lahti! Kuulake! Olge valvel!36
Inimesed sosistasid kõikjal, et turul plahvatas järjekordne pomm.
Novembrihommik algas halli ja külmana ning oli saabuva talve maitsega. Sara ärkas sarve üürgamise peale, millele järgnes köhimiste, kurgupuhastamiste ja ebamääraselt ragisedes ellu ärkavate luude-kontide koor. Tema silmad ja suu olid kuivad nagu paber. Ruum lõhnas pesemata naha, läppunud hingeõhu, täipulbri ning mingisuguse inimihu lagunemisel tekkiva bioloogilise auru järele, kuigi Sara ei pannud seda peaaegu tähelegi. Ta teadis, et osa sellest lehast tuleb temast endast.
Veel üks armutu päikesetõus, mõtles ta. Veel üks hommik Kodumaa kodanikuna.
Ta oli selgeks saanud, et narile ei tohi vedelema jääda. Minut hilinemist toidusappa ja sa võid avastada, et pead ennast päevast läbi lohistama ainsagi raasukeseta maosopis. Kausitäis maisikörti on mõnest napist minutist piinarikkast poolunest iga kell üle. Ta keeras kõhust kostva korina saatel viledaks kulunud teki pealt ja nihutas pead langetades keharaskuse teisale, et kängitsetud jalad põrandalaudadele asetada. Ta magas alati tossudega, olid need siis, mis need olid – surnud narikaaslaselt päritud narmendavad Reebokid –, sest jalavarje varastati pidevalt. „Kes võttis minu kingad!” karjatab kellegi hääl ja ohver kihutab läbi maja, anub ja süüdistab ning vajub lõpuks lohutult nuttes põrandale. „Ma ju suren ilma nendeta ära! Palun aidake mind keegi!” See vastas tõele – kingadeta inimene suri. Ehkki Sara töötas biodiislit valmistavas käitises, oli lauskmaal läinud liikvele jutt, et ta on meditsiiniõde. Ta oli näinud külmunud varvaste mustaks tõmbunud tompe ja ihusse kaevunud usside kohale tekkinud kühme. Oli surunud kõrva vastu aukuvajunud rinda ja kuulnud pikkamisi limasse uppuvate kopsude põletikulist korinat. Oli tajunud sõrmeotste all käest lastud pimesoolepõletikust, pahaloomulisest kasvajast või lihtsalt näljast trumminahana pingul kõhtu. Oli hoidnud peopesa palavikust lõõmaval otsaesisel ja sidunud vedelikku immitsevaid haavu, mis hakkavad keha mädandama. Ja kõikidele nendele inimestele oli Sara vale maitset suus tundes lausunud: „Sa saad terveks. Ära muretse. Ma luban, et mõne päeva pärast oled sa poiss nagu ponks.” See ei olnud arstiabi, mida ta jagas. See oli midagi õnnistamise sarnast. Sa küll sured ja see on valus, aga sa sured siin omasuguste hulgas ja viimane puudutus, mida sa tunned, tuleb heast südamest, sest see on minu oma.
Sest sa ei tahtnud, et sabad või veel enam punasilmad sinu haigusest teada saaksid. Valjusti ei räägitud sellest kunagi, kuid lauskmaa inimestel polnud haigla tegeliku ülesande suhtes kuigi palju illusioone. Polnud tähtis, kas tegemist oli mehe või naise, vana või noorega. Sa lähed selle ukse taha ja keegi ei näe sind enam iial. Sa läksid nuumaplatsile.
Maju oli mitmes suuruses ja Sara oma kuulus suurimate hulka. Narid olid neljakorruselised, ühes reas oli neid kakskümmend ja ridu endid oli kümme – ligikaudu heinaküüni mõõtu ruumi oli tuubitud kaheksasada inimhinge. Inimesed tõusid üles, surusid lastele mütsi pähe, pomisesid midagi omaette ja lohistasid ennast raskelt jäsemeid liigutades vagura loomakarjana ukse poole. Sara laskis pilgul kähku enda ümber ringi käia, et teha kindlaks, kas teda ei jälgita, laskus siis nari kõrvale põlvili, kergitas ühe käega madratsit ja libistas teise käe selle alla. Ta võttis peidupaigast hoolikalt kokkuvolditud paberilehe ja pani selle salamisi ürbitaskusse. Seejärel tõusis ta püsti.
„Jackie, ärka üles,” ütles Sara tasakesi.
Vana naine oli lõuani veetud teki all looteasendis kerra tõmbunud. Tema vesised silmad põrnitsesid tuimalt maja kõrgetest akendest alla laskuvat hallikat valgust. Sara oli kuulnud, kuidas ta öö läbi köhis.
„See valgus,” sõnas Jackie. „Näeb talve moodi välja.”
