ühtlase kiirusega kakskümmend viis miili tunnis. Kogu päeva autode vahel vastastikuste nöögetega täidetud sõnumeid vahetanud raadiojaamad jäid vait. Lulingi linnale lähenedes märkasid nad maasturi esitulede valgusvihkudes punase X-tähega tähistatud mahasõiduviita. Varje. Peter heitis pilgu Michaeli poole, et leida tema näol mõnda muudatust, kuid neid ei olnud. Nad sõitsid edasi.
Nad olid sillale lähenemas, kui Michael kallutas ennast ootamatult ette ja vaatas üle rooliratta pinevalt teele.
„Mida põrgut…?”
Michael vajutas piduripedaali põhja ja Peter toetus vastu armatuurlauda. Kabiin täitus valgusega, sest viimasel hetkel pidurdada jõudnud teine maastur oleks neile äärepealt tagant sisse sõitnud. Nad jäid rataste libisedes seisma.
Michael põrnitses ettepoole. „Kas ma näen viirastusi?”
Raadiost kostis Lore’i ragisev hääl. „Mis siin toimub? Miks me peatusime?”
Peter kahmas raadiosaatja armatuurlaualt enda kätte. „Kolmas ja neljas sisejulgeolek kiiresti ette. Esimene ja teine püsivad oma kohal. Kõik ülejäänud jäävad kabiini.”
Teel seisis elusolend. Mitte viirusk, vaid inimene. Ta paistis olevat millessegi keebisarnasesse rõivastatud naine, kelle pea oli langetatud.
„Mida ta teeb?” ütles Michael. „Ta ju lihtsalt seisab seal.”
„Oota siin.”
Peter väljus kabiinist. Naine ei olnud ennast veel liigutanud ega mõnel muul viisil märku andnud, et tajub nende juuresolekut. Sisejulgeoleku kaks asukohta vahetanud veokit olid peatunud maasturite kõrval. Peter tõmbas püstoli välja ja sammus ettevaatlikult edasi.
„Tutvustage ennast.”
Naine seisis silla esiserval. Sillakaare kandepostid lõikasid taeva taustale pimeduse triipe. Peter tõstis tasapisi talle lähenedes relva. Naine hoidis midagi käes. „Kuulge,” ütles Peter. „Ma räägin teiega.”
Naine kergitas pead. Veokite esilambid ujutasid tema näo valgusega üle. Peter ei osanud öelda, keda ta näeb. Naist? Tütarlast? Vanaeite? Näo kujutis tema meeltes otsekui võbeles ning muutis ennast kogu aeg nagu miski, mis paistab läbi kiiresti liikuva vee. Ta tundis, et talle hakkab okse kurku tõusma.
„Me teame, kus te olete.” Naise hääl oli õhkõrn nagu gaasriie. „See on ainult aja küsimus.”
Peter vinnastas relva ja sihtis sellega talle pähe. „Vastake mulle.”
Naise silmad sätendasid sügavsiniselt. Kui nende pilk kinnitus Peteri omasse, taipas ta, et näeb kaunist ja võib-olla isegi kõige kaunimat naisterahvast kogu oma elu jooksul. Täidlased pehmed huuled. Õrnalt ülespoole kaarduv nina. Heade proportsioonidega näojooned ja õhetavad põsed. Tema poole vaadata tähendas laskuda peaaegu talumatu meelelisuse voogudesse. Peteri suu tõmbus ootamatult kuivaks.
„Sa oled väsinud,” ütles naine.
See ülimalt nõutuks tegev märkus raputas Peteri tardumusest välja. Mis ta on?
„Ma ütlesin, et sa oled väsinud,” kordas naine.
„Ma ei tea, millest te räägite.”
Naise nägu vajus hämmeldusest norgu. Näis sedamoodi, nagu oleks Peter talle pettumuse valmistanud. Peteri pilk langes sellele esemele, mida ta käes hoidis. Metallkarp. Naine tõmbas vaba käega selle küljelt välja pika metallvarda.
Peter teadis, mis asi see on.
Ta hüppas ettepoole selsamal hetkel, kui naise sõrm leidis lüliti. Valgusesära ja hiigelsuure ukse kinnilöömist meenutav paugutus ning kõrvetavkuum müür paiskas Peteri pikali. Sild, mõtles Peter. On see naine siis, kes ta on, aga ta laskis silla õhku. Peter lebas selili maas ja vahtis silmi pilgutades taevast. Aeg oli üürikeseks ajaks kammitsatest välja lipsanud. Taevast langes pikaldast kaart joonistades tema poole midagi suurt ja leegitsevat.
