Ta vist rääkis minuga, aga ma ei mäleta, mida ta ütles. Midagi on veel temaga seotud, rohkem mälestusi, aga see ei jõua minuni, ma ei leia seda pimeduses üles.
Kardan, aga pole kindel, mida täpselt, ja see vaid suurendab hirmu. Ma isegi ei tea, kas on midagi karta. Vaatan toas ringi. Mu telefoni pole öökapil. Käekotti pole põrandal, see ei ripu ka tooli seljatoe küljes, kuhu ma selle tavaliselt jätan. See pidi mul kaasas olema, sest ma olen kodus, mis tähendab, et mul on võtmed.
Tulen voodist välja. Olen alasti. Näen end täies pikkuses riidekapi peeglist. Käed värisevad. Ripsmetušš on põsenukkidel laiali, alumine huul lõhki. Jalgadel on sinikad. Süda on paha. Istun uuesti voodile, panen pea põlvede vahele ja ootan, kuni iiveldushoog üle läheb. Ajan end püsti, krahman hommikumantli ja piilun magamistoa ukse vahelt välja. Korteris on vaikne. Miski ütleb mulle, et Cathyt pole kodus. Kas ta mainis, et jääb ööseks Damieni poole? Ilmselt küll, aga ma ei mäleta, millal. Enne mu väljaminekut? Või rääkisin temaga hiljem? Astun koridori nii vaikselt, kui saan. Näen, et Cathy toa uks on lahti. Piilun sisse. Voodi on tehtud. Võimalik, et ta on juba üleval ja tegi selle ära, kuid ma ei usu, et ta magas öösel kodus, ja see pakub veidi lohutust. Kui teda polnud kodus, ei näinud ega kuulnud ta, kui ma eile õhtul koju jõudsin, mis tähendab, et ta ei tea, kui kole ma välja nägin. See ei tohiks lugeda, kuid loeb ometigi: häbitunne juhtunu pärast on proportsionaalne mitte ainult olukorra tõsidusega, vaid ka inimeste hulgaga, kes on selle tunnistajaks.
Trepi ülaosas hakkab pea uuesti ringi käima ja haaran kõvasti käsipuust kinni. Üks mu suurimaid hirme (peale selle, et kardan sisemist verejooksu, kui mu maks viimaks üles ütleb) on see, et kukun trepist alla ja murran oma kaela. Sellele mõtlemine ajab uuesti südame pahaks. Tahan pikali heita, aga mul on vaja leida kott ja kontrollida telefoni. Pean vähemalt teadma, et ma pole krediitkaarte ära kaotanud. Mul on vaja teada, kellele ma helistasin ja millal. Kott vedeleb esikus kohe välisukse juures. Teksased ja aluspesu on selle kõrval korratus hunnikus; juba alumiste trepiastmete juures tunnen kusehaisu. Krahman koti ja otsin telefoni – jumal tänatud, see on kotis koos kortsus kahekümneliste ja vereplekise pabertaskurätiga. Tunnen uut iiveldushoogu, seekord tugevamat; tunnen kurgus sapi maitset ja pistan jooksu, kuid ei jõua vannituppa ja poolel teel trepist üles oksendan vaibale.
Pean pikali heitma. Kui ma pikali ei heida, minestan, kukun maha. Küll ma pärast koristan.
Üleval panen mobiili laadima ja heidan voodisse. Tõstan jäsemeid, õrnalt, ettevaatlikult, et neid uurida. Jalgadel on verevalumid, ülalpool põlvi – tavaline joomisega seotud värk, sinikad, mis tulevad, kui kõndides igale poole otsa koperdad. Õlavartel on rohkem muret tekitavad märgid: tumedad, ovaalsed plekid, mis näevad välja nagu sõrmejäljed. See ei ole midagi pahaendelist, mul on neid ennegi olnud, tavaliselt siis, kui olen kukkunud ja keegi on mind püsti aidanud. Peahaavaga on küll paha lugu, kuid selle võisin saada näiteks autosse istumise ajal. Võibolla võtsin kojusõiduks takso.
Võtan telefoni kätte. Seal on kaks häälsõnumit. Esimene on Cathylt, saadetud pärast viit, ta küsib, kus ma olen. Ta jääb ööseks Damieni juurde ja näeme homme. Ta loodab, et ma üksinda jooma ei hakka. Teine on Tomilt, saadetud viisteist minutit pärast kümmet. Ma kukutan ehmatusest telefoni peaaegu käest, kui tema häält kuulen; ta lausa karjub.
