hinna eest ostjat ning hoopis Tom ütles, et tema maksab mulle minu osa ära ja jääb majja elama, kuni saab selle eest hea hinna. Aga ta ei leidnudki õiget ostjat, selle asemel tõi ta sinna Anna ja tollele hakkas maja samamoodi meeldima kui mulle ja nad otsustasid jääda. Anna peab ikka endas väga kindel olema, ilmselt neis mõlemas, sest teda vist ei häiri, et ta kõnnib seal, kus enne kõndis teine naine. Ta ilmselt ei pea mind mingiks ohuks. Mõtlen luuletaja Ted Hughesist, kes tõi Assia Wevilli oma koju, mida ta varem oli jaganud Sylvia Plathiga, ja kuidas too naine kandis Sylvia rõivaid, harjas juuksed tema harjaga. Tahan helistada Annale ja talle meelde tuletada, et Assia lõpetas pea gaasiahjus, just nagu Sylviagi.
Vist suikusin vahepeal unne, džinn ja kuum päike roiutasid mu ära. Võpatasin järsku üles ja krabasin meeleheitlikult oma käekoti järele. See oli alles. Ihu kirvendas: mind ründasid sipelgad, nad olid mu juustes ja kaelal ja rinnal ning ma hüppasin jalgele ja püüdsin neid maha pühkida. Kaks teismelist poissi, kes lõid paarikümne meetri kaugusel jalgpalli edasi-tagasi, jätsid mängu pooleli, et mind vaadata, ja naersid, kõht kõveras.
Rong peatub. Oleme peaaegu Jessi ja Jasoni maja vastas, kuid ma ei näe üle vaguni ja raudtee, liiga palju inimesi varjab vaadet. Tahaksin teada, kas nad on seal, kas Jason teab, kas ta on ära läinud või elab ikka veel elu, mis, nagu varsti selgub, on pettus.
Tean kella vaatamata, et seier on kusagil kolmveerand kaheksa ja veerand üheksa vahepeal. Tean seda valguse omaduste järgi, akna tagant kostvate tänavahäälte järgi, tolmuimeja hääle järgi, sest Cathy tõmbab koridori puhtaks, siinsamas mu toa ukse taga. Cathy tõuseb alati laupäeviti varakult, et koristama hakata. See võib olla tema sünnipäev, see võib olla Kristuse teise tulemise hommik – Cathy tõuseb ikka laupäeval vara, et koristada. Ta ütleb, et see mõjub puhastavalt, see laeb teda mõnusaks nädalavahetuseks, ja et maja puhastamine on nagu aeroobika, see tähendab, et ta ei pea spordiklubis käima.
Tegelikult see varahommikune tolmuimeja mind ei häiri, sest ma ei maga niikuinii. Ma ei saa hommikuti magada, ei saa rahulikult keskpäevani põõnata. Ärkan järsku üles, hingamine katkendlik, süda taob, suus liisunud maitse, ja tean kohe, et see on käes: olen ärkvel. Mida rohkem tahan niisama unelda, seda vähem seda suudan. Elu ja valgus ei lase mul olla. Leban voodis, kuulates Cathy kiire, rõõmsameelse toimetamise häält, ja mõtlen kaltsudest raudtee kõrval ja sellest, kuidas Jess suudles hommikupäikses oma armukest.
Mind ootab pikk päev, mille ükski minut pole täidetud.
Võiksin minna taluturule Broadil; võiksin osta hirveliha ja peekonit ning veeta päeva kokates.
Võiksin istuda diivanil tassi teega ja telekast köögisaadet vaadata.
Võiksin jõusaali minna. Võiksin oma CV-d täiendada.
Võiksin oodata, millal Cathy majast välja läheb, minna veinipoodi ja osta kaks pudelit Sauvignon Blanci.
Eelmises elus ärkasin samuti vara üles, kui 8:04 rong mööda mürises; avasin silmad ja kuulatasin vihma akna taga. Tundsin Tomi enda kõrval, unist, sooja, kõva. Pärast tõi ta ajalehed ära ja ma tegin omletti. Istusime köögis, jõime teed. Hiliseks lõunasöögiks läksime pubisse, pärast jäime teleka ees magama, käedjalad segiläbi. Kujutan ette, et nüüd on kõik teisiti: pole enam mõnusat laupäevast seksi ega omletti, selle asemel on teised rõõmud: väike lalisev tüdruk tema ja abikaasa vahel. Laps õpib juba rääkima: kõik see emme ja issi värk ja arusaamatu salakeel, mida ainult lapsevanemad mõistavad.