Põlev sillutisetükk prantsatas maha mõne jala kaugusel peast. Ennast sellest eemale veeretades tajus Peter kellegi käsi ja äkki oli ta taas püsti. Michael tiris teda maasturi poole.
„Tagasi!” Michael karjus ühe käega Peteril vöökohast kinni hoides raadiosaatjasse. „Kõik otsekohe tagasi!”
Nende poole lõõmasid igast suunast tuled. Peter ei jõudnud veel kogu seda informatsiooni läbi seedida, kui võsast veeres välja pikap, mille suured porised rattad ületasid üles-alla hüpeldes kraavi. Auto tegi pöörde ja jäi põiki nende ette seisma. Selle kastist ilmusid nagu tumedad viirastused välja neli inimkuju, kes tõstsid üheaegselt õlale pika silindrikujulise eseme.
„Ah sa pask,” ütles Michael.
Nad viskusid maha, torudest aga sööstsid valge leegisähvatuse saatel välja raketid. Selja tagant kostnud püssitule summutasid otsemaid sisejulgeoleku autode õhkulendamisega kaasnevad kärgatused. Leegitsevad autoriismed lendasid unnates üle nende pea.
„Tseps!” kärkis Michael raadiosse. „Kohe välja!”
Nood inimkujud autos olid tulistamise katkestanud, et granaadiheitjaid laadida. Tsepsi tsisternauto pidi olema järgmine. Peter tahtis relva haarata, kuid see oli läinud. Ta kaotas selle esimese plahvatuse ajal. Kolonni tagaosast kostis uus võimas plahvatus. Naftatöölised hüppasid veokitest välja ja pistsid kisades jooksu. Kolonni rünnati nüüd mõlemast otsast. Nad olid lõksus jõe ja selle vahel, mis neile tagant lähenes: oletatavasti olid need uued granaadiheitjatega varustatud pikapid. Kütusest olid nad ilma jäänud, ainus asi, mida nad teha said, oli põgeneda. Peter ja Michael sööstsid esimese tsisternauto poole parajasti siis, kui Tseps kabiinist välja hüppas ja Peterile vintpüssi viskas. Ta püüdis püssi õhust kinni, pöördus ümber, sihtis pikapit ja avas kiirtule, sundides noid inimkujusid varju otsides pikali viskuma. Ta oli päästnud neile ühe hetke, kuid see oli ka kõik. Michael haaras kabiinist väljunud Lore’il randmest kinni ja paiskas ta maha. Ta karjus käega kolonni saba poole vehkides. „Jookske autodest eemale!”
Viirastuslikud inimkujud tõusid taas püsti. Üks täpne lask esimese tsisterni pihta ja kõik ongi möödas. Kolm tuhat gallonit auto kohta ehk ühtekokku kolmkümmend kuus tuhat gallonit. Kogu kolonn lendaks õhku nagu rida dünamiidipulki. Peter sai aru, et üks nendest inimestest on too keebiga naisterahvas. Ta tõstis uuesti püssi ja vajutas päästikule, kuid ainult selleks, et kuulda tühjale padrunipesale viitavat klõpsatust.
Naine kergitas käsi ja ajas need laiali.
Kolonni tagaotsa oli ilmunud sootuks teist laadi auto. See kihutas suure kiirusega nende poole, mootor mürisemas ja naatriumlampide read katusel lõõmamas. See oli poolhaagis, mille kuuerattalise veduki taha oli teineteise järel haagitud kaks peegelsiledaks lihvitud galvaniseeritud metallist veofurgooni. Järgmistel nädalatel muutub see kummaline tahk – auto meenutas kõige enam kaht mööda maanteed veerevat peeglitega kaetud kasti – oluliseks küsimuseks ja üheks niidiotsaks terves niidiotste jadas, kuid praegu ei pööranud järsult pidurdanud poolhaagise ootamatu näitelavale ilmumise ajal keegi sellele kuigi palju tähelepanu. Mõned põgenevad naftatöölised, kelle aju oli kabuhirm loogikast puhtaks uhtunud ja kes ei märganud, et tagumised turvajad likvideerinud väiksemad autod on kallaletungi hõlbustades võssa kadunud, lubasid endal koguni hellitada pääsemislootusi. Neid rünnati. See halastamatu ja muserdav rünnak tuli kusagilt olematusest. Nood kindlustatud välimuse ja läikiva kerega konteinerid olid teisaldatavate kasarmute moodi.
Ja
