jõupingutused vaigistas jalamaid tuline kõrvakiil, millele järgnes kindluse mõttes ka saapahoop, mis oleks Sarat kõhtu tabanud, kui ta poleks ennast kaitsvalt kooku tõmmanud.
„Lõuad. Kuradi päralt. Püsti.”
Ta tegi seda. Pidas kuradi päralt lõuad. Sarat löönud mees oli saba, keda ta hiljem õppis tundma Trukkari nime all. Lauskmaa kõikidel sabadel olid hüüdnimed. Trukkar oli Trukkar seepärast, et ta armastas inimesi vägistada. Seda tegid paljud nendest ja see oli neile midagi mängu sarnast, Kuid Trukkar paistis teiste hulgast silma oma himude mitmekesisuse poolest. Naised, mehed, lapsed, koduloomad. Trukkar oleks ka tuule ära vägistanud, kui sellel oleks auk sees olnud.
Ees ootas ka Sara kord sara all – lühike, jõhker ja kiire lõpuga. Esialgu olid aga Trukkari hoobid mõjutanud tema mõtlemisvõime taastumist oodatule vastupidises suunas. Hakkasid välja kujunema strateegiad. Prioriteedid seadsid ennast õigesse järjekorda. Ellujäämine näis lõppkokkuvõttes olevat soovitatav ja kuradi päralt lõugade pidamine tundus olevat parim viis selle saavutamiseks. Ole vait, ütles ta endale. Sula teiste hulka. Näe kõike, mida oskad näha, ilma et see välja paistaks. Kui sind tahetakse tappa, siis tapetakse nagunii.
Ära last maini.
Välja ilmusid nuiad, millega neid päikesepaistele jooksutades togiti ja tõugati. Nad viibisid kusagil haljendavas kohas. Selle lopsakus irvitas Sara üle nagu julmimast julmim nali. Veok oli pargitud mingisugusele okastraadiga kinnipidamisalale, kus seisid töntsakad läikiva plekk-katusega betoonhooned. Selle läheduses paiknes mõnesaja jardi kaugusel kogukas astmeliselt kõrgenev rajatis, millesarnast Sara ei olnud varem näinud. See nägi välja nagu hiigelsuur vann. Rajatise kaarjatelt külgedelt kerkisid mitmesaja jala kõrgusele prožektorimastid. Otse Sara pilgu all keeras tolle ehitise juurde täpipealt samasugune hõbedaselt kiiskav poolhaagisveok nagu see, millest nad olid äsja väljunud. Veoki kõrval sörkisid vintpüssi kandvad mehed. Neil olid seljas paksu polstriga kaitserõivad ja näo ees võretatud mask. Hoone seinale lähenedes näis, nagu vajuks auto maasse – Sara taipas, et seal on maa alla viiv kaldtee. Avanes värav ja auto oligi kadunud.
„Vaadake maha. Rääkimine on keelatud. Kahes reas, naised vasakul, mehed paremal.”
Neil kästi ühes majakestest lahti rõivastuda ja riided kuhja panna. Nüüd seisid nad, kakskümmend kolm naisterahvast, kõik ühtmoodi vaistlikus kaitseasendis, üks horisontaalasendis käsi rindu varjamas, teine alla suguelundite ette sirutatud. Kolm mundris meest vaatasid ennast kandadel kõigutades seda pealt ning vaheldasid avameelseid irvitusi põlastava naeruga. Põrandal kulgesid äravoolurennid. Kõrgete trellitatud akende rivist üleval lae all langesid ruumi viltused päikesekiired. Kakskümmend kolm alasti naist vahtis sõnatult põrandale ja suuremal osal nendest olid pisarad silmis – häält tehes oleksid nad ju rikkunud mingisugust eeldatavat lepingut selle kohta, et nad tahavad edasi elada. Nad ei teadnud, mis on saabumas, aga pärale jõudmisega näis sellel aega minevat.
Ja siis tuli voolik.
Vesi paiskus neile peale nagu jäädušš. Vesi kui relv. Vesi kui materdav rusikas. Kõik pistsid kisendama, naised kukkusid maha, kehad libisesid mööda põrandat. Joajuht tundis asjast silmanähtavalt suurt mõnu ja huilgas nagu ratsanik kappaval hobusel. Ta valis välja kord ühe, kord teise. Kastis siis üle terve rea. Siksakitas oma vemmeldavat sondi näolt rindadele ja siis veelgi madalamale. Vesi andis hoobi, pidas vahet ja andis uue hoobi. Põgeneda ega varjuda ei olnud kuhugi. Jäi üksnes üle välja kannatada.
Siis see lõppes.
