talle, et Mac on sõber minevikust, mis tegi asja ainult hullemaks. Kamal küsis, kas ma kartsin Scotti, ja ma sain tõesti vihaseks.
„Ta on mu abikaasa,“ nähvasin. „Muidugi ma ei karda teda.“
Kamal näis üsna šokeeritud. Ma olin tegelikult ise ka šokeeritud. Ma ei olnud oodanud, et mu viha võib nii suur olla ja et ma Scotti nii hirmsasti kaitsen. See üllatas mind ennastki.
„Tean, et on palju naisi, kes kardavad oma abikaasat, Megan.“ Üritasin midagi öelda, kuid Kamal tõstis käe, et mind vaigistada. „Selline käitumine, mida sa kirjeldad – su e-kirjade lugemine, brauseri ajaloo uurimine – sa kirjeldad seda kõike, nagu oleks see tavaline, nagu oleks see normaalne. Ei ole, Megan. Ei ole normaalne niiviisi teise inimese privaatsusse tungida. Seda peetakse sageli emotsionaalse ahistamise vormiks.“
Naersin, sest see kõlas nii melodramaatiliselt. „Ei ole mingit ahistamist,“ ütlesin Kamalile. „Ei ole, kui sul midagi selle vastu pole. Ja minul ei ole. Mul ei ole midagi selle vastu.“
Seepeale naeratas Kamal mulle üsna kurvalt. „Kas sa ei arva, et peaks olema?“ küsis ta.
Kehitasin õlgu. „Võibolla peaks, kuid fakt on see, et mul ei ole. Ta on armukade, ta on omandihimuline. Nii lihtne see ongi. See ei takista mind teda armastamast ja igat lahingut ei peagi võitma. Olen tavaliselt ettevaatlik. Peidan jälgi, seega pole see tavaliselt probleem.“
Kamal vangutas veidi pead, peaaegu märkamatult.
„Ma ei arvanud, et hakkad mu üle kohut mõistma,“ ütlesin.
Kui seanss lõppes, küsisin Kamalilt, kas ta tahab minuga ühe dringi teha. Ta ütles ei, ta ei saa, see poleks sünnis. Seega läksin tema juurde koju. Ta korter on samal tänaval, kus ta tööruumid. Koputasin uksele ja kui ta avas, küsisin: „Kas see on sünnis?“ Li-bistasin käe talle kaela ümber, tõusin kikivarvule ja suudlesin teda suule.
„Megan,“ ütles ta, hääl nagu samet. „Ära. Ma ei saa seda teha. Ära.“
See oli nii armas, see tõukumine ja tõmbumine, soov ja vaoshoitus. Ma ei tahtnud lasta sel tundel minna, tahtsin nii väga sellest kinni hoida.
Tõusin varastel hommikutundidel, maailm käis silme ees ringi, peas keerlesid igasugused lood. Ma ei suutnud lihtsalt lamada, ärkvel, üksi, mõtteis tiksumas kõik need võimalused, mida saaksin võtta või jätta, seega ajasin end voodist välja, panin riidesse ja läksin jalutama. Leidsin end siin. Olen ringi käinud ja mänginud kõike peas uuesti läbi – tema ütles, temake ütles, kiusatus, vabanemine; kui ma vaid suudaksin millegi juurde pidama jääda, otsustaksin millegi külge kinni jääda, mitte tõmmelda. Mis siis, kui ma otsitut ei leiagi kunagi? Mis siis, kui see ei ole lihtsalt võimalik?
Õhk kopsudes on külm, sõrmeotsad tõmbuvad siniseks. Osa minust tahab siia lihtsalt maha heita, lehtede sisse, ja lasta külmal end ära võtta. Ma ei saa. On aeg minna.
Kell on peaaegu üheksa, kui Blenheimi teele tagasi jõuan. Tänavanurgalt näen, kuidas see naine minu poole kõnnib, lükates enda ees käru. Laps on kordki vait. Naine vaatab mind ja noogutab ja naeratab veidi, kuid mina ei naerata vastu. Tavaliselt teesklen, et olen viisakas, aga täna hommikul tunnen end nii, nagu päriselt olen. Ma olen nagu pilves, nagu laksu all, ja ma ei suudaks viisakust teeselda, isegi kui prooviksin.
Õhtupoolikul jäin magama. Ärkasin, palavikuline, paanikas. Süüdi. Tunnen end süüdi. Kuid mitte piisavalt süüdi.
