näete lihtsat tõsiasja, et isegi kui olen surnud, ei saa te teha mulle vastumeelset? Kuidas oleks teil võimalik luua kultus? Ma eitan kõiki kultuse jaoks vajalikke asju, ma ütlen, et sõnumitoojat pole olemas. Ma ütlen, et kehastust pole olemas.
Kuid olgugi et Mahāvīra päästis džainismi preestrite käest, ei suutnud ta vältida selle muutumist kultuseks, sest ta tõi sisse uue mõiste – tirthankara.
Te peate aru saama, et see mõiste on täiesti erineva tähendusega kui messias. Messias on keegi, kes lähtub Jumalast; see on avataara täpne tähendus. Sõna-sõnalt tähendab see ülalt alla laskumist. Tirthankara tähendab kasvamist alt üles. See on inimene, kes on puhkenud õide täies ilus, saavutanud ülima. See pole kellegi laskumine ülevalt alla; see on kasvamine juurtest alates, nagu puu.
Avataara on ülevalt alla, messias on ülevalt alla, allapoole rippuvad, allapoole tulevad; nad on langus. Tirthankara on oma täielikku potentsiaali kasvanud inimene. Mahāvīra mõtles… ja sama mõtles Buddha – nad olid kaasaegsed ja mõtlesin mõlemad: „Nõnda me väldime vaimulikkonda ja Jumalat, sest oleme teinud inimesest keskpunkti.”
Üks Bengali baul poeet… baul tähendab hullu ja nad on tõesti hullud inimesed – hullult armunud eksistentsi. Üks kõige tähtsam baul’ide esindaja on poeet Chandidas. Talle kuulub kuulus ütlus „Sabar upar manush jati, tahar upar nahin: ülim tõde on inimene, miski pole tähtsam.” Inimesest saab ülim tõde.
See oli suur revolutsioon – tõugata Jumal troonilt ja panna inimene tema asemele.
Kuid kultus tekkis ikkagi. Nemad unustasid midagi, aga meie saame seda meeles pidada. Nemad katsetasid; nad olid esimesed inimesed ja saatsid palju korda. Nad eemaldasid peaaegu pooled võimalused, kuid teisest poolest piisas kultuse loomiseks: nad tegid tirthankara, erakordse inimese, üliinimese. Nad pidid seda tegema, sest küsimus oli endiselt võrdluses – hindudel on avataarad, kes kõik on Jumaliku väega üliinimesed.
Tavalised inimesed tahaksid järgida inimest, kellel on jumalik vägi, mitte lihtsalt tavalist meest. Muidugi, kui lähete poodi, soovite osta parimat ja odavaimat. Mahāvīra polnud ei parim ega odavaim. Tema oli kõige kallim, sest tema distsipliin oli väga raske; see oli hind, mida sa pidid tema järgimise eest maksma. Kui sul tuli käia mööda kasinusteed, siis oli see hind, mida pidid maksma üliinimeseks saamise eest – ja ikka jääksid sa inimeseks.
Nii palju vaeva, nii palju paastumist, alasti elamist… Džaina munk ei tohi isegi tuld kasutada. Öösel, kui on külm, talvel, ei tohi ta võtta tekki, ei tohi teha lõket. Leidub ka alasti hindu munki, aga neil pole häda: nad teevad kahte väga leidlikku asja. Esiteks istuvad nad alati lõkke ääres, nii et neil on soe. Teiseks hõõruvad nad kogu keha üle lõkkest võetud tuhaga. Nii et kõik poorid, mis hingavad, on suletud – mitte täielikult, muidu oleksid nad surnud, kuid piisavalt suletud, et kehasoojust välja ei pääseks. Lisaks sellele ei lase ka lõkkesoojus külmatundel tekkida.
Džaina munk on samuti alasti, kuid ilma soojata, ilma tuhata, mida kehale määrida. Ta väriseb. Värisemine on ainus meetod, loomulik vahend mingigi soojuse tekitamiseks. Värisemine on loomulik kaitse külma vastu. Sa värised, keha hakkab rappuma; see tekitab teatud liikumise, keha töötab ja tekitab soojust. See on kõik, mida nad kogu öö jooksul saavad teha. Suvel on nad alasti päikese käes. Nad on täiesti ära põlenud. Neil on väga vähe süüa ja väike kogus joogivett.
Nii et see rada on vaevaline ja mida sa sellega saavutad? Sa vaid järgid meest, kes polegi saadetud alla Jumala juurest, kes pole isegi Jumala sugulane ega tema sõnumitooja. Keegi ei tea, kas ta on hull, mõistuse juures või aru kaotanud. Ta on lihtsalt inimene, nii nagu teie. Samas on võrdluseks Jumala sõnumitoojad, Jumala avataarad, Jumal ise alla laskumas…
Turul oli seda kaupa seega raske müüa. Sellepärast pidid nad tõstma tirthankara samasse seisusesse avataara ja messiasega, isegi kõrgemale. Sellised lihtsalt on turu reeglid. Tirthankara on kõiketeadev, kõikvõimas, kõikjalolev; tal on Jumala tunnused. Messias on ainult messias, sõnumitooja on vaid sõnumitooja, aga tirthankara’l on Jumala enda omadused. See tekitas vundamendi ja võimaluse religiooni pööramiseks kultuseks.
