mõeldes, unistasin sellest, kuidas suudlen su suud, rindu, su reite sisekülgi. Ärkasin täna hommikul, pea täis mõtteid sinust. Igatsen väga su puudutusi. Ära oota mult kainet mõistust, see on võimatu sinuga olles.
Lugesin Tomi sõnumeid: neid oli kümneid, peidetud kausta „Admin“. Sain teada, et naise nimi oli Anna Boyd ja et mu mees armastas teda. Tom ütles seda talle sageli. Ta ütles, et polnud kunagi midagi sellist tundnud, et ta ei jõua oodata, millal temaga koos saab olla, et ei lähe kaua, kuni nad saavad olla koos.
Mul pole sõnu, et kirjeldada, mida tol päeval tundsin, kuid praegu rongis istudes tõuseb minus raev, surun küüned peopesadesse, pisarad kõrvetavad silmi. Tunnen suurt vihasööstu. Tunnen, nagu oleks miski minult ära võetud. Kuidas ta küll võib? Kuidas võib Jess nii teha? Mis tal viga on? Vaadake seda elu, mis neil on, vaadake, kui ilus see on! Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas saavad inimesed nii muretult suhtuda kahjusse, mida nad oma südant järgides teevad. Kes ütles, et südame järgimine on hea? See on puhas egoism, isekus vallutada kõik. Mind täidab põlgus. Kui ma näeksin seda naist praegu, kui näeksin Jessi, sülitaksin talle näkku. Kratsiksin tal silmad peast välja.
Liinil on mingi probleem. 17:56 kiirrong Stoke’i ei sõida ja selle reisijad on vallutanud minu rongi, vagunis on ruumi vaid seista. Õnneks saan ma istuma, kuid vahekäigu kõrvale, mitte akna alla, ja kehad suruvad mu õla ja põlve vastu, tungivad mu isiklikku ruumi. Tahan kangesti vastu suruda, tõusta ja nad eemale lükata. Päeva jooksul on kuumus kõrgele kerkinud, see lämmatab. Mul on tunne, nagu hingaksin läbi maski. Viimne kui üks aken on lahti, sellest hoolimata pole vagunis üldse õhku, kuigi rong liigub, oleme nagu suletud metallkarbis. Kopsud ei saa piisavalt hapnikku. Süda on paha. Mulle tuleb ikka ja jälle meelde tänahommikune stseen kohvikus, mul on ikka veel tunne, et olen seal, nende ilmed on mul ikka veel silme ees.
Süüdistan selles Jessi. Mu mõtted olid hommikul kinni Jessi ja Jasoni küljes: mida Jess oli teinud ja kuidas Jason end tunneb, lahing, mis tuleb, kui ta teada saab ja kuidas tema maailm, nagu minugi oma, puruneb kildudeks. Kõndisin juhmilt ringi ega pööranud sellele üldse tähelepanu, kuhu läksin. Mõtlematult astusin kohvikusse, kus käib kogu Huntingdon Whiteley. Kohe, kui sisse astusin, nägin neid, ja siis oli juba liiga hilja välja minna; nad vaatasid mind sekundi murdosa, silmad suured, enne kui neile meenus naeratus ette manada. Martin Miles koos Sasha ja Harrietiga – kohmetunud kolmik. Nad lehvitasid, viipasid mind lähemale.
„Rachel!“ ütles Martin, käed välja sirutatud, ja tõmbas mind oma embusse. Ma ei oodanud seda, mu käed jäid meie vahele kohmitsema. Sasha ja Harriet naeratasid, andsid mulle ebalevaid õhusuudlusi, püüdes mitte liiga lähedale tulla. „Mis sa siin teed?“
Vaikisin pika, pika hetke. Vaatasin põrandale, tundsin, kuidas värv põskedele ilmus, ja taibates, et see muudab asja hullemaks, naersin võltsilt ja ütlesin: „Intervjuu. Intervjuu.“
„Ohoo!“ Martinil ei õnnestunud oma üllatust varjata, kui Sasha ja Harriet vaid noogutasid ja naeratasid. „Kellega?“
Mulle ei meenunud ühegi suhtekorraldusfirma nimi. Mitte ühegi. Ma ei suutnud välja mõelda ka ühegi kinnisvarafirma nime, rääkimata mõnest, mis võis reaalselt kedagi palgata. Lihtsalt seisin seal, hõõrusin nimetissõrmega alahuult ja väristasin pead, kuni viimaks Martin ütles: „Ülisalajane, jah? Mõned firmad on selles mõttes veidi imelikud, kas pole? Ei taha, et sa midagi lobised, enne kui lepingud on alla kirjutatud ja kõik on ametlik.“ See oli jama jutt ja ta teadis seda, ta tegi nii, et mind päästa, ja keegi ei uskunud seda, kuid kõik teesklesid, et uskusid, noogutasid kaasa. Harriet ja Sasha vaatasid üle õla ukse poole, neil oli minu pärast piinlik, nad tahtsid minema pääseda.