„Kõik püsti.”
Nad viidi alasti ja värisevatena uuesti õue. Vesi valgus alla mööda nägu ja voolas niredena juustest. Nahk tõmbus selle aurustumisel krimpsu. Platsi keskele oli paigutatud üksainus puidust tool. Selle kõrval seisis laisalt nahkrihmal habemenuga teritav valvur. Nähtavale ilmus veel neli valvurit ja igaühel oli kaasas suur plastvann.
„Pange ennast riidesse.”
Nende suunas loobiti riideid – piha kohalt nööriga kokku tõmmatavaid laiu pükse ja puusadeni ulatuvaid pikkade varrukatega ürpe, mis olid valmistatud koredast villasest riidest ja haisesid vängelt kemikaalide järgi –, millele järgnenud erinevat sorti jalanõude hulgas oli jooksukingi, plastsandaale ja irvakil tallaga saapaid. Sarale sattus paar liiga suuri nööritavaid nahkkingi.
„Sina, samm ette.”
Habemenoaga mees osutas Sarale. Teised naised eemaldusid temast. Selles oli midagi truudusetut, kuigi Sara ei tohtinud seda neile vist kuigivõrd pahaks panna, sest oleks võib-olla ise samuti talitanud. Ta lähenes toolile ja istus, rind hukule määratuse tundest raske. Nüüd jäi ta näoga teiste naiste poole. Kõike seda, mis oli juhtumas, pidi Sara esmalt lugema nende näolt. Mees kahmas tema juuksed pihku ja vedas need pingule. Üksainus tõmme ja läinud nad olidki. Ta hakkas valimatult juuksetüükaid maha raiuma, vehkides noaga ohtlikult Sara peanaha lähedal. Tema ettevõtmisel ei olnud mingisugust kindlat plaani. Sama hästi oleks ta võinud endale metsas teed raiuda. Sara juuksed kukkusid kuldsete lintidena tema jalgade ette maha.
„Mine ja seisa teiste hulka.”
Ta läks salga juurde tagasi. Kui ta pead puudutas, naasid tema sõrmed sealt verest kleepuvana. Ta uuris seda oma sõrmeotstel. „See on minu veri,” mõtles Sara. „Kui see on minu veri, siis järelikult olen ma elus.” Nüüd oli toolil teine naine. Sara meelest oli tema nimi Caroline. Nad olid põgusalt kohtunud Roswelli garnisoni laatsaretis. Ta oli õde nagu Saragi. Pikka kasvu, muljetavaldavalt suure kondiga neiu, kellest õhkus tervist, head tuju ja asjatundlikkust. Ta nuttis pihku, kui juuksur noal käia laskis.
Neid pügati üksteise järel. Sara taipas, et juustest sõltub nii palju. Neid poolkiilaks sandistades otsekui varastati neilt midagi ja nad sulasid loomakarja meenutavaks eristumatute liikmetega kogumiks. Tema jaks oli näljast niivõrd otsas, et ta ei mõistnud, kuidas suudab veel püsti seista. Ükski nendest polnud raasukestki hamba alla saanud – kahtlemata taheti neid niiviisi kuulekaks muuta, et nad vangistajatele tänulikud oleksid, kui neile süüa pakutakse.
Kui juuste lõikamine läbi sai, kästi neil marssida üle kinnipidamisala teise betoonhoone juurde, et läbida seal miski, mida nimetati „töötlemiseks”. Nad karjatati järjekorda pika laua ette, mille taga istus ülemuse võimutunnet välja kiirgav pahura näoga valvur.
„Nimi?”
„Sara Fisher.”
„Vanus?”
„Kakskümmend üks.”
Mees laskis pilgul temast üle käia. „Kas sa lugeda oskad?”
„Jah. Ma oskan lugeda..”
„Erioskused?”
Sara kõhkles. „Ma oskan ratsutada.”
„Ratsutada?”
„Hobusega.”
Mees pööritas kergelt silmi. „Kas midagi kasulikku ei ole?”
„Ma ei tea.” Sara püüdis midagi ohutut välja mõelda. „Õmblemine?”
Valvur haigutas. Tema hambad olid niivõrd viletsad, et näis, nagu loksuksid nad tal suus. Ta kriipseldas midagi kirjutusalusel ja rebis paberilehe alumise poole ära. Ta võttis laua taga seisvast kirstust tekiräbala, metalltaldriku, mõlke täis kruusi ja lusika. Seejärel ulatas ta need Sarale, pannes kõige otsa ka paberi. Sara vaatas selle kiiresti üle – tema nimi ja viiekohaline numbrijada, „216. maja” ja
