lääne poole liikuma ja sattunud puhtjuhuslikult Colorado garnisonile. Amyst ja sellel Telluriidide mäel juhtunust ei teadnud ta üleüldse mitte midagi ning Peter jättiski kõik vanaviisi.
Kõige üllatavam pööre vestluses oli Lore’i huvi Alicia vastu. Ilmselt oli Michael temast üksjagu palju kõnelnud. Peter avastas Lore’i küsimuste pealispinna alt rivaalitsemise või isegi armukadetsemise süvahoovused ning tagantjärgi ta kahtlustas, et suur osa aruteludest oligi selle teema ümber keerelnud. Peter läks koguni nii kaugele, et kinnitas Lore’ile, et tollel pole vaja millegi pärast muretseda. Ta ütles, et Michael ja Alicia on nagu nafta ja vesi. Kaht teineteisest veelgi rohkem erinevat inimest pole võimalik kogu elu jooksul kohata. Lore vastas sellele enesekindla naeruga. „Kust sa võtsid mõtte, et ma millegi pärast muretsen? Mingisuguse pärapõrgus viibiva ja nupust nikastanud lähetusjõudude naise pärast? Usu mind, see oleks küll kõige viimane asi, mis mulle pähe tuleks,” ütles ta üleolevalt käega lüües.
Viimase päeva saatis Peter mööda Karlovici ja Starkiga nõu pidades ning retke üksikasju läbi arutades. Värava juures seisid kümme kütusega täidetud tsisternautot, milles oli ühepalju nii diislikütust kui ka suure oktaanarvuga bensiini. Kolonn pidi sõitma kuuest turvaautost koosneva eskordi saatel – need olid maasturid ja maasturveokid, mille kasti olid paigaldatud 50-kaliibrised kuulipildujad, Teekonna pikkus oli kolmsada miili: Freeportist mööda 36. maanteed põhja poole, Sealy juures keeratakse läände viivale 10. osariikidevahelisele kiirteele ja sõidetakse ühe jutiga kuni San Antonio lähisteni, kus tehakse erinevaid maakohtades kulgevaid maanteid kasutades ring ümber linna ja naastakse viimase viiekümne miili jaoks kiirteele I-10. Sellel marsruudil paiknesid küll korrapäraste vahemaade järel varjed, kuid kombeks oli sõita peatusteta. Liikudes kiirusega keskmiselt kakskümmend miili tunnis, pidid nad jõudma Kerrville’i veidi pärast keskööd.
Peteri tähelepanu tõmbasid endale viis tähtsamat pudelikaela nende teel – need olid sild üle San Bernardi jõe lääne pool Sealyt, teine sild Columbuses, kus neil tuli ületada Colorado jõgi, San Marcose sild Lulingis ning kaks silda üle Guadalupe, kusjuures üks nendest asus Seguinist veidi läänes ja teine Comforti linnas. Kolm esimest ei teinud kuigi palju muret, sest kolonn pidi ületama need päevavalges, kuid Seguini jõuaksid nad alles pärast päikeseloojangut. Jahti pidades olid nad näinud mööda selle jõe kallast edasi-tagasi liikuvaid viiruskeid ja tühikäigul diiselmootori hääl oli nende teada-tuntud ligimeelitaja. Asja tegi veelgi hullemaks San Marcose silla seisund, mis oli niivõrd halb, et tsisternautodel lubati sellest üle sõita ainult ühekaupa. Teatavaks kaitseabinõuks oleks olnud selle piirkonna valgustamine prožektoritega, kuid siis oleks kolonn ligikaudu tunniks koost lagunenud.
Kõik kogunesid koidueelses pimeduses tsisternautode juurde. Õhk oli niiske ja külm. See reis oli peaaegu kõikide jaoks liigagi tuttav. Nad olid sellega harjunud ja isegi sellest pisut tüdinenud. Anti edasi kruuse sigurikohviga. Michael kui kõige kõrgema ametikohaga naftatöötleja pidi sõitma esimeses maasturis koos Peteriga. Tseps oli esimese ja Lore teise tsisternauto juht. Peter oli kavatsenud hea tahte märgiks Starki kolonni ees sõitma panna, kuid tema kergenduseks too keeldus sellest ja pidas õigemaks koos ülejäänud sisejulgeoleku meestega naftatöötlemistehasesse jääda.
Väravad avati siis, kui maale langesid esimesed päikesekiired. Tosin suurt diiselmootorit ärkas möirates ellu, pahvides summutitorudest välja pakse musti heitgaasipilvi. Michael kõndis piki autorivi tahapoole, andis kätte raadiosaatjad ja pidas juhtidega veel viimast korda nõu. Siis istus ta oma kohale maasturi roolis ning astus ükshaaval ühendusse kõikide juhtidega.
