inimene. Iga päeva lõpul pani ta üksinda võrkasemel lebades sulepea paberile ja väljendas oma sügavaimaid mõtteid ebatavaliselt tundlike ja sõnamuusikana kõlavate värsiridade kujul. Elus ette tulnud katsumustest hoolimata uskus ta visalt, et maailm on inimlikke lootusi vääriv kaunis ja jumalik koht. Ta kirjutas palju merest, mille seltsi ta kalliks pidas. Ehkki ta ei olnud oma luuletusi kunagi kellelegi näidanud, olid need nagu tema elu sisuks kujunenud salaarmuke. Mõnikord sütitas luuletuse kirjutamise igatsus rafneerimistornilt soppa kraapivat või tõstekangi rauda pea kohal pillutavat Tsepsi niivõrd, et ta pidi kogu jõu kokku võtma, et mitte seda tegevust pooleli jätta ja kihutada võrkasemele loomise suurejoonelisust ülistama.
Peeglina läikiva poolhaagise saabumine langes kokku tema peas tekkinud kahtlusega, mis sarnanes Peteri omaga, et kõik ei ole siin nii, nagu pealtnäha paistab. Tegelikult oli selle rünnaku juures kõik arusaamatu. Miks peaksid inimolendid üksteisele niiviisi jahti pidama? Kas neil ei ole siis ühist vaenlast? Milleks hävitada energiaallikat, millel kogu nende liigi olemasolu kui selline üldse püsti püsib? Tema peas võttis kuju tõene mõte, et ründajad ei ole mestis omasugustega, ja kui esimene haagise kahest sektsioonist oma sisu valla päästis, muutusid tema kahtlused kindlaks veendumuseks. Aga siis oli juba hilja. Oligi kogu aeg hilja olnud.
Viiruskid ujutasid parvena üle terve kolonni. Neid oli sadu. Järgmisel hetkel mõistis Tseps, et viiruskid ei tapagi tegelikult kõiki. Mõned võeti küll heaks halastamatu ja verdpritsiva nobedusega, aga teised kahmati kaasa ja nad vehkisid käte ja jalgadega ning kisendasid, kui viiruskid neil piha ümbert kinni haarasid ja minema hüppasid.
Nakatatud saada oli palju hullem saatus. Saada nendesuguseks.
Ta langetas kiiresti otsuse.
Poolhaagis oli jäänud seisma vähem kui kahekümne jardi kaugusele rea viimasest tsisternist. Tseps oli varem korra näinud, kuidas tsisternauto õhku lendab. Häving võimsa tulelöögi tagajärjel oli silmapilkne ja täielik, kuid sellele eelnenud sekundikümnendiku jooksul juhtus midagi huvitavat. Paisuv kütus saatis konstruktsiooni kõige nõrgemat punkti otsides tsisterni otsi katvad metallplaadid rõhtsuunas lendu nagu pudelikorgid. Ehk lühidalt öeldes on plahvatav tsisternauto enne pommiks muutumist lühikest aega ka püss. Tseps oli nüüd jõudnud viimase tsisternini. Hõbedane veok seisis otse tema taga kahekümne jardi kaugusel ehk seega kenasti laskeulatuses. Tseps keeras oma kogukate kämmaldega tühjendamisotsakul korgi pealt ja avas klapi. Bensiin purskas sätendava joana torust välja. Ta seisis oma rõivaid läbi immutades selles voolus. Ta täitis peod bensiiniga ja kastis märjaks juuksed. See vaimustav maailm, mõtles ta, meeled täitumas kütuse lõhnaga, mis oli nagu pudelisse suletud tuli. See valutegevalt kibemagus ja vaimustav maailm. Võib-olla keegi leiab madratsi alla topitud luulevihiku ja loeb selle lehekülgedelt tema südames varjul hoitud tõdedest. Talle meenusid ühe armastatud luuletuse sõnad. Kaheksa aasta vanuse poisina leidis ta Kerrville’i raamatukogu ühest ruumist, kus keegi iial ei käinud, Emily Dickinsoni luuletustega raamatu. Keegi ei paistnud luulekogu vajavat ja olles haaratud antropomorfsest kaastundest selle raamatu vastu tema üksilduse pärast riiulil, pistis Tseps ta kuuehõlma alla ja hiilis ühele põiktänavale, kus avastas prügikastil istudes maakeralt ammu kadunud hääle, mis näis tabavat kõige salajasemat mina. Ta sulges praegu tulvava toruotsa ees seistes silmad, et luuletuse mällu sööbinud sõnad veel viimast korda endast läbi lasta.