„Ma võtan nüüd ühe kohvi,“ ütlesin. „Ei taha hiljaks jääda.“ Martin pani käe mu õlale ja ütles: „Oli tore sind näha, Rachel.“ Tema haletsus oli peaaegu käegakatsutav. Enne eelmist aastat, või tegelikult viimast kaht aastat, ei teadnud ma eladeski, kui piinlik on olla haletsetav. Mul oli plaanis minna Theobaldsi teel asuvasse Holborni raamatukokku, kuid ma ei suutnud enam, seega läksin Regenti parki. Kõndisin selle kõige kaugemasse ossa, kohe loomaaia kõrval. Istusin sükamooripuu varju ja mõtlesin eesootavatele tühjadele tundidele, mängisin uuesti läbi vestluse kohvikus, meenutasin ilmet Martini näol, kui ta mulle head aega ütles.
Olin seal istunud vist vähem kui pool tundi, kui mobiil helises. See oli jälle Tom, kes helistas koduselt telefonilt. Püüdsin teda ette kujutada: kuidas ta töötab sülearvutis meie päiksepaistelises köögis, kuid sellesse pilti tungisid stseenid tema uuest elust. Too naine on ka kusagil seal, teeb teed või toidab väikest tüdrukut, tema vari Tomile langemas. Lasin kõnel postkasti minna. Panin telefoni tagasi kotti ja üritasin seda ignoreerida. Ma ei tahtnud täna enam midagi kuulda; kõik oli juba piisavalt kohutav ja kell polnud veel pool üksteist hommikul. Ootasin umbes kolm minutit, enne kui uuesti telefoni võtsin ja kõneposti kuulasin. Valmistusin, et kuulda piina Tomi hääles – hääles, mis varem rääkis minuga naerusena ja kergelt, kuid mis nüüd vaid manitses või lohutas või haletses –, kuid see polnud Tom.
„Rachel, Anna siin.“
Lõpetasin kõne.
Ma ei saanud hingata, mõtted tormasid peas ja ihu sügeles. Tõusin jalule, kõmpisin Titchfieldi tänava nurgapoodi ja ostsin neli džinnipurki, seejärel läksin tagasi endisele kohale pargis. Avasin esimese purgi ja jõin selle nii kiiresti ära, kui suutsin, tegin ka teise kohe lahti. Pöörasin selja jalgraja poole, et ma ei näeks jooksjaid, emasid lapsevankritega ega turiste, ja et mina ei näinud neid, sain teeselda nagu laps, et nemad ei näe mind. Helistasin uuesti oma kõneposti.
„Rachel, Anna siin.“ Pikk paus. „Pean sinuga telefonikõnedest rääkima.“ Veel üks pikk paus – ta räägib minuga ja teeb midagi muud, mitu ülesannet korraga, nii nagu nobedad abikaasad ja emad ikka: koristavad, pistavad pesu masinasse. „Ma tean, et sul on raske aeg,“ ütleb Anna, nagu tal endal poleks midagi mu valuga pistmist, „kuid sa ei saa meile kogu aeg öösel helistada.“ Tema hääl on katkendlik, närviline. „Juba see on halb, et sa meid oma helistamisega üles ajad, aga sa äratad ka Evie ja see on täiesti vastuvõetamatu. Me harjutame teda praegu öö otsa ilma ärkamata magama.“ Me harjutame teda öö otsa ilma ärkamata magama. Meie. Meie väike pere. Meie oma probleemide ja rutiiniga. Kuradi lits! Kägu, kes munes oma muna minu pessa. Ta võttis mult kõik. Ta võttis kõik ja nüüd helistab mulle ja ütleb, et minu piinad põhjustavad talle ebameeldivusi?
Lõpetan teise purgi ja alustan kolmandat. Õnnistav alkoholisööst mu vereringesse kestab ainult mõne minuti, siis tunnen iiveldust. Kiirustan liiga, pean tempot maha võtma; kui ma seda ei tee, juhtub midagi halba. Siis teen midagi, mida hiljem kahetsen. Kavatsen Annale tagasi helistada ja öelda, et ma ei hooli temast ega tema perest ja mul kama kaks, kas tema laps saab üldse kogu ülejäänud elu jooksul öösel rahulikult magada. Ütlen sellele naisele sama asja, mida Tom talle ütles – „ära oota mult kainet mõistust“. Ta ütles muide sama ka mulle, kui alles kohtusime; ta kirjutas seda mulle ühes kirjas, kui kuulutas oma surematust kirest. See ei ole isegi tema enda välja mõeldud lause: ta varastas selle Henry Millerilt. Kõik, mis Annal on, on teise ringi oma. Tahan teada, kuidas ta end selle pärast tunneb. Tahan talle tagasi helistada ja küsida, mis tunne on, Anna, elada minu majas, ümberringi mööbel, mille mina ostsin, magada voodis, mida ma jagasin Tomiga aastaid, toita oma last köögilaua taga, millel ta mind keppis?
Minu meelest on siiani veider, et nad otsustasid sinna jääda, sellesse majja, minu majja. Ma ei suutnud seda uskuda, kui Tom mulle sellest rääkis. Ma armastasin seda maja. Mina käisin peale, et selle ostaksime, hoolimata selle asukohast. Mulle meeldis raudteerööbaste lähedus, meeldis vaadata mööduvaid ronge, ma nautisin nende häält: mitte küll linnadevahelise ekspressi kriiskamist, vaid vana veeremi väsinud rühkimist. Tom ütles, et see ei jää alatiseks niimoodi, et liini viimaks uuendatakse
