Tema juuksed olid verest libedad ja käsivars väändunud nii, et näis olevat murdunud. Esimesed viiruskid olid nüüd mahasõidutee alumisel otsal. Põleva auto valgus oli küll viivu lisaaega andnud, aga see oli ka kõik. Peter vinnas Michaeli õlale. Kristuse nimel, mõtles ta, põlved raskuse all nõtkumas, mõni aasta tagasi oles see kergem olnud. Tähtede taustal tõusis tumeda siluetina esile varje lipp.
Nad pistsid jooksu.
34
Ta ilmus uksele siis, kui Lucius oli oma õhtuseid palveid lõpetamas. Käes kõlkus tal kõlisev võtmerõngas. Lihtne hall rüü ja vagur käitumine ei viidanud sugugi inimesele, kellel on parajasti käsil vanglasse tungimine, ehkki Lucius märkas, et tema nägu katab õhtujahedusest hoolimata higikelme.
„Major. On tore teid näha.”
Luciuse süda täitus tundega, et sündmused on liikvele lükatud, otsad tõmmatakse kokku ja saatus vabastatakse katte alt. Talle näis, nagu oleks ta kogu oma elu seda hetke oodanud.
„Midagi on vist toimumas?”
Amy noogutas rahulikult. „Ma usun, et on.”
„Ma palvetasin selle nimel. Ma palvetasin sinu nimel.”
Amy noogutas. „Me peame kiiresti tegutsema.”
Nad astusid vangikongist välja ja sammusid mööda hämarat koridori edasi. Sanders magas eesruumis oma laua taga, põsk korralikult kokku pandud kätele toetumas. Teine valvur Coolidge norskas põrandal.
„Nad ei ärka niipea,” selgitas Amy. „Ja kui ärkavad, ei mäleta sellest midagi. Sind lihtsalt ei ole enam.”
Lucius küünitas allapoole, et võtta kabuurist Sandersi püstol, ja märkas siis korraks üles vaadates, et Amy silmitseb teda manitseva pilguga.
„Ainult pidage seda meeles,” hoiatas Amy. „Carter on üks meie seast.”
Lucius läkitas padruni rauda, tõmbas kaitseriivi peale ja pistis püstoli vöö vahele. „Saan aru.”
Väljas kõndisid nad varjudesse hoidudes mõõdetult reipal sammul jalakäijate tunneli poole. Värava juures seisis prügiurni tehtud lõkketule ümber kolm käsi soojendavat sisejulgeoleku meest.
„Tere õhtust, härrased,” ütles Amy.
Mehed nõtkusid põlvedest, üllatunud ilme näol. Lucius ja Amy aitasid nende kehadel pehmemini maapinnale jõuda.
„On alles trikk,” sõnas Lucius. „Sa pead seda mulle kunagi õpetama.”
Teisel pool tunnelit ootas neid paar saduldatud hobuseid. Lucius aitas Amyl sadulasse istuda, ronis siis ise teise hobuse selga ja võttis ratsutid lõdvalt kätte.
„Üht asja pean ma küll küsima,” ütles ta. „Miks mina?”
Amy mõtles viivu. „Lucius, kõigil meist on üks olemas.”
„Ja Carter? Kes temal on?”
Amy silmadesse ilmus mõistatuslik pilk, otsekui oleksid mõtted ta kuhugi kaugele viinud. „Tema erineb teistest. Ta kannab oma puuki iseendas.”
„Seda naist seal vees.”
Amy naeratas. „Lucius, kodutööd on teil tehtud.”
„Asjad annavad endast kuidagiviisi teada.”
„Jah, seda nad teevad. Carter armastas seda naist rohkem kui omaenda elu, kuid ei suutnud teda päästa. Naine on tema süda.”
„Ja uimardid?”
„Nemad on tema Paljud ja tema viiruskite liin. Nad tapavad ainult seepärast, et on sunnitud tapma. See on nende jaoks raske. Nad mõtlevad nii, nagu tema. Nad näevad und nii, nagu näeb und tema. Nad näevad unes seda naist.”
Ratsud kaapisid kapjadega maad. Keskööst oli veidi aega möödas ja kuuta taevas oli nende lahkumise ainus tunnistaja.
„Nagu mina näen sind,” ütles Lucius Greer. „Nagu mina näen sind.”