Ilu surub surmani
Ilu, halasta
Kui saaksin täna otsagi,
las Sind näen otsata - 1
Ta võttis taskust välgumihkli ja klõpsutas kaane lahti, et asetada pöial ränikivist sädet löövale rattale.
Saja jardi kaugusel temast püüdis Peter kolmanda tsisternauto kabiinis sellele asjandusele käiku sisse saada. Käigukangi juba ammu kulunud märgistusega nupp ei öelnud talle midagi. Kõikidele tema katsetele vastati raginaga.
„Nihuta ennast.”
Uks paiskus lahti ja Lore sööstis kabiini, Michael kannul. Peter libistas ennast istmel kaugemale, et rool temale jätta.
„Mis meil kavas on?”
„Meil ei olegi mingit kava.”
Michael heitis pilgu küljepeeglisse. Tema silmad läksid pärani. „Nüüd läheb sõiduks.”
Ta lükkas esimese käigu sisse, keeras rooli nii palju vasakule, kui sai, ja vajutas teist tsisternautot müksates gaasi põhja. Kuid selle asemel, et tagurdada, andis Michael uuesti gaasi. Kostis metallikriginat ja ootamatult olid nad vabad ning põrutasid nagu viieteisttonnine ratastel rakett põõsastesse.
Maailm nende selja taga plahvatas.
Auto sööstis otsekui reaktiivjõu tõukel edasi. Peter suruti vastu istme seljatuge. Auto tagumine ots kerkis üles ja kaldus viltu, kuid hakkas siis kuidagiviisi taas vedama. Kabiin hüples niivõrd ägedalt, et nende tükkideks lagunemine näis kindel olevat. Michael võttis ikka veel kiirust lisades läbi kogu käigukasti. Võsa peksles vastu esiklaasi ja nad lendasid sõgesilmi nagu nahkhiired. Ta keeras rooli uuesti vasakule, juhtides nad pika kaarega üle selle rägastikuga kaetud välja, ning siis olid nad veel ühe siia-sinna pillutamise järel kiirteel tagasi ja kihutasid ida poole.
Nende põgenemine ei jäänud märkamatuks. Peeter nägi külgpeeglist nende taha kogunevate heleroheliste tulede rida.
„Selle riistapuuga me nende eest ära ei sõida,” ütles Michael. „Meie ainus võimalus on varje.”
Peter surus salve püssi külge. „Mis sinul on?” päris ta Lore’ilt, kes näitas püstolit.
„On veel teisigi muresid,” ütles Michael. „Me oleme kaotanud pidurivooliku.”
„Mida see tähendab?”
„Ma ei saa hoogu maha võtta, sest siis ajab tsistern ennast upakile. Me peame välja hüppama.”
Viiruskid lähenesid. Peteri hinnangul olid nad kahesaja jardi kaugusel või vahest lähemalgi.
„Kas sa saad meid mahasõidurambist üles viia?”
„Säärase kiiruse juures ei võta ma mitte mingil juhul viadukti juures pööret välja. See on üheksakümnekraadine.”
„Kui kaugele jääb varje rambi ülemisest otsast?”
„Saja jardi kaugusele otse lõunasse.”
Rambi alumises otsas maha hüpates poleks nad iial varjeni jõudnud. Sada jardi oli äärmine piir ja sedagi eeldusel, et nad kukkudes viga ei saa.
Michaeli esitulede valgusvihku ilmus varjet tähistav viit. Ta läks üle madalamale käigule, vähendades kiirust kolmekümnele miilile tunnis, ja keeras autot rambist üles juhtides paremale, Lore aga nihutas ennast istmel ja võttis sisse koha ukse juures. Nad lükkasid uksed valla, täites kabiini tuulepööristega.
„Nüüd on minek.”
Kui nad rambi ülemisse otsa jõudsid, hüppasid Michael ja Lore kabiinist välja ning Peter järgnes neile. Ta kukkus jalgadele, olles põlved kõverdanud, et kokkupõrke mõju leevendada, ja veeres siis kukerpallitades mööda sillutist edasi. Õhk väljus pahinal tema rinnast. Ta peatus täpipealt õigel ajal selleks, et näha läbi teepiirde põrutava tsisternauto tagatulesid. Ühe põgusast põgusaima hetke jooksul näis, nagu oleks kolmkümmend tuhat naela kaaluv auto valmis lendu tõusma. Kuid siis lahkus ta allapoole vajudes vaateväljalt ning tema kadumisele järgnes selle hiidplahvatuste
Tõlkinud Doris Kareva.
