Poiss ütles selle sõna välja pahategija mõnutundega. Nad olid nüüd vandeseltslased.
„Just nimelt.”
Teel lüüsivärava poole poetas poiss oma niiske käekese Peteri pihku. Viie minuti pärast oli oodata sireenihuiget. Peterit valdas armastuse tulva saatel tunne: „Seepärast ma siin olengi.”
Ta leidis Amy köögist tohutu suure keedupottidega kaetud pliidi eest. Ruum pakatas kuumusest ja lärmist – toidunõude kolin, edasi-tagasi tormavad õed ja söögisaali kogunevate elevil laste üha kasvav melu. Amy seisis seljaga Peteri poole. Tema tumedad küütlevad juuksed langesid tiheda patsina pihani. Ta näis olevat tööst täielikult hõivatud, segas pika puulusikaga lähima kastruli sisu, maitses ja lisas soola ning astus siis nobedalt ühe juurde köögi mitmest punasest tellisahjust ja võttis sellest pika leivalabidaga välja tosin vastkerkinud taignast leivapätsi.
„Amy.”
Amy pöördus ja tema näole tekkis naeratus. Nad kohtusid keset askeldusterohket ruumi. Viivuke ebalemist ja siis nad embasid teineteist.
„Õde Peg rääkis mulle, et sa oled siin.”
Peter astus tahapoole. Ta oli Amy puudutusest tajunud, et temas on midagi uut. Vaikiv ja trauma all kannatav vanunud juuste ja räbalais rõivastega kodutu loomake oli ammuaegu kadunud. Amy küpsemine näis toimuvat üksikute hoogude ja jõnksatuste kaupa ega olnud mitte niivõrd füüsiline kasvamine, kuivõrd enesekindluse süvenemine, otsekui oleks ta hakanud ise oma elu peremeheks saama. Aga ikka jäi püsima ka see paradoks, et Peteri ees seisev inimene oli pealtnäha küll kahtlemata nooremas teismeliseeas, kuid tegelikult kõige vanem inimolend maa peal. Peteri pikk äraolek, mis võrdus Calebile terve ajastuga, oli Amy jaoks pelk silmapilgutus.
„Kui kauaks sa saad jääda?” Amy pilk ei eemaldunud Peteri näolt.
„Kõigest tänaseks õhtuks. Homme asume teele.”
„Amy, kas supp on valmis?” hõikas üks õde pliidi äärest. „Nad hakkavad seal juba valju häält tegema.”
Amy ütles kähku üle õla: „Otsekohe.” Seejärel lausus ta Peterile veelgi laieneva naeratusega: „Tuleb välja, et ma ei olegi nii halb kokk. Hoia mulle üks koht vaba.” Ta pigistas kiiresti Peteri kätt. „Nii tore on sind näha.”
Peter siirdus söögisaali, kuhu kõik lapsed olid vanuserühmade kaupa kogunenud. Lärm ruumis oli vali ning see kehade ja häälte takistamatult voolav energia meenutas mingisuguse määratu suure mootori müra. Ta võttis Calebi kõrval pingiotsal koha sisse parajasti just siis, kui õde Peg saali ette ilmus ja kätega plaksu lõi.
See mõjus nagu välgulöök – ruum tõmbus vaikusest pinevile. Lapsed võtsid üksteisel käest kinni ja langetasid pea. Peter avastas, et temagi on Calebi ja tema vastas istuva pruunide juustega tüdrukukese vahel sellesse ringi kaasatud.
„Taevane isa,” leelotas naine, silmad suletud. „Me täname sind selle söömaaja ja meie ühtsuse ning sinu armastuse ja hoole õnnistuse eest, millega sa meid oma armus kostitad. Me täname sind maa külluslikkuse eest, taeva eest meie pea kohal ja sinu kaitse eest seni, kuni me tulevases elus kohtume. Ja lõpuks me täname sind ka selle eest, et meie hulgas viibib erikülalisena üks meie vapraid sõjamehi, kes on rännanud läbi hädaohtude, et täna õhtul koos meiega olla. Me palvetame sinu poole, et sa nii teda kui ka tema kaaslasi nende retkedel ohtude eest hoiaksid. Aamen.”
Häältekoor: „Aamen.”
