istuma: olen juba plaane teinud. Võin minna fotograafiakursusele või panna äri püsti ja müüa ehteid. Võin isegi kokkama õppida.
Mul oli koolis õpetaja, kes ütles mulle kunagi, et olen meister pidevas eneseleidmises. Ma ei tea, mida ta sellega tollal mõtles, arvasin, et ta pani mind proovile, kuid sellest ajast saadik on see mõte mulle meeldinud. Ärajooksik, armuke, abikaasa, ettekandja, galeriijuht, lapsehoidja ja vahepeal veel midagi. Nii et kes ma tahan olla homme?
Tegelikult ma ei plaaninud lapsehoidmisele lõppu, aga need sõnad lihtsalt lipsasid mul suust. Istusime köögilaua ääres, Annal oli laps süles, Tom oli korraks töölt tulnud millegi järele, nii et tema oli ka kodus, jõi kohvi, ja korraga tundus mulle see kõik nii naeruväärne: minu sealolekul polnud mingit mõtet. Veel hullem – ma tundsin end ebamugavalt, nagu oleksin end neile peale surunud.
„Leidsin teise töö,“ ütlesin täiesti mõtlematult. „Seega ei saa ma enam siia tulla.“
Anna heitis mulle pilgu – kindlasti ta ei uskunud mind. Ta ütles vaid „Oi, kui kahju“, aga ma sain aru, et ta ei mõelnud seda tõsiselt. Näis, et ta tundis kergendust. Ta isegi ei küsinud, mis mu uus töö on, mis oli muidugi tore, sest ma polnud usutavat valet veel välja mõelnud.
Tom näis kergelt üllatunud. „Hakkame sust puudust tundma,“ ütles ta, aga see oli samuti vale.
Ainus inimene, kes on tõeliselt pettunud, on Scott, seega pean mõtlema, kuidas talle seda serveerida. Võibolla ütlen, et Tom lõi mulle külge. Siis jätab ta mu rahule.
Kell näitab alles seitse läbi, praegu on terrassil jahe, aga see kõik on nii ilus: kõik need kõrvuti asetsevad aedade read, rohelised ja külmad, ootamas, millal päikesekiired raudtee poolt ligi hiilivad ja nad ellu äratavad. Olen juba paar tundi üleval; ma ei saa magada. Ma pole mitu ööd õieti maganud. Vihkan seda, vihkan unetust rohkem kui midagi muud, niisama vedelemist, ja ajus muudkui tiksub tikktikktikktikk. Ma sügelen üle kere. Tahan pea kiilaks ajada.
Tahan minema joosta. Tahan autoreisi ette võtta, kabrioletis, katus maas. Tahan rannikule sõita – ükskõik mis rannikule. Tahan rannas jalutada. Tahtsime oma suure vennaga maanteeränduriteks hakata. Meil olid sellised plaanid, Benil ja mul. Noh, eks põhiliselt ikka Benil – ta oli suur unistaja. Kavatsesime minna mootorratastel Pariisist Prantsuse Rivierasse, helesinisele rannikule Côte d’Azuri, kogu tee Vaikse ookeanini USA-s, Seattle’ist Los Angelesse; plaanisime minna sama teed, mis käis Che Guevara Buenos Airesest Caracasesse. Võibolla kui oleksin selle kõik läbi teinud, poleks ma sattunud siia, teadmata, mida edasi teha. Või kui oleksin selle kõik ette võtnud, oleksin äkki sattunud just siia, kus ma olen, ja oleksin täiesti rahul. Aga loomulikult ma ei teinud seda kõike, sest Ben ei jõudnudki Pariisi, ta ei jõudnud kunagi isegi Cambridge’i. Ta suri A10-l, kui suur veok oma rataste all ta kolju purustas.
Igatsen teda iga päev. Arvatavasti rohkem kui kedagi teist. Ta jättis mu ellu suure tühimiku, otse keset mu hinge. Võibolla temast saigi kõik alguse. Ma ei teagi. Ma isegi ei tea, kas see kõik on seotud Beniga või sellega, mis juhtus pärast seda, ja kõigega, mis on juhtunud sellest ajast saadik. Tean vaid, et ühel hetkel on kõik kenasti ja elu on ilus ja ma ei igatse midagi ning järgmisel ei jõua ma oodata, millal minema pääsen, mind on kõik kohad täis, vääratan ja libastun uuesti.
Sel põhjusel lähen terapeudi juurde! See võib olla imelik, aga ka naljakas. Olen alati arvanud, et katoliiklane olla on ilmselt üsna lõbus: saab minna pihile ja kergendada oma patukoormat ja keegi ütleb sulle, et annab sulle andeks, võtab kõik patud ära ja pakub võimalust uuesti alustada.
