koti, tõusin jalule ja jooksin raamatukogust välja, tänavale, otse musta värvi takso ette.
„Rachel? Rachel?“ Hea välimusega arst püüab mu tähelepanu saada. „Sõber tuli teile järele.“
MEGAN
MÕNIKORD MA EI TAHA kusagile minna ja arvan, et oleksin õnnelik, kui ei peaks enam kunagi jalga majast välja tõstma. Ma ei tunne isegi tööst puudust. Tahan tunda end turvaliselt ja soojalt oma varjupaigas koos Scottiga, segamatult.
Aitab see, et on pime ja külm ning ilm on vastik. Aitab, et vihma on vahetpidamata tulnud mitu nädalat – külma, piitsutavat, vihast vihma, lisaks tormituuled, mis puude vahel uluvad, nii valjult, et varjavad isegi rongi müra. Ma ei kuule seda rööbastelt, see ei saa mind köita ega meelitada kusagile mujale sõitma.
Täna ma ei taha kuhugi minna, ma ei taha ära joosta, ma ei taha isegi mööda tänavat alla kõndida. Tahan siia jääda, konutada koos oma abikaasaga, vaadata telekat ja süüa jäätist, pärast seda, kui olen ta varakult töölt koju kutsunud, et saaksime keset pärastlõunat seksida.
Hiljem õhtul pean muidugi välja minema, sest mul on aeg Kamali juurde. Olen rääkinud talle viimasel ajal Scottist, kõigist asjadest, mida olen valesti teinud, läbikukkumisest naisena. Kamal ütleb, et pean leidma viisi, kuidas end ise õnnelikuks teha, et ma ei saa mujalt õnne otsida. See on tõsi, pean jah, tean, et pean, ja siis olen selles hetkes ja lihtsalt leian, et kurat, elu on liiga lühike.
Meenutan aega, kui käisime ülestõusmispühade koolivaheajal perega puhkusel Santa Margheritas. Olin just viisteist saanud ja kohtasin rannal üht meest, kes oli palju vanem kui mina – kolmekümnendates, tõenäoliselt isegi varastes neljakümnendates –, ja ta kutsus mind järgmisel päeval purjetama. Ben oli minuga ja teda kutsuti ka, aga – nagu kaitsev suur vend ikka – ta ütles, et me ei peaks minema, sest ta ei usaldanud seda kutti, ta arvas, et too oli libe sell. Mis muidugi oli tõsi. Aga mina olin maruvihane, sest millal veel oleks meil avanenud võimalus purjetada erajahil Liguuria merel. Ben ütles, et meil tuleb veel palju selliseid võimalusi, et meie elu on täis seiklusi. Lõppkokkuvõttes me ei läinudki. Tol suvel kaotas Ben A10-l kontrolli oma mootorratta üle ja me ei saanud enam kunagi purjetama minna.
Tunnen puudust sellest, millised me koos olime, Ben ja mina. Olime kartmatud.
Olen rääkinud Kamalile juba kõike Benist, nüüd jõuame lähemale muule värgile, tõele, kogu tõele – mis juhtus Maciga, mis oli enne ja pärast. Kamaliga on turvaline, ta ei tohi konfidentsiaalsusnõude tõttu kunagi kellelegi oma patsientidest rääkida.
Aga isegi kui ta võiks, ma ei usu, et ta seda teeks. Usaldan teda tõepoolest. Naljakas, aga mind pole tagasi hoidnud talle kõike rääkimast mitte hirm selle ees, mida ta selle teadmisega teeks, see pole ka hirm tema hinnangu ees, see on hoopis Scott. Mul on tunne, et reedan Scotti, kui räägin Kamalile sellest, millest ei saa rääkida oma mehele. Kui mõelda kõigele muule, mida olen teinud, igale reetmisele, siis peaks see olema köömes, kuid millegipärast pole. Miskitpidi tundub see hullem, sest see on reaalne elu, see on suur osa minust, aga ma ei jaga seda temaga.
Hoian end ikka veel tagasi, sest ilmselgelt ei saa ma öelda kõike, mida tunnen. Tean, et see on ravi mõte, aga ma lihtsalt ei saa. Mul on vaja ebamäärasust, räägin segiläbi kõigist meestest, armukestest ja eksidest, aga ütlen endale, et see on okei, sest pole tähtis, kes nad on. Tähtis on see, kuidas nad panevad mind end tundma. Allasurutuna, rahutuna, näljasena. Miks ma lihtsalt ei saa, mida tahan? Miks ei suuda nad seda mulle anda?
Noh, mõnikord annavad. Vahel on Scott kõik, mida vajan. Kui ma lihtsalt õpin, kuidas hoida seda tunnet, seda, mis mul on praegu – kui võiksin lihtsalt avastada, kuidas keskenduda sellele õnnele, nautida hetke, mitte mõelda, kust järgmine õnnehetk tuleb –, siis oleks kõik korras.
