mõtlemast vaidlusele, mida ma laupäeva õhtul läbi elasin või ette kujutasin või unes nägin. Kui rong Megani ja Scotti majast möödub, tõstan pilgu. Kuulen, kuidas veri peas tuikab. Olen põnevil. Kardan. Number viieteistkümne aknad, mis peegeldavad hommikust päikest, on nagu pimedad silmad.
Jõuan just end oma istmel sisse seada, kui mobiil heliseb. See on Cathy. Läheb kõneposti.
Ta jätab teate: „Tere, Rachel, lihtsalt helistan, et veenduda, et sul on kõik okei.“ Ta on mures mu pärast, selle loo pärast taksoga. „Lihtsalt tahtsin öelda, et palun vabandust, tead küll, kui ma paar päeva tagasi sinu väljakolimisest rääkisin. Ma poleks pidanud. Reageerisin üle. Võid jääda nii kauaks, kui soovid.“ Järgneb pikk paus: „Helista mulle, eks? Ja tule otse koju, Rach, ära mine pubisse.“
Ma ei kavatsegi minna. Tahtsin lõuna ajal juua; tahtsin meeleheitlikult üht drinki pärast seda, mis täna hommikul Witneys juhtus. Aga ma ei joonud midagi, sest mul oli vaja pea selge hoida. Kaua aega pole olnud midagi, mille pärast oleks tasunud pea selge hoida.
Hommikune reis Witneysse oli väga imelik. Oli tunne, nagu ma polnuks seal sada aastat käinud, kuigi muidugi oli möödas vaid paar päeva. See oleks võinud olla täiesti teine koht, teine jaam mõnes muus linnas. Olin teine inimene, mitte see, kes läks sinna laupäeva õhtul. Täna olin meelekindel ja kaine, ülimalt teadlik mürast ja valgusest ja avastamise hirmust.
Olin seal loata. Just seda tundsin täna hommikul, sest see on nüüd nende territoorium, see on Tomi ja Anna ja Scotti ja Megani oma. Mina olen autsaider, mina ei kuulu siia, aga kõik on mulle seal nii tuttav. Jaamas mööda betoonastmeid alla, ajalehekioskist mööda Roseberry avenüüle, pool kvartalit ristmiku lõpuni, paremal võlvkäik, mis viib raudteealusesse rõskesse jalakäijate tunnelisse, ja vasakul Blenheimi tee, kitsas ja puudega ääristatud, kõrval ilusate Victoriastiilis majade terrassid. Tundub nagu kojutulek: mitte mis tahes kodusse, vaid lapsepõlvekodusse, kohta, mis on jäetud seljataha kaua aega tagasi; tuttav tunne, kui astud trepiastmeist üles ja tead täpselt, milline neist nagiseb.
Tuttavlikkus ei ole ainult mu peas, see on mu luudes; see on lihasmälus. Täna hommikul, kui möödusin tunneli sissepääsust, sellest süngest tunnelisuust, mu tempo kiirenes. Ma ei mõelnudki sellele otseselt, sest seda lõiku kõnnin alati veidi kiiremini. Igal õhtul koju tulles, eriti talvel, kiirendasin sammu ja heitsin vilksamisi pilgu paremale, lihtsalt veendumaks. Seal polnud kunagi kedagi – mitte ühelgi neist õhtutest ja samuti mitte täna –, kuid ometi jäin hommikul paigale, kui pimedusse vaatasin, sest äkki nägin iseennast. Nägin end mõni meeter eespool, vastu seina vajunud, nägu käte vahel, pea ja käed verega koos.
Seisin seal, süda rinnus tagumas, hommikused tööleminejad möödusid minust, kui jaama läksid, üks või kaks pöördusid, et mind vaadata, kui ma seal seisin nagu soolasammas. Ma ei teadnud – ei tea –, kas see oli tõsi. Miks oleksin pidanud tunnelisse minema? Mis põhjusel oleksin pidanud minema sinna, kus on pime ja rõske ja haiseb kuse järele?
Keerasin ümber ja suundusin tagasi jaama. Ma ei tahtnud seal enam olla; ei tahtnud minna Scotti ja Megani maja ukse taha. Tahtsin sealt ära saada. Seal juhtus midagi halba, tean seda.
Maksin pileti eest ja astusin kiiresti jaama trepist üles, teisele poole platvormi, ja seda tehes vilksatas peas jälle üks mälupilt: seekord mitte tunnel, vaid trepp; komistamine trepil ja mees, kes mul käsivarrest kinni võttis ja mu püsti aitas. Mees rongist, punakate juustega. Märkasin teda, nägin hägusalt, kuid juttu ei mäleta. Mäletan naeru – enda üle või selle üle, mida ta ütles. Ta oli mu vastu kena, olen selles kindel. Peaaegu kindel. Midagi halba juhtus, kuid ma ei usu, et sel oli midagi pistmist selle mehega.