See pole muidugi päris samamoodi. Olen veidi närvis, kuid ma pole viimasel ajal magada saanud ja Scott on mu kallal tänitanud terapeudi juurde minemise pärast. Ütlesin Scottile, et mul on piisavalt raske rääkida sellest inimestega, keda ma tunnen – saan tallegi vaevu räägitud. Ta ütles, et selles ongi iva: võõrastega saab rääkida millest tahes. Aga see ei ole päris tõsi. Pole vaja rääkida millest tahes. Vaene Scott. Ta ei tea pooli asju. Ta armastab mind nii väga, et see teeb mulle haiget. Ma ei tea, kuidas ta seda suudab. Mina ise ajaksin end hulluks.
Aga ma pean midagi tegema ja vähemalt tundub see tegevusena. Kõik need plaanid, mis mul olid – fotograafiakursus ja kokandustunnid –, kui järele mõelda, näivad need natuke mõttetud: ma justnagu mängiksin reaalset elu, selle asemel et seda tegelikult elada. Mul on vaja leida midagi, mida ma pean tegema, midagi kindlat. Ma ei saa lihtsalt abikaasa olla. Kuidas see üldse käib – peaaegu mitte midagi muud pole teha kui oodata. Oodata, millal mees koju tuleb ja sind armastab. Kas see või vaatad ringi ja otsid, mis su meelt lahutaks.
Mind on ootama jäetud. Mu vastuvõtuaeg jõudis kätte juba pool tundi tagasi, aga ma istun ikka veel ooteruumis ja lappan Vogue’i. Kange tahtmine on püsti tõusta ja välja kõndida. Tean, et arsti juures peab alati kauem ootama, kuid terapeudi juures? Filmid on pannud mind uskuma, et sind visatakse kohe välja, kui viiskümmend minutit on läbi. Hollywood ilmselt ei räägi sellistest terapeutidest, keda soovitab riiklik tervishoiusüsteem.
Tahan juba registraatori juurde minna ja öelda, et olen juba piisavalt kaua oodanud ja lähen nüüd minema, kui kabineti uks lahti lendab ja nähtavale ilmub väga pikk ja kiitsakas mees, kes sirutab mulle vabandaval ilmel käe.
„Proua Hipwell, andke andeks, et sundisin teid ootama,“ ütleb ta ja ma vaid naeratan ning vastan, et pole midagi, ja tunnen sel hetkel, et kõik saabki korda, sest olen olnud mehe seltskonnas vaid paar minutit ja juba tunnen end rahulikumana.
Arvan, et see on tema hääl. Malbe ja vaikne. Kerge aktsendiga, mida ma ka ootasin, sest tema nimi on doktor Kamal Abdic. Ta on ilmselt kolmekümnendate eluaastate keskpaigas, kuigi näib väga noor oma võrratu tumeda mee värvi nahaga. Tal on käed, mida ma enda peal ette oskan kujutada, pikad õrnad sõrmed, peaaegu et tunnengi neid juba oma kehal.
Me ei räägi millestki tähtsast, see on vaid sissejuhatav seanss, tundmaõppimise värk; ta küsib, mis mureks on ja ma räägin talle paanikahoogudest, unetusest, sellest, et leban öösiti ärkvel, liiga hirmul, et magama jääda. Ta tahab, et räägiksin talle sellest rohkem, kuid ma pole veel valmis. Ta küsib, kas ma tarvitan ravimeid või joon alkoholi. Räägin talle, et mul on parajasti muud pahed käsil ning vaatan talle silma, ta saab vist aru, mida ma mõtlen. Seejärel tunnen, et pean asja veidi tõsisemalt võtma ja räägin talle galerii sulgemisest ja sellest, et tunnen end kogu aeg justnagu liimist lahti, mul pole sihti ja ma veedan liiga palju aega mõeldes. Tema ei räägi palju, ainult aegajalt paar lauset, aga ma tahan kuulda teda rääkimas, nii et lahkudes küsin, kust ta pärit on.
„Maidstone’ist,“ ütleb mees, „Kentist. Mõni aasta tagasi kolisin Corlysse.“ Ta teab, et ma küsisin midagi muud, ja naeratab murdja kombel.
Scott ootab mind, kui koju jõuan, ta pistab mulle joogi pihku ja tahab kõigest kuulda. Ütlen, et kõik sujus hästi. Ta pärib terapeudi kohta: kas ta meeldis mulle, kas ta oli tore? Normaalne, ütlen uuesti, sest ei taha liiga elevil näida. Scott küsib, kas me rääkisime Benist. Ta arvab, et kõik keerleb Beni ümber. Tal võib õigus olla. Ta tunneb mind ehk rohkem, kui ma arvata oskan.
Ärkasin vara, kuid siiski magasin mõne tunni, mis viimase nädalaga võrreldes tähendab edusamme. Tundsin end peaaegu värskena, kui voodist välja tulin, nii et terrassile istumise asemel otsustasin hoopis jalutama minna.
Olen olnud enesesse sulgunud, seda ise taipamata. Ainsad kohad, kus ma viimati käinud olen, on kauplused, joogatunnid ja terapeudi kabinet. Vahel Tara juures. Ülejäänud aja olen kodus. Pole ime, et muutun rahutuks.
Astun