Sara katsus tema laupa. Palavikust ei olnud jälgegi. Kui naisel oligi midagi viga, siis ta lihtsalt külmetas. Oli raske öelda, kui vana Jackie on. Ta oli küll lauskmaal sündinud, kuid tema vanemad olid tulnud kusagilt mujalt. Jackie ise ei avaldanud soovi minevikust rääkida, kuid Sara teadis, et ta on elanud üle kolme lapse ja abikaasa surma, kusjuures mees saadeti nuumaplatsile kuriteo eest, mis seisnes selles, et ta läks appi sõbrale, keda saba malakaga nüpeldas.
Ruum oli kiiresti tühjenemas. „Jackie, ma palun.” Sara raputas teda õlast. „Ma ju tean, et sa oled väsinud, aga me peame tõesti minema hakkama.”
Naise pilk koondus Sarale. Ta vappus kuivast köhast.
„Anna andeks, kullake,” ütles ta, kui krambid möödusid. „Ma ei tahtnud vastu punnida.”
„Ma lihtsalt ei soovi, et sa hommikusöögist ilma jääksid. Sa pead sööma.”
„Noh, sa hoolitse minu eest nagu ikka. Aita vanaproua alla, eks ole?”
Sara pakkus Jackie’le toetumiseks oma õlga ja aitas tal tasapisi põrandale laskuda. Naise keha oli sama hästi kui kaalutu keppidest ja õhust koosnev moodustis. Tema rinda rebestas veel üks köhahoog, mis kostis nagu kivikeste raputamine kotis. Ta ajas ennast pikkamisi sirgu.
„No nõnda.” Jackie’l kulus viiv aega neelatamisele. Tema nägu õhetas ja laubale olid tekkinud niiskusehelmed. „Nüüd on parem olla.”
Sara tõmbas voodilt teki ja mähkis selle naise õlgade ümber. „Täna tuleb külm päev. Hoidu minu lähedusse, eks ole?”
Jackie huuled venisid hambutusse naeratusse. „Kullake, kuhu mujale mul ikka minna oleks?”
Enda vangistamisest olid Saral meeles üksnes põgusad pildid. Kindla surma tajumine ja tunne, et kõik on läbi ja möödas, ning seejärel temast halastamatu energiaga puhtfüüsiliselt kinni haaranud hiigeljõud. Pilk jalge alt kaduvale maapinnale, kui viirusk ta õhku paiskas – miks ta lihtsalt ei tapnud teda? –, ja siis veel üks võimas raputus, kui teine viirusk ta kinni napsas, ning pärast seda kolmas ja nii edasi, kusjuures iga selline hüpe lennutas teda garnisoni müüridest ja tuledest üha kaugemale kõikehõlmavasse pimedusse ja teda anti ühest õhku tõstetud käest teise üle nagu palli laste mängus, nii et see kõik ületas tema mõistmisvõime piirid, ja siis tuli viimane aju segi raputav prantsatus, kui ta veokisse virutati. Kohutav teadvusele naasmine, mis oli nagu mööda redelit ühest põrgust teise ronimine. Ilma vee ja toiduta päevad. Lõputud tunnid luude-kontide materdamist ning sosinal lausutud ja vastuseta jäänud küsimused. Kuhu nad sõidavad? Mis nendega juhtub? Peaaegu kõik vangistatud olid naised ja kuulusid Roswelli majutatud tsiviilteenistujate üksusse, kuid nende hulgas oli ka käputäis sõjaväelasi. Vigastatute ja hirmunute karjed. Muserdav pimedus.
Täiesti teadvusele tuli Sara alles siis, kui nad kohale jõudsid. Aeg oleks otsekui kogu selle sõidu ajaks pikaks veninud ja taas ühe ropsuga oma õigetesse mõõtmetesse naasnud alles seejärel, kui luuk avanes päevavalguse meelieksitavasse tulva. Tuues nähtavale… mille? Pool veoki inimlastist oli hinge heitnud – mõned olid kohe algusest peale surnud ja täitsid kinnise kasti halli lagunemise lehaga, mõned surid kinnivõtmisel saadud haavadesse, ülejäänud aga nälja, janu ja lämmatava lootusetuse ühisel mõjul. Sara lamas põrandal nagu kõik teisedki elusad ja surnud, jäsemed lõdvad ja keel paks, taguots vastu seina toetatud ja silmad harjumatult ereda valguse käes kinni pigistatud. Talle tundus, nagu oleksid keha proportsioonid vastupidiseks muutunud ja suurem osa massist ennast tema pähe sisse seadnud. Ta oli oma elus palju surijaid näinud. Surijate keskel lebas ta aga esimest korda. Teda nendest eraldav piir näis olevad õhuke kui gaasriie. Ta vaatas läbi kipitavate silmapilude, kuidas pool tosinat khakivärvi riietes ja põrandat kolksuma panevates rasketes saabastes ilmetu näoga meest kasti astuvad ja surnud hoolimatult minema tassivad. Ta taipas, et need mehed on laiba lõdva raskusega harjunud ja see üksikute kehaosade sihitu ühendus ei nõua neilt rohkem tähelepanu