Nad ratsutasid pimedusse.
35
Vennad, vennad.
Ja kusagil kaugel kõneldi öösse. Julio Martínez, kümnes Kaheteistkümnest, kelle leegionid olid laiali saadetud ja tuulde heidetud. Julio Martínez vastas Nulli kutsele.
Aeg on käes. Uue ülesehituse aeg on saabunud. Te muudate maailma taas teiseks. Teist saavad maailma tõelised peremehed, kelle käsutada on mitte üksnes surm, vaid ka elu. Teie olete aastaajad. Te panete maailma pöörlema. Te olete ring, mis on ringi sees, mis on ringi sees. Mu verevennad, te olete aeg ise.
Oma eluajal oli Martínez olnud advokaat ja seadusemees. Ta oli seisnud silmitsi kohtunikega ning kaitsnud süüdistatavaid nendega võrdväärsetest inimestest koosnevate vandekogude ees. Tema kitsam eriala ja kutsetegevuse tugev külg olid olnud surmanuhtlusega karistatavad kuriteod. Ta oli omandanud teatava kuulsuse. Talle saabusid kõikjalt kutsed: kas suur ja austatud Julio Martínez saaks sellele ja sellele appi tulla? Kas teda on võimalik veenda asja kallale asuma? Oma sõbratari ajud lambiga lömastanud rokitäht. Osariigi senaator, kelle kätelt leiti surnud libu verd. Vastsündinud kolmikud vanni uputanud eeslinnaema. Martínez võttis ette nad kõik. Nad olid hullud või ei olnud. Eitasid süüd või ei eitanud. Läksid nõela alla või tillukesse vangikongi või pääsesid terve nahaga. Lõpptulemus ei olnud Julio Martínezi jaoks oluline. Draama oli see, mida ta armastas. Lummav oli see, kuidas sa tead, et inimene peab surema, kuid võitled ometigi surma paratamatuse vastu. Korra oli ta poisikesena sattunud oma maja taga väljal vedru jõul töötavasse hammastega lõksu jäänud küülikule. Lõksu raudsed lõualuud olid liha luudeni maha nülgides looma tagajalgade ümber klammerdunud. Olevuse õlitilku meenutavad pisikesed mustad silmad olid täis surmaga kaasnevat tarkust. Elu lahkus temast sarja kramplike tõmbluste saatel. Poiss Martínez oleks võinud seda tundide viisi jälgida ning jälgiski. Ning kui küülik õhtuks hinge ei heitnud, viis ta looma küüni, naasis majja, sõi õhtust ja heitis oma mänguasjade ja spordiauhindadega täidetud toas magama, oodates hommikut, mil saab veel küüliku suremist pealt vaadata.
See kestis kolm päeva. Kolm imekaunist päeva.
Nõnda siis olid Martínezil tema elu ja süngete uuringute jaoks põhjused olemas. Oli olemas selge alusprintsiip. Oli konkreetne meetod – napsune riidelapp, ustav nöör ja ülimalt järeleandlik kleeplint ning tundmatud rõsked ruumid hingekese võtmiseks. Ta valis madalamat sorti, harimatuid ja kultuurituid naisi, kuid mitte seepärast, et ta oleks neid jälestanud või salamisi tahtnud, vaid seetõttu, et neid oli kergem lõksu püüda. Neist polnud tema kaunitele ülikondadele, filmitähejuustele ja siidisele kohtusaalikõnepruugile õiget vastast. Nad olid ilma nime, ajaloo ja isikupärata kehad ega hajutanud teelesaatmise hetke lähenedes tema tähelepanu. Saladus peitus õiges ajastamises, kooskõlastatud ja üheaegses vallandumises. Seksi ja surma igivanas koorilaulus.
Vaja läks teatavaid kogemusi. Oli esinenud tõrkeid. Ta oli sunnitud möönma, et esinenud oli ka teataval määral juhuslikku janti. Esimene suri küll hästi, kuid liiga ruttu, teine lõi säärast mürglit, et kõik lahjendus farsiks, kolmas aga nuttis nii viletsalt, et tal oli raske sellele keskenduda. Kuid siis tuli Louise. Labases ettekandjavormis ning praktiliste ettekandjakingade ja ettekandja ebaseksikate tugisukkpükstega
