et maailma muud riigid on Põhja-Ameerika mandri suhtes sunniviisilise karantiini kehtestamiseks mesti löönud, veeskavad kogu rannajoone ulatuses miine ja tulistavad kõiki kaldast eemalduda püüdvaid aluseid.
„Kui seal ongi mingisugune tõke, siis mina pole seda veel leidnud.” Michael kehitas õlgu. „Kui sa tõtt tahad teada, siis üks osa minust arvab, et see kõik on tühipaljas jama.”
Peter silmitses sõpra ettevaatlikult. „Sa ei otsi ju tõket?”
Michael ei vastanud ja sõbra nägu ütles Peterile, et ta tabas märki.
„See on hullumeelsus.”
„Hullumeelsus on ka teha seda, mida sina teed. Ja kui tõke ongi olemas, siis kui palju miine võiks seal ikka veel vees hulpida? Saja aastaga pistab ookean nahka peaaegu kõik asjad. Ja kogu see rämps on need nüüdseks nagunii juba paigast nihutanud.”
„Hulljulgus on see siiski. Sa võid seal ju tükkideks lennata.”
„Võib-olla lendangi. Ja võib-olla saadab üks nendest keedutornidest mu homme avakosmosesse. Isikuohutuse standardite nõuded on siinkandis üsna madalad.” Michael kehitas õlgu. „Aga see ei ole oluline. Minu arvates ei ole kogu seda kuradima värki seal juba algusest peale üldse olemas olnudki. Kogu rannajoone ulatuses? Mehhikot ja Kanadat kaasa arvates teeb see välja peaaegu kakssada viiskümmend tuhat miili. Võimatu.”
„Aga mis siis, kui sa eksid?”
„Siis lendan ma ühel heal päeval võib-olla tükkideks, nagu sa ütlesid.”
Peter jättis selle teema rahule. Paljud asjad olid küll muutunud, kuid Michael oli ikka veel Michael ehk rahuldamatu uudishimuga inimene. Nad liikusid mööda abajat avavee poole. Tuul oli tugevnenud ja heitis üle vööri pärlendavaid laineid. Peteril tõmbus rinna alt õõnsaks. Küsimus polnud üksnes laevukese kõikumises. Vett oli nii palju ja see oli kõikjal.
„Vahest sa saaksid sellel ainsal korral maa lähedusse jääda.”
Michael seadis purje ja haaras roolipinni kõvemini pihku. „Peter, ma räägin sulle, et siin merel on kõik asjad teisiti. Ma ei oska isegi seletada. See on nii, nagu kõik halb lihtsalt kaoks kuhugi. Sa peaksid seda tõesti oma silmaga nägema.”
„Ma peaksin maal tagasi olema. Jätame selle mõneks teiseks korraks.”
Michael vaatas viivuks tema poole ja hakkas naerma. „Muidugi,” ütles ta. „Teiseks korraks.”
32
Alicia liikus põhja poole avatud vaateväljaga maakohtadesse. See oli Texase Pannisaba – piiritult sile maastik nagu suur rahulik meri, üle preeriarohu kõrretippude puhuv tuul, selle kõige kohal määratu sügissinine taevas ja maad sõõrina ümbritsev silmapiir, mida katkestasid ainult puhutised paplite, pekaanipuude või tema möödumisel alandlikult oma nukrameelseid sulglehti maadligi langetavate pikaoksaliste remmelgate salud. Päevad olid küll soojad, kuid öösiti langes temperatuur rohtu kastest raskeks muutes järsult. Tee äärde loodud peidikutest võetud kütuse abil viis ta oma retke lõpule nelja päevaga.
Kearney garnisoni jõudis ta kuuenda novembri hommikul. Seal oligi kõik just nimelt nii, nagu väejuhatus oli kartnud, kui garnisoni moonavarusid täiendanud veokikolonn enam tagasi ei pöördunud – teda ei olnud jäänud tervitama mitte ainsatki inimhinge. Garnison oli nagu kinniajamata haud. Õhus oleksid otsekui hõljunud sõdurite tuultest räsitud tardpilti lukustatud surmaeelsed karjed. Alicia kulutas kaks päeva sellele, et laadida oma kaaslaste kuivanud jäänused veokikasti ja vedada enda valitud kohale ühel Platte jõe kaldalagendikul. Seal asetas ta need pikka ritta, et nad saaksid üheskoos olla, valas kütusega üle ja süütas põlema.
Järgmisel hommikul nägi ta hobust.