„Jeesus, Rachel, mis kurat sul viga on? Nüüd on mul kõrini, selge? Olen juba tund aega ringi sõitnud ja sind otsinud. Sa hirmutasid kohutavalt Annat, tead seda ikka või? Ta arvas, et sa … ta arvas … Vaevu suutsin teda veenda, et ta ei helistaks politseisse. Jäta meid rahule! Ära helista mulle, ära käi enam siin kandis ringi, lihtsalt jäta meid rahule. Ma ei taha sinuga rääkida. Saad aru? Ma ei taha sinuga rääkida, ma ei taha sind näha, ma ei taha sind kuskil oma pere ligidal näha. Riku oma elu, kui tahad, aga minu oma sa ei riku. Enam mitte. Ma ei hakka sind rohkem kaitsma, saad aru? Hoia meist eemale!“
Ma ei tea, mis ma teinud olen. Mida ma tegin? Mida ma tegin kella viie ja veerand üheteistkümne vahel? Miks Tom mind otsis? Mida ma Annale tegin? Sikutan teki üle pea ja pigistan silmad kõvasti kinni. Kujutan ette, et lähen nende maja juurde, astun mööda väikest rada nende ja naabrite aia vahel, ronin üle tara. Mõtlen sellele, kuidas klaasukse lahti libistan ja vaikselt kööki hiilin. Anna istub laua ääres. Haaran temast selja tagant kinni, surun oma käe tema pikkadesse blondidesse juustesse, sikutan tal pea jõnksti tahapoole, tirin ta põrandale ja peksan tema pead vastu jahedaid siniseid plaate.
Keegi karjub. Aknast tuppa paistva valguse nurga järgi oletan, et magasin kaua; juba on vist hiline pärastlõuna, varane õhtu. Pea valutab. Padjal on verd. Kuulen, kuidas keegi all karjub.
„Ma ei suuda seda uskuda! Jumala eest! Rachel! RACHEL!“
Ma jäin magama. Oi jeerum, ja ma ei koristanud trepilt okset ära. Ega oma riideid esikust. Oi issand, issand.
Tõmban dressipüksid jalga ja T-särgi selga. Cathy seisab juba mu toa ukse taga, kui selle avan. Kui ta mind näeb, peegeldub ta näol õud.
„Mis, taeva pärast, sinuga lahti on?“ ütleb ta, kuid tõstab siis alistunult käe. „Tegelikult, Rachel, anna andeks, aga ma ei tahagi teada. Ma ei taha seda kõike oma majja. Ma ei suuda …“ Ta ei lõpeta lauset ning vaatab alla esiku ja trepi poole.
„Anna andeks,“ ütlen. „Palun väga vabandust. Ma olin lihtsalt nii haige, tahtsin küll kõik ära koristada …“
„Sa ei olnud ju haige! Sa olid purjus! Sul oli pohmakas. Kahju küll, Rachel, aga ma ei saa seda lubada. Ma ei suuda niiviisi elada. Sa pead minema, selge? Annan sulle neli nädalat uue koha leidmiseks, aga siis pead tõesti minema.“ Ta pöördub ja astub oma toa poole. „Ja jumala pärast, korista palun see õudus ära!“ Ta lööb toa ukse enda järel pauguga kinni.
Pärast koristamist lähen tagasi oma tuppa. Cathy toa uks on ikka veel suletud, kuid tunnetan, kuidas ta vaikne raev läbi selle kiirgab. Ma ei süüdista teda. Oleksin ise samuti maruvihane, kui näeksin koju tulles täislastud aluspükse ja trepil okseloiku. Istun voodile ja avan sülearvuti, login oma postkasti ja hakkan koostama kirjakest emale. See aeg on nüüd kätte jõudnud. Pean temalt abi paluma. Kui peaksin kolima, ei saaks ma enam nii jätkata, peaksin muutuma, paremaks saama. Ma ei suuda siiski sõnu ritta seada, ei oska emale seda seletada. Kujutan ette ta nägu, kui ta loeb mu abipalvet, kibedat pettumust, ärritust. Ma peaaegu et kuulen teda ohkamas.
Telefon piiksatab. Sõnum, mis tuli juba tund aega tagasi. See on jälle Tom. Ma ei taha kuulda, mis tal öelda on, aga ma pean, ma ei saa teda ignoreerida. Pulss kiireneb, kui helistan kõneposti ja valmistun kõige halvemaks.
„Rachel, palun helista mulle tagasi.“ Tom ei tundu enam väga vihane ja pulss aeglustub veidike. „Tahan teada, kas sa jõudsid ilusti koju. Sa olid eile õhtul väga kehvas seisus.“ Pikk, südamest tulev ohe. „Kuule, anna andeks, et karjusin eile su peale, et asi läks veidi … käest ära. Mul on sinust tõesti kahju, Rachel, kuid see peab lõppema.“
Kuulan sõnumit veel korra – Tomi lahket häält, ja pisarad tulevad silma. Nutan kaua, enne kui järele jätan ja suudan koostada talle sõnumi: „Palun anna andeks, praegu olen kodus.“ Ei oska midagi muud öelda, sest ei tea, mille pärast ma täpselt vabandust palun. Ma ei tea, mida Annale tegin, kuidas teda hirmutasin. Ausalt öelda ma ei hooligi eriti, kuid ma ei taha Tomi õnnetuks teha. Pärast kõike seda, mida ta on läbi elanud, väärib ta õnne. Ma ei kadesta iial tema õnne, tahan vaid, et ta oleks koos minuga õnnelik olnud.
Heidan voodisse ja ronin teki alla. Tahan teada, mis juhtus ja mille pärast ma pidin andeks paluma. Püüan meeleheitlikult tabada pagevat mälupilti. Olen kindel, et vaidlesin kellegagi või nägin vaidlust pealt. Oli see Annaga? Katsun sõrmedega peahaava, katkist huult. Ma peaaegu näen seda, peaaegu kuulen neid sõnu, kuid siis kaovad need uuesti