„Esimene auto.”
„Sõiduvalmis.”
„Teine auto.”
„Sõiduvalmis.”
„Kolmas auto…” Ja nii edasi. Michael andis raadiosaatja Peteri kätte ja lükkas käigu sisse.
„Küll sa näed,” ütles ta. „Kogu see värk on üksainus suur haigutamine. Korra ma magasin suurema osa teest.”
Nad alustasid sõitu algavasse päeva.
Hilishommikuks olid nad läbinud Rosenbergi ümbersõidutee ja keerasid läände I-10 poole. Osariigimaanteed kujutasid endast katkematut augusarja ja sundisid tsisternautosid liikuma roomates, kuid osariikidevahelisele kiirteele jõudes pidi nende kiirus kasvama.
Raadiost kostis Tsepsi hääl: „Michael, mul siin tagapool üks mure.”
Peter keeras ennast istmel. Kolonn nende selja taga oli seisma jäänud. Michael vajutas maasturi piduritele ja tagurdas. Tseps oli oma veoki kabiinist välja tulnud ja seisis kapotti kergitades eesmisel põrkeraual.
„Mis mure sul siis on?” hõikas Michael.
Tseps vehkis auru laiali ajades riidelapiga mootori ümber. „Minu arvates on viga jahutusvee pumbas. Selle parandamisele võib kuluda üksjagu aega. Paar tundi igal juhul.”
Oli kaks võimalust: kas oodata, kuni remont saab tehtud, või jätta see tsistern maha. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks asjaolu, et mõlemal pool teed kasvas läbitungimatu padrik. Kõige lähem võimalus teelt ära keerata jäi kuue miili kaugusele selja taha. Nad oleksid pidanud kogu kolonniga kuni Walliseni tagurdama.
„Kas ta tuleb sellega toime?” küsis Peter.
„Varuosad on meil olemas. Ma ei näe põhjust, miks ta ei peaks tulema.”
Peter andis loa tööd alustada. Michael haaras taas raadiosaatja. „No nii, kõik suretavad mootori välja.”
„Tõsist juttu räägid või?” vastas Lore. „Käsi Tsepsil see vanarauahunnik tee pealt koristada.”
„Jah, ma räägin tõsiselt. Rahvas, mootorid seisma.”
Peter paigutas kummalegi poole kolonni turvameeskonnad, kelle püssid sihtisid seda puudest ja põõsastest koosnevat seina. Oli küll ülimalt ebatõenäoline, et keset päeva võib midagi juhtuda, kuid sedalaadi tihnik oli viiruskite jaoks ideaalne varje. Tseps ja Lore asusid tööle mootori kallal. Suurem osa juhte oli kabiinist välja tulnud. Möödus mõni minut ja nähtavale ilmusid mängukaardid.
Kui Tseps kuulutas, et jahutussüsteem on parandatud, oli kell juba kolm läbi. Remondile oli kulunud peaaegu neli tundi. Kerrville’ini oli jäänud veel kaksteist tundi sõitu – ja isegi rohkem, sest osa teest tuli läbida pimedas.
„Ei ole veel hilja tagasi minna,” ütles Michael. „Ümber pööramiseks me saame kasutada kiirtee mahasõitu Columbuses. Rambid on heas seisukorras.”
„Mida sina tahaksid teha?”
Nad seisid teistest eemal maasturi juures. „Kui sa minu käest küsid, siis ma arvan, et me peaksime edasi sõitma. Mis vahet need veel mõned tunnid pimedust teeksid? Nagu säärast asja poleks varemgi juhtunud. Nood vanad kärud lähevad kogu aeg katki. Ja kuni Seguinini on teed laiad.” Michael kehitas õlgu. „Tegelikult on see sinu otsustada.”
Peter mõtles viivu. See oli küll riskantne, aga mis asi ei ole? Ja Michaeli loogika näis vett pidavat.
Ta noogutas. „Lähme edasi.”
„See juba klapib. Vennas, nüüd oleme tähelepanu ise.”
Rampe tähistavad auklikud ja roostetanud viidad, mis olid maa poole kaldu nagu joodikud. Neid edasi sõitma kutsuv igivana kiivas piiretega kiirtee. Täiesti lagunenud teeäärsed restoranid, tanklad ja motellid, kusjuures mõne juures nendest seisis veel püsti mittemidagiütleva