Hobune seisis kohe barrikaadide taga. Oma meheliku kaela paraadplatsi serval kasvava tiheda rohu söömiseks langetanud kimmelmust täkk, kelle olemasolu siin oli sama seletamatu kui mõne ainsana tornaadost puutumata jäänud maja oma. Tema turjakõrgus oli vähemalt kaheksateist kämmalt. Alicia lähenes talle ettevaatlikult ja peopesi ülespoole hoides. Loom näis olevat valmis ehmunult jalga laskma, tema sõõrmed olid puhevil ja kõrvad lidus ning üks suur silm vaatas vilksamisi Alicia poole. Kes on see kummaline olevus, ütles silm, ja mida ta tahab. Alicia astus veel ühe sammu, kuid täkk ei liigutanud ennast ka siis. Alicia tajus tema veres ringlevat metsikut ja plahvatuslikku loomajõudu.
„Tubli poiss,” pomises ta. „Kas sa näed? Ma ei olegi nii paha. Hakakem sõpradeks – mida sa selle peale ütled?”
Loomast käeulatuse kaugusele jõudes nihutas Alicia avatud peo tema koonu alla. Hobune tõmbas kollakat hambarivi paljastades mokad tahapoole. Tema Aliciast mõõtu võtvad silmad olid nagu suured mustad klaaskuulid. Hetk otsustamist, mille vältel looma keha oli pinevil ja valvas. Siis laskis ta pea alla ja täitis avatud peopesa oma hingeõhu sooja niiskusega.
„Noh, arvatavasti olen ma endale ratsu leidnud.” Loom nuuskis nüüd pead noogutades tema kätt. Tema suud palistasid vahutordid. Alicia silitas tema kaela ja higimärga läikivat karva. Looma kõva ja puhas keha oli nagu meisliga välja tahutud, kuid täiel määral andsid tema jõust siiski aimu silmad. „Sul läheb nime vaja,” ütles Alicia. „Kuidas ma sind kutsuma hakkan?”
Ta pani loomale nimeks Sõdur. Nad kuulusid teineteisele alates hetkest, mil ta ennast hobuse turjale vibutas. Nad olid otsekui pikka aega lahus olnud ja siis teineteist uuesti üles leidnud vanad sõbrad ja eluaegsed kaaslased, kes võisid rääkida teisele enda kohta kõige tõesemat tõtt, aga võisid soovi korral ka vaikida ja üleüldse mitte midagi öelda. Alicia jäi veel kolmeks päevaks tühja garnisoniasundusse pidama, mõtles olukorra üle järele ja kavandas edasist teekonda. Ta ihus noad nii teravaks, kui sai. Käsud olid tal paunas. Kellele: lähetusjõudude kapten Alicia Donadio. Allkiri. Texase Vabariigi president Victoria Sanchez.
Kaheteistkümnenda novembri hommikul alustasid nad ratsutamist ida poole.
Üks üle Missouri viiv sild oli veel alles ja see paiknes Omahast viiskümmend miili põhja pool Decaturi linna lähistel. Sinna jõudsid nad kuuendal päeval. Hommikud olid kaetud härmavaabaga ja õhus võis tunda talve. Puud olid häbelikkusest loobunud ja näitasid oma paljaid ihuliikmeid. Sillale lähenedes tajus Alicia Sõduri sammus viidet kõhklusele: Kas tõesti jõgi? Nad jõudsid kaldapangale. Nende all pulbitses avaras sängis jõgi. Selle kivikarva tõmmul palgel pöörlesid veekeerised. Veerand miili põhja pool ületas jõge sild, mis seisis hiiglaslikke jalgu meenutavatel kogukatel betoonsammastel. „Jah,” ütles Alicia. „Tõesti.”
Oli hetki, mil tundus, et otsus on langetatud liiga tõtakalt. Betoonsillutis oli kohati jõkke langenud, tuues nähtavale all kobrutava vee. Ta tuli sadulast maha ja võttis kinni Sõduri ratsmetest. Nad kõndisid ettevaatlikult edasi ja iga sammuga kaasnes võimalus, et sild variseb nende all kokku. Kelle tobe idee see on, näis Sõdur küsivat. Ah et sinu oma.
Teisel pool jõge nad peatusid. Õhtu oli käes. Päike oli hakanud kaldapanga taha laskuma. Alicia rütm oli vastupidiseks muutunud – jalgsi käies oleks ta saanud harjumuspäraselt päeval magada ja öösel rännata. Aga hobusel ratsutades ei saanud. Alicia süütas jõekaldale lõkke, täitis paja veega ja ajas selle keema. Ta võttis sadulapaunast viimased toiduvarud – peotäie kuivatatud ube, pasteedikonservi ja kivikõva kuivikuviilu. Tal oli küll tahtmine minna jahti pidama, aga ta ei soovinud Sõdurit üksi jätta. Ta sõi oma kasina õhtueine ära, pesi paja jões puhtaks ja heitis magamiskotile öötaevast jälgima. Ta oli avastanud, et kui seda piisavalt kaua vaadata, siis näeb mõnda langevat tähte. Otsekui vastuseks tema mõtetele lõi