Valu on tugev ja raske, see istub keset mu rinda. Ma ei jõua ära oodata, millal Cathy majast lahkub.
Lähen Jasonit vaatama.
Veetsin terve päeva oma toas, oodates, millal Cathy ära läheb, et saaksin jooma hakata. Ta ei läinudki kusagile. Istus vankumatult ja liikumatult elutoas: „teen lihtsalt natuke adminitööd“. Hilisel pärastlõunal ei suutnud ma enam vangistust ega igavust välja kannatada ja ütlesin talle, et lähen välja jalutama. Läksin Wheatsheafi, suurde, anonüümsesse pubisse peatänavalt eemal ja jõin kolm suurt klaasitäit veini. Jõin ka kaks pitsi Jack Daniel’si. Seejärel jalutasin jaama, ostsin paar purki džinni toonikuga ja astusin rongile.
Lähen Jasoni juurde.
Ma ei lähe talle külla, ei lähe talle koju ega koputa uksele. Ei midagi säärast. Ei midagi hullu. Tahan vaid sellest majast mööduda, rongis mööda veereda. Mul pole midagi muud teha ja ma ei taha veel koju minna. Tahan teda vaid näha. Tahan neid mõlemaid näha.
See pole hea mõte. Tean, et see pole hea mõte. Aga ega see ju halba tee?
Sõidan Eustonisse, pööran ringi ja tulen tagasi. (Mulle meeldivad rongid ja selles pole ju midagi imelikku? Rongid on suurepärased.)
Varem, kui ma veel enda moodi olin, unistasin romantilistest rongisõitudest Tomiga. (Bergen Line meie viiendaks aastapäevaks, Blue Train tema neljakümnendaks sünnipäevaks.)
Oot, kohe sõidame nende majast mööda.
Valgus on ere, kuid ma ei näe eriti hästi. (Näen kahekordselt. Panen ühe silma kinni. Parem.)
Seal nad on! On see tema? Nad seisavad terrassil. Kas ei seisa? On see Jason? On see Jess?
Tahaksin lähemale saada, ma ei näe hästi. Tahaksin neile lähemale pääseda.
Ma ei sõidagi Eustonisse. Lähen hoopis Witneys maha. (Ma ei peaks Witneys maha minema, see on liiga ohtlik, mis siis, kui Tom ja Anna mind näevad?)
Ma lähen Witneys maha.
See pole hea mõte.
See on väga halb mõte.
Teisel pool vahekäiku on üks mees, liivakarva heledate juustega, peaaegu ingveri värvi. Naeratab mulle. Tahan talle midagi öelda, kuid sõnad aurustuvad, haihtuvad keelelt, enne kui suudan need välja öelda. Tunnen nende maitset, aga ei oska öelda, kas nad on magusad või hapud.
Kas see mees naeratab mulle? Või hoopis irvitab? Ei saa aru.
Tundub, nagu süda taoks kurgus, ebamugavalt ja valjusti. Suu on kuiv, valus on neelata. Keeran end külili, näoga akna poole. Kardinad on ette tõmmatud, kuid isegi hämar valgus teeb silmadele haiget. Tõstan käe näole; surun sõrmed laugudele ja püüan valu minema hõõruda. Küüned on räpased.
Miski on valesti. Hetkeks tundub, nagu ma vajun kusagile, nagu kaoks voodi mu keha alt ära. Eile õhtu. Midagi juhtus. Tõmban järsult õhku kopsudesse ja tõusen istukile – liiga kiire liigutus, süda taob, peas lõhub.
Ootan, et ilmuks mõni mälupilt. Mõnikord tuleb kaua oodata. Vahel on see mõne sekundiga mu silme ees. Mõnikord ei näe ma midagi.
Midagi juhtus, midagi halba. Oli mingi vaidlus. Kõvad hääled. Rusikad? Ma ei tea, ei mäleta. Läksin pubisse, läksin rongi peale, olin jaamas, olin tänaval. Blenheimi teel. Läksin Blenheimi teele.
See uhub üle minu nagu laine – pime hirm.
Midagi juhtus, ma tean seda. Ma ei näe seda, kuid tunnen. Suu valutab seestpoolt, nagu oleksin põske hammustanud, keelel on vere metalne maitse. Ajab iiveldama ja pea käib ringi. Tõmban sõrmedega läbi juuste, üle peanaha. Võpatan. Tunnen peas muhku, see on valus ja hell, paremal pool. Juuksed on verest pulstunud.
Ma komistasin, see on kõik. Witney jaama