Astusin rongi peale ja sõitsin Londonisse. Läksin raamatukokku ja istusin arvutis, otsides midagi Megani kohta. Oli lühike nupp The Telegraphi veebilehel, mis ütles, et „mees kolmekümnendates eluaastates aitab politseid uurimises“. Scott arvatavasti. Ma ei usu, et ta tegi naisele haiget. Tean, et ta ei suudaks seda. Olen näinud neid koos; tean, millised nad koos on. Seal oli ka Crimestoppersi number, millele saab helistada, kui kellelgi on mingit infot. Kavatsen helistada koduteel, telefoniputkast. Räägin neile B-st, sellest, mida nägin.
Telefon heliseb, kui Ashburysse jõuame. See on jälle Cathy. Vaene tüdruk, ta on tõesti mures mu pärast.
„Rach? Kas sa oled rongis? Kas sa oled koduteel?“ Tema hääl on murelik.
„Jah, sõidan koju,“ ütlen talle. „Jõuan veerand tunni pärast.“
„Politsei on siin, Rachel,“ ütleb ta ja kogu mu keha tõmbub külmaks. „Nad tahavad sinuga rääkida.“
Megan on endiselt kadunud ja ma olen politseile – korduvalt – valetanud.
Olin paanikas selleks ajaks, kui eile õhtul koju jõudsin. Üritasin ennast veenda, et nad tulid seoses taksoõnnetusega, kuid sel polnud mõtet. Rääkisin politseiga juba sündmuskohal – see oli selgelt minu viga. Sel pidi olema midagi pistmist laupäeva õhtuga. Ilmselt olin midagi teinud. Ilmselt olin toime pannud mingi kohutava teo ja nüüd ei mäletanud sellest midagi.
Tean, et see kõlab ebatõenäoliselt. Mida ma ikka teha sain? Läksin Blenheimi teele, ründasin Megan Hipwelli, kõrvaldasin tema laiba ja siis unustasin selle kõik ära? Naeruväärne.
See on naeruväärne. Aga ma tean, et laupäeval juhtus midagi. Olin selles kindel, kui vaatasin sellesse süngesse raudteealusesse tunnelisse ja veri mu soontes tardus jäiseks veeks.
Mälulünki tuleb ikka ette, ja ma ei mõtle selliseid, kus sa ei mäleta selgesti, kuidas sa klubist koju jõudsid või mis asi see nii naljakas oli, kui pubis sai laterdatud. See on teistmoodi. Absoluutne pimedus – tunnid on täiesti kadunud ja neid on võimatu taastada.
Tom ostis mulle selle kohta raamatu. Mitte just eriti romantiline, aga ta oli väsinud sellest, kui talle hommikuti ütlesin, kui kahju mul on, kuigi ma isegi ei teadnud, mille pärast mul võis kahju olla. Arvan, et ta tahtis, et ma näeksin, millist hävingut ma põhjustasin, milleks ma olin võimeline. Selle oli kirjutanud arst, aga mul pole aimugi, kas see jutt oli õige: autor väitis, et mäluauk ei ole lihtsalt juhtunu unustamine, vaid polegi üldse mälestusi, mida unustada. Tema teooria järgi satub aju sellisesse seisu, kus ta ei loo enam lühiajalisi mälestusi. Ja kui sa oled seal sügavas pimeduses, ei käitu sa nagu tavaliselt, sest reageerid lihtsalt kõige viimasele asjale, mis sinu arvates juhtus. Et sa ei loo mälestusi, ei pruugi sa tegelikult teada, mis see viimane asi oli, mis päriselt juhtus. Tal oli ka anekdoote ja hoiatavaid lugusid mäluaukudega joodikutele: üks mees New Jerseys jäi iseseisvuspäeva peol purju. Hiljem istus ta oma autosse, sõitis kiirteel mitu kilomeetrit vales suunas ja sõitis otsa kaubikule, mis vedas seitset inimest. Kaubik süttis põlema ja kuus inimest hukkus. Purjus mehega oli kõik korras. Nagu ikka. Ta ei mäletanudki, et oli autosse istunud.
Üks teine mees, seekord New Yorgis, läks baarist purjus peaga ära, sõitis maja juurde, kus ta oli üles kasvanud, pussitas sealsed elanikud surnuks, võttis endal kõik riided seljast, istus tagasi autosse, sõitis koju ja heitis magama. Järgmisel hommikul ärgates tundis ta end kohutavalt, imestades, kus ta riided on ja kuidas ta oli koju jõudnud, ning alles siis, kui politsei tuli, sai ta teada, et oli kaks inimest ilma põhjuseta jõhkralt tapnud.
Ehkki see kõlab küll naeruväärselt, ei ole see võimatu, ning selleks ajaks, kui ma eile õhtul koju jõudsin, olin veendunud, et olen kuidagi Megani kadumisega seotud.
Politseinikud istusid elutoas diivanil, nelikümmend pluss mees erariietes ja noorem mundris, vistrikud kaelal. Cathy seisis akna kõrval ja väänutas oma käsi. Ta näis hirmunud. Politseinikud tõusid