Sellepärast ma väidangi, et olen tavaline inimene. Te ei saa panna mind müügile – kes mind ostaks? Kui saadaval on Jeesus, Muhamed, Krišna, Mahāvīra, Buddha; kas arvate, et keegi ostaks mind – lihtsat, tavalist meest, kes ise pidevalt oma tavalisust kinnitab?
Olen eitanud imesid, öeldes, et need pole kunagi sündinud, ei sünni praegu ega ka tulevikus. Mahāvīra ja Buddha mõlemad kahtlesid selles küsimuses – kuid nad olid pioneerid. Minu pagasis on kakskümmend viis sajandit kogemusi. Mina seisan nende õlgadel; ma näen kaugele. Nemad ei osanud arvata, et neist asjadest saab nende nõrkus. Nad kõik – sest Krišna tegi väga palju imesid, Rama tegi väga palju imesid… Mida öelda Rama kohta – isegi tema järgijad suudavad teha imesid isegi tänu tema nimele.
Näiteks, India ja Sri Lanka vahel on ookean ning see oli probleem Rama jaoks, kes tahtis minna üle ookeani Sri Lankat ründma, et saada tagasi oma naine. Aga tema jüger, ahv-jumal Hanumana ütles: „Ära muretse. Sinu nimest piisab.” Ja Rama nimel hakkas Hanumana merre kive viskama – ning tänu Rama nimele ei vajunud need kivid mitte põhja, vaid jäid vee pinnale hulpima.
Kohal oli kogu ahvide ja eeslite, võib-olla ka jänkide kari. Kõik nad hakkasid viskama Rama nimel kive ja kivid jäid pinnale hõljuma – peagi oli sild olemas. Nad ületasid silla pelgalt tänu nimele. Hanumana ütles: „Sa ei pea muretsema, sinu nimest piisab. Sa ei pea mitte midagi tegema.”
Kui sellised jutud liiguvad, siis kuidas oleks teil võimalik nendega võistelda? Buddha jüngrid pidid lugusid välja mõtlema, Mahāvīra jüngrid pidid lugusid välja mõtlema. Kõik need lood on väljamõeldud ja sellisel viisil, et tõstsid Mahāvīra ja Buddha kõrgemale Ramast, Krišnast, hindu kolmainsusest trimurti’st – Brahmast, Višnust ja Mahešist.
Liigub jutt, et kui Buddha sai valgustunuks, tulid kõik kolm jumalat – Brahma, Višnu ja Maheš – alla tema jalgu puudutama, sest valgustunud inimene on palju kõrgem kui ükski jumal. Pange tähele, et judaismis, kristluses ja islamis on Jumal alati ainsuses; hinduismis on jumal alati mitmuses – on „jumalad”, kolmkümmend kaks miljonit jumalat.
Kõigi nende miljonite jumalate pealikud on kolm jumalat: Brahma, Višnu ja Maheš. Niipea kui Buddha saavutas virgumise, tormasid need kolm paradiisist alla tema jalgu puudutama. Buddha vaikis seitse päeva. Just need kolm jumalat olid need, kes veensid Buddhat rääkima, sest isegi jumalad ei tea ülimat tõde. Isegi jumalad on innuga valmis kuulama: mida sa oled saavutanud? Millest oled aru saanud? Mida see on sinuga teinud? Buddha puikles mitmel viisil, kuid lõpuks veensid kolm jumalat teda siiski.
Buddha väide oli väga hea. Ta ütles: „Kui ma räägin, siis esiteks ei saa minu kogetut sõnadega edasi anda. Teiseks, kui sõnad suudavad edasi anda kasvõi põgusa hõngu, siis kus on need inimesed, kes oleksid võimelised seda vastu võtma? Kus on need inimesed, kes suudavad seda mõista? Ja kes üldse tahabki tõde? Inimesed soovivad lohutust.”
Aga jumalad ütlesid: „Sul võib õigus olla üheksakümne üheksa protsendi inimeste suhtes, ent ikkagi jääb järele üks protsent inimesi, kes mõistavad, kes on vastuvõtlikud, valmis minema kaugemale kaldale. Kas valmistad neile pettumuse?”
Kogu see lugu on lihtsalt tõestuseks, et isegi jumalad pole valgustunud. Ja nii budismis kui džainismis on jumalad inimesed, kes on väga vooruslikud ning selle eest on neid autasustatud paradiisiga. Ent sellele kehtib ajapiirang. Varem või hiljem saab paradiis vooruslikkuse eest otsa – nad peavad maa peale tagasi tulema ning kulgema elu- ja surmarattas.
Sellepärast