Mul on vaja keskenduda, kui olen koos Kamaliga. On raske mitte lasta mõtteid hulkuma, kui ta vaatab mind oma lõvisilmadega, kui põimib käed süles kokku ja tõstab ühe pika jala üle teise. On raske mitte mõelda, mida me võiksime koos teha.
Pean keskenduma. Oleme rääkinud sellest, mis juhtus pärast Beni matuseid ja pärast seda, kui ma ära jooksin. Olin Ipswichis mõne aja; mitte kaua. Kohtasin seal esimest korda Maci. Ta töötas pubis või kusagil. Ta korjas mu koduteel üles. Tal oli minust kahju.
„Ta isegi ei tahtnud … tead küll.“ Hakkasin naerma. „Läksime tema korterisse ja ma küsisin talt raha, ja ta vaatas mind, nagu oleksin hull. Ütlesin talle, et olen piisavalt vana, aga ta ei uskunud mind. Ja ta ootas, päriselt ka, kuni ma kuusteist sain. Ta oli kolinud selleks ajaks vanasse majja Holkhami lähedal. Vana kivimaja tee lõpus, mis ei viinud kusagile. Maja ümber oli natuke maad ja see asus poole kilomeetri kaugusel rannast. Maatüki ühel küljel oli vana raudtee. Öösiti lebasin ärkvel – meeled olid mul kogu aeg ergud, sest suitsetasime palju – ja ma kujutasin ette, et kuulen ronge, olin selles nii kindel, et tõusin, läksin välja ja otsisin tulesid.“
Kamal nihutab end toolil, ta noogutab aeglaselt, kuid ei ütle midagi. See tähendab, et pean jätkama, edasi rääkima.
„Olin seal tegelikult väga õnnelik koos Maciga. Elasin temaga … isver, see oli vist umbes kolm aastat kokku. Olin juba … üheksateist, kui lahkusin. Jah. Üheksateist.“
„Miks sa ära läksid, kui õnnelik olid?“ küsib Kamal minult. Oleme nüüd selle päris asja juurde jõudnud, kiiremini, kui ma arvasin. Mul ei ole olnud aega sellest kõigest uuesti läbi minna, end koguda. Ma ei suuda seda teha. Liiga vara.
„Mac jättis mu maha. Ta murdis mu südame,“ ütlen. See on tõde, kuid ka vale. Ma ei ole veel valmis kogu tõde rääkima.
Scotti ei ole kodus, kui tagasi jõuan, seega võtan sülearvuti välja ja guugeldan Maci, esimest korda. Esimest korda kümne aasta jooksul otsin Maci. Kuid ma ei leia teda. Maailmas on sadu Craig McKenziesid ja ükski neist ei näi olevat minu oma.
Kõnnin metsas. Tulin välja juba enne, kui valgeks läks, praegu vaevalt koidab ja on surmvaikne, välja arvatud juhuslik harakate kädistamine puudel mu pea kohal. Tunnen, et nad vaatavad mind, silmad helmjad, kalkuleerivad. Sõnumid harakatelt. Üks – kurbus, kaks – rõõm, kolm – tüdruk, neli – poiss, viis – hõbe, kuus – kuld, seitse – saladus, mida kunagi ei räägita.
Minul on neid mitu.
Scott on ära, mingil kursusel kusagil Sussexis. Ta lahkus eile hommikul ja tuleb alles täna õhtul tagasi. Võin teha, mida iganes tahan.
Enne kui Scott lahkus, ütlesin talle, et lähen pärast terapeudi seanssi Taraga kinno. Ütlesin talle, et lülitan telefoni välja. Rääkisin ka Taraga. Hoiatasin teda, et Scott võib helistada, et ta võib mind kontrollida. Seekord Tara küsis, mis mul plaanis on. Pilgutasin talle vaid silma ja naeratasin ning ta hakkas naerma. Arvan, et ta võib olla väga üksildane ja tema elus võiks olla veidigi intriigi.
Kamali juures rääkisime Scotti ja sülearvuti teemal. See juhtus umbes nädal tagasi. Olin otsinud Maci – olin teinud mitu otsingut, tahtsin lihtsalt teada, kus ta on, millega tegeleb. Internetis on praegu peaaegu kõigist pilte ja ma tahtsin tema nägu näha. Ma ei leidnud teda. Läksin tol õhtul varakult magama. Scott jäi üles telekat vaatama ja mina olin unustanud kustutada oma brauseri ajaloo. Loll viga – tavaliselt on see viimane asi, mida enne arvuti sulgemist teen, ükskõik, mida olen otsinud. Tean, et Scott oskab niikuinii üles leida, mida olen arvutis teinud, sest ta tunneb tehnikat, kuid see võtab siis kauem aega ja enamasti ta ei viitsi.
Igal