Peter oli päris tõega liigutatud. Nii et vahest ei pannudki õde Peg tema juuresolekut nii väga pahaks. Lauale ilmus toit – supitirinad, paksudeks auravateks viiludeks lõigatud leib ning vee- ja piimakannud. Iga laua otsas tõstis üks õde suppi kulbiga kaussidesse ja laskis neid edasi anda ning samal ajal käisid laudades ringi ka kannud. Amy poetas ennast Peteri kõrvale pingile.
„Anna mulle teada, mida sa supist arvad,” ütles ta.
Supp oli hõrk ja kõige parem asi, mida Peter oli mitme kuu jooksul söönud. Pehme ja soe leib suus pani ta peaaegu oigama. Ta surus maha tahtmise lisaportsjonit küsida, sest pidas seda ebaviisakaks, kuid vaevalt oli tema kauss tühjaks saanud, kui õde ilmus juba järgmisega ja asetas selle tema ette.
„Meil ei ole siin just sageli külalisi,” selgitas piinlikkusest õhetava näoga õde ja vudis minema.
Nad vestlesid varjupaigast, Amy kohustustest – köök, aga ka kõige nooremate laste lugema õpetamine ja tema enda sõnutsi „kõik muud asjad, mida on vaja ära teha” – ja Peteri uudistest teiste inimeste kohta, ehkki edastasid nad seda informatsiooni üldsõnaliselt. Ausalt saavad nad teineteisega rääkida alles siis, kui lapsed on magama läinud. Peteri kõrval istuv Caleb oli laskunud ühe poisiga innukasse jutuajamisse, mida Peter suutis üksnes põgusalt jälgida ja mis oli seotud ratsude, lippude ja etturitega. Kui Calebi kaaslane lauast lahkus, küsis Peter tema käest, mida see kõik tähendab.
„See on male.”
„Vale?”
Caleb pööritas silmi. „Ei, male. See on üks mäng. Kui sa tahad, siis ma võin su mängima õpetada.”
Peter heitis pilgu Amy poole, kes hakkas naerma. „Sa kaotaksid,” ütles ta.
Kui õhtusöök oli söödud ja nõud pestud, läksid nad kolmekesi ühistuppa, kus Caleb pani malelaua üles ning selgitas üksikute malendite nimesid ja käike, mida need saavad teha. Kui ta ratsudeni jõudis, käis Peteril juba pea ringi.
„Kas sa suudad tõesti kõik selle otsekohe meelde jätta? Kui palju aega sul kulus, et mängima õppida?”
Poiss kehitas süütult õlgu. „Mitte kuigi palju. See on üsna lihtne.”
„Minu meelest see küll lihtne ei ole.” Peter pööras pea salatsevalt muigava Amy suunas.
„Ära sa minu poole vaata,” avaldas too protesti. „Sa mängid iseseisvalt.”
Caleb osutas lauale. „Sa võid teha avakäigu.”
Lahing algas. Peter oli arvanud, et saab poisist kergesti jagu – lõppude lõpuks oli ju tegemist laste mänguga, mille ta lootis kähku selgeks õppida –, kuid avastas otsekohe, kui rängalt ta on oma noort vastast alahinnanud. Caleb oleks otsekui kõiki tema taktikalisi sihte ette aimanud ning vastas neile kõhklematult täpsete ja kindlate käikudega. Peter otsustas üha suureneva meeleheite sunnil rünnata ja võttis ratsuga Calebi ühe oda.
„Kas sa oled ikka kindel, et tahad seda teha?” päris poiss.
„Hm, miks mitte?”
Caleb uuris lõuga kätele toetades lauda. Peter tunnetas tema mõtete keerukat kulgemist – ta kavandas strateegiat ning kujutas endale ette võimalikke käike ja vastukäike. Viie aasta vanuselt, mõtles Peter. Hämmastav.
Caleb lükkas vankrit kolme ruudu võrra edasi ja võttis Peteri teise ratsu, mille too oli kogemata kaitsetuks jätnud. „Vaata nüüd,” ütles ta.
Kiire vigurite vahetus ja Peteri kuningas oli lõksus. „Matt,” kuulutas poiss.
Peter silmitses lauda lootusetu pilguga. „Kuidas sa sellega nii kiiresti toime tulid?”
Amy tema kõrval naeris soojalt ja nakatavalt. „Ma ju rääkisin sulle.”