Mõtlesin, kuidas ta keset ööd lahkus, öeldes mulle taas, et see oli viimane kord, tõepoolest viimane, et me ei tohi enam kokku saada. Ta riietus, tõmbas teksased jalga. Olin voodis ja naersin, sest seda ütles ta ka viimane kord ja enne seda ja veel varem. Ta heitis mulle pilgu. Ma ei tea, kuidas seda kirjeldada, see ei olnud viha, mitte ka põlgus – see oli hoiatus.
Tunnen rahutust. Kõnnin majas ringi; ma ei saa asu, tunnen, nagu oleks keegi siin käinud, kui magasin. Iga asi on oma koha peal, kuid maja tundub teistsugune, nagu oleks asju puudutatud, veidi paigast nihutatud, ja kui ringi tammun, tunnen, nagu oleks keegi majas, kuid kogu aeg mu vaateväljast eemal. Kontrollin aeda viivaid klaasuksi kolm korda, kuid need on lukus. Ma ei jõua ära oodata, millal Scott koju jõuab. Ma vajan teda.
RACHEL
OLEN 8:04 RONGI peal, kuid ma ei sõida Londonisse. Lähen selle asemel Witneysse. Loodan, et seal mu mälu taastub, et jõuan jaama, näen kõike selgelt ja tean. Ma ei hellita suuri lootusi, kuid midagi muud ma teha ei oska. Ma ei saa helistada Tomile. Mul on liiga piinlik ja igal juhul on ta teinud asja selgeks. Ta ei taha minuga enam mingit tegemist teha.
Megan on siiani kadunud; nüüd juba rohkem kui kuuskümmend tundi ja see lugu on muutumas riiklikuks uudiseks. See oli BBC veebilehel ja täna hommikul MailOnline’is; ka teised saidid mainisid seda oma uudisnupus.
Printisin välja nii BBC kui Maili loo; need on mul kaasas. Nende põhjal võin järeldada:
Megan ja Scott tülitsesid laupäeva õhtul. Naaber teatas, et kuulis valjusid hääli. Scott tunnistas, et nad vaidlesid, ja ütles, et tema arvates läks abikaasa ööseks sõbranna Tara Epsteini juurde, kes elab Corlys.
Megan ei jõudnud Tara juurde. Tara ütleb, et viimane kord, kui ta Meganit nägi, oli reede pärastlõunal pilatese tunnis. (Teadsin, et Megan tegeleb pilatesega.) Preili Epsteini sõnul „näis ta okei, normaalne. Ta oli heas tujus, rääkis, et teeb järgmisel kuul midagi erilist oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul.“
Üks tunnistaja nägi laupäeva õhtul umbes veerand kaheksa paiku Meganit kõndimas Witney rongijaama poole.
Meganil ei ole läheduses peret. Mõlemad vanemad on surnud.
Megan on töötu. Varem oli tal Witneys väike kunstigalerii, kuid ta sulges selle eelmise aasta aprillis. (Teadsin, et Megan on kunstiinimene.)
Scott on füüsilisest isikust ettevõtja, IT-konsultant. (Ma ei suuda absoluutselt uskuda, et Scott on IT-konsultant.)
Megan ja Scott on olnud abielus kolm aastat; Blenheimi tee majas on nad elanud alates 2012. aasta jaanuarist.
Daily Maili sõnutsi on nende maja väärt 400 000 dollarit.
Seda kõike lugedes aiman, et Scotti jaoks on asjad halvad. Mitte ainult selle tüli pärast, aga nii see lihtsalt on, kui naisega midagi halba juhtub, vaatab politsei ikka esiti abikaasa või peika poole. Kuid praegusel juhul ei ole politseil kõiki fakte. Nad jälgivad ainult abikaasat, arvatavasti seetõttu, et nad ei tea midagi peikast.
Täiesti võimalik, et olen ainus inimene, kes teab, et peika üldse eksisteerib.
Sorin kotis ja otsin mõnd paberitükki. Koostan kahe pudeli veini ostutšeki tagaküljele nimekirja kõige tõenäolisematest selgitustest Megan Hipwelli kadumisele:
1. Ta on minema jooksnud koos oma peikaga, kellele ma siin viitan kui B-le.
2. B on talle viga teinud.
3. Scott on talle viga teinud.
4. Ta on lihtsalt abikaasa maha jätnud ja läinud mujale elama.
5. Keegi kolmas peale B või Scotti on talle viga teinud.
Arvan, et esimene võimalus on kõige tõenäolisem, samuti number neli, sest Megan on sõltumatu, teotahteline
