval olnud Koloonia.
Tammi harjale viis terasvõrest astmetega trepp. Hoolimata Peteri valjuhäälsetest üleskutsetest tempot vähendada sööstis Caleb sellest hooga üles. Kui Peter viimase pöördekohani jõudis, kiikas Caleb juba üle vee silmapiiril paistva lainelise mäeaheliku poole. Kolmkümmend jalga allapoole jäi jahmatamapanevalt läbipaistva veehoidla pind. Peter nägi isegi klaasjas vees laisalt siia-sinna liikuvate kalade valgeid figuure.
„Mis seal on?” päris poiss.
„Noh, enamasti samuti Texas. See mäeahelik, mille poole sa vaatad, on kõigest mõne miili kaugusel.”
„Kus on New Mexico?”
Peter näitas lääne poole. „Aga ta on tegelikult väga-väga kaugel. Kolm päeva autosõitu, ja seda ilma peatusteta.”
Poiss lõi hambad alahuulde. „Ma tahan teda näha.”
„Võib-olla kunagi näedki.”
Nad kõndisid mööda tammi kaarjat harja ülevoolukohani. Sarja avade kaudu lasti vett korrapäraste vaheaegade järel tiiki, kust see toimetati vesioinaste abil mööda torusid põllumajanduskompleksi. Taamal terendasid üksteisest ühekaugusel seisvad tornid, mis tähistasid oranži vööndi piire. Nad jäid taas seisma, et avanenud vaatepilti süveneda. Peter oli järjekordselt selle kõige keerukusest rabatud. Talle tundus, nagu voolaks inimkonna ajalugu selles ühes kohas siin ikka veel katkematu järjepidevusega ega laseks ennast häirida ajastute karmist eraldusjoonest, mille viiruskid olid maailmale peale surunud.
„Sa näed tema moodi välja.”
Peter pöördus ja märkas, et Caleb kõõritab tema poole. „Keda sa silmas pead?”
„Theod. Minu isa.”
See teadaanne tuli Peterile ootamatult. Kuidas võis poiss teada, milline Theo välja nägi? Muidugi ei saanud ta seda teada, kuid asi oli muus. Calebi väide oli omamoodi soov ja viis isa elus hoida.
„Jah, seda ütlesid kõik. Tead sa, mina näen sinus nii mõndagi temast.”
„Kas sa tunned temast puudust?”
„Iga päev.” Möödus viiv nukrat vaikust. Siis ütles Peter: „Ma räägin sulle siiski midagi. Inimesed ei ole tõeliselt lahkunud seni, kuni me neid meeles peame. Nende mõtted, tunded ja mälestused muutuvad osaks meist endist. Ja sa mäletad oma vanemaid, kuigi arvad, et ei mäleta. Nad on sinu sees niisamuti kui minu sees.”
„Aga ma olin siis ju kõigest tita.”
„Titad mäletavadki kõige rohkem.” Talle tuli pähe üks mõte. „Kas sa Farmsteadi tead?”
„Seda kohta, kus ma sündisin?”
Peter noogutas. „Just nimelt. Selles oli midagi erilist. Me olime seal alati otsekui väljaspool ohtu ja keegi just nagu vaatas meie järele.” Ta silmitses poissi hetk aega. „Tead sa, sinu isa arvas, et see oli üks vaim.”
Poiss ajas silmad pärani. „Kas ka sina arvad nii?”
„Ma ei tea. Ma olen aastate jooksul selle üle palju järele mõelnud. Võib-olla oligi. Või vähemalt midagi vaimu sarnast. Võib-olla on ka kohtadel mälu.” Ta asetas käe poisi õlale. „Caleb, ma tean ainult seda, et maailm tahtis, et sa sünniksid.”
Poiss jäi vaikseks. Seejärel aga lõi tema näol õitsele oma kavade paljastamisega kaasnev vallatu muie: „Kas sa tead, mida ma järgmisena tahan teha?”
„Sa ainult ütle.”
„Ma tahan ujuma minna.”
Kui nad ülevoolukoha all tammi jalamile jõudsid, näitas kell veidi üle nelja. Nad võtsid tiigiserval seistes riided seljast ja jäid üksnes aluspükste väele. Mööda kive edasi kõndinud Peter avastas ümber pöördudes, et Caleb on veepiirile paigale tardunud.
„Mis viga?”
„Ma ei tea, kuidas see ujumine käib.”
Peter ei olnud miskipärast osanud seda ette näha. Ta pakkus poisile kätt. „Tule, ma õpetan sulle.”
Vesi oli võpatamapanevalt külm ja tajutava mineraalse maitsega. Caleb oli esmalt küll pelglik, kuid pärast poole tunni pikkust sulistamist tema enesekindlus kasvas. Möödus veel kümme minutit ja ta ujus juba vabalt pinnal püsides koera moodi ringi.
„Vaata mind! Vaata mind!”
Peter polnud poissi iial nii õnnelikuna näinud. „Tule mulle selga,” ütles ta.
Poiss roniski pardale ja haaras Peteril õlgadest kinni. „Mida me tegema hakkame?”
„Sa lihtsalt tõmba kopsud õhku täis ja hoia hinge kinni.”
Nad laskusid üheskoos vee alla. Peter puhus õhu kopsudest välja, sirutas käed ette ja saatis nad järsu jalatõukega kivise põhja kohale liuglema, keebina seljale liibuv poiss aga klammerdus kõvasti tema külge. Vesi oli klaasselge. Peteri meeled täitusid mälestustega poisikesena sellessesamasse koopasse sulpsamisest. Tema tegi seda koos oma isaga.
Veel kolm lööki jalgadega ja nad tõusid valguse kätte sööstes veepinnale. „Kuidas oli?” küsis Peter.
„Ma nägin kalu!”
„Ma ju rääkisin sulle.”
Nad sukeldusid niiviisi üha uuesti ja uuesti ning poisil ei saanud mõnust ikka veel küll. Kui Peter lõpu välja kuulutas, oli kell juba pool kuus läbi ja varjud pikenesid. Nad astusid ettevaatlikult veest kivirahnudele
