puhkus, naudingukuurort – puhkus pidevast häda-, ängi- ja ärevustsüklist. Väike puhkus, pikk nädalalõpp kulub ära.
Budistide ja džainistide jaoks on taevas ainult puhkus. Kuid ärge unustage – see lõpeb ja te kukute samasse roopasse tagasi. Ja nüüd on see veelgi talumatum, sest olete elanud ääretus naudingus ja suursugususes ning nüüd elate uuesti selles tüütuses, mida nimetatakse eluks. Elu muutub põrgulikumaks, kui see kunagi varem oli, sest teil on midagi, millega seda võrrelda.
Jätke meelde, tirthankara ei lähe taevasse, buddha ei lähe taevasse. Valgustuse saanud isik läheb mokšasse11, mis on taevast kõrgemal. Sealt ei ole tagasiteed. Selleks tuleb sündide ja surmade rattast täielikult välja saada. See ei ole puhkekeskus.
Kas te saate minu mõttest aru? Džainistid ja budistid pidid looma taevast midagi kõrgemat. Nad pidid oma tirthankara’tele andma omadusi, mis on paremad, kõrgemad ja ülimad isegi jumalate omadest, sest asi puudutas lihtsat võistlemist turuplatsil. Aga nad unustasid, et see võistlus kujuneb nende suureks läbikukkumiseks.
Neil läks korda inimesi ligi tõmmata: peaaegu kogu riigi intelligents oli neist mõjutatud. Ainult ebaintelligentne mass jäi hindu jumalate juurde. Intelligentsed inimesed ei saanud kummardada ahv-jumala ees – see näis nii idiootlik; nad ei suutnud kummardada puud. Üks suvaline kivi, värvi see punaseks, pane selle peale kaks lille ja oota. Varsti tuleb veel keegi, paneb oma lilled sinna juurde, siis tuleb veel keegi ja paneb kivile kookospähkli – ja jumal on sündinud. Oled ellu kutsunud jumala. Ja seda juhtub iga päev.
India korporatsioonid ja munitsipaalkomiteed on pidevas hädas. Tee peale ilmub üks jumal! Sa ei saa seda eemale viia; see riivaks usklike inimeste tundeid – ja peagi kerkib sellele kohale tempel. Alguses on suvaline punaseks värvitud kivi, ükskõik millise kujuga – sest, kes kolmekümne kahe miljoni jumala puhul teab, kui palju kujusid neil on? Vaja on vaid kummardajaid ja neid on saadaval küll. Siis ei suuda kivi paigast nihutada ei valitsus ega keegi teine.
Ja kui on olemas jumal, siis peab tema jaoks olema ka peavari. Tema jaoks ehitatakse tempel, täpselt keset teed. Templi lammutamine tähendaks otsekohe rahutusi; inimesed saaksid surma ja tuli leviks üle kogu maa. Seega on parem lasta jumalal paika jääda. Tee ilu küll hävib, liiklus on häiritud; see on ohtlik, sest võib tekitada õnnetusi, kuid midagi pole teha.
Indias on ainult Jaipuris sirged ja lagedad teed – ainus linn – ja ehk sellepärast ongi see India kõige ilusam linn. Aga see sai teoks tänu Jai Singhile – tema oli Jaipuri riigi kuningas –, kes oli ateist. Ta kutsus Lõuna-Indiast Hyderabadi valitseja Nizami juurest… Tal oli väga intelligentne peaminister Mirza Ibrahim. Jai Singh oli sünnipäraselt hindu, kuid palus Nizami käest, et too annaks talle kasvõi paariks aastaks Mirza Ibrahimi, et ehitada valmis Jaipuri linn. Singh tahtis, et sellest saaks India Pariis.
Tal läks see peaaegu korda; ta tegi midagi vapustavalt kaunist. Aga miks ta palus appi muhameedlase? Ta ütles Mirzale: „Ma ei taha mingeid tüütusi – sest nii see läheb: igal pool templid ja mošeed ning siis hakkab igasuguseid asju juhtuma ja kogu meie plaan läheb vastu taevast.”
„Niisiis, kui ilmub mõni tempel – sina pole hindu –, siis lihtsalt eemalda see öösel. Ei mingit kisa ega kära, nii nagu see tekkis, nii see ka kaob. Hommikuks pole sellest enam jälgegi. Kellelgi ei tohiks isegi tekkida kahtlust, miks see on eemaldatud, kõik peaks käima nii vaikselt, ent ööga on tempel täiesti kadunud. Ja kui ilmub mõni mošee, mina pole muhameedlane… Võib-olla tunnete, et see on raske…?”
Mirza ütles: „See on tõsi. Mošeed ma ei saa eemaldada.”
„Seda teen mina,” vastas Jai Singh.
Nad eemaldasid mitmed tekkinud mošeed ja templid ning tuli välja, et Jai Singhil oli olnud õigus: pühakodadel oli kalduvus tekkida, sest Jaipuris on kõige suuremad teed. Igasse teeristi, kuhu Singh soovis rajada aia, oleksid hindud meeleldi rajanud oma templi. Kust leida veel nii ilusat kohta? Ja sa ei pea maad ostma, ei pea küsima kelleltki luba, sest keegi ei sea kahtluse alla jumala tarvis rajatut.
Midagi suurt ei peagi tegema, ainult lihtsad asjad… Lihtsalt mine öösel ja pane maha ümmargune kivi – kaeva auk maasse ja pane ümar kivi auku – ning teata järgmisel hommikul, et öösel ilmutas end sulle jumal, kes ütles, et just selles kohas oli ta oodanud palju-palju sajandeid ja nüüd on käes aeg äratada inimeste tähelepanu ning püstitada sellesse kohta tempel.
Peagi ruttavad kohale massid, et kontrollida, kas see unenägu on tõsi või mitte. Ja see osutub tõeks: jumal leitaksegi! Ja see on jumala enda ilming, keegi ei saa vahele segada. Aga Jai Singh sai väga hästi hakkama. Jumal ilmus; hakati tegema tööd ja öösel jumal kadus ning Jai Singh ütles: „Mida mina teha saan? Nii nagu ta ilmus, nii ta ka kadus. Me ei saa keelata tal kaduda; me ei saa takistada tal ilmuda, mida me saame teha?” Nii õnnestus tal saada Jaipurisse ilusad tänavad.
Tema eluajal oli Jaipuris ainult üks värv, punane. Kõik majad peatänaval tehti täpselt sama värvi; nii et miilide kaupa olid majad ühesugused. See oli nii ilus. Kõik majad tehti punastest kividest, muu polnud lubatud. Kogu linn oli punastest kividest. Rohelusega koos on punane kivi ääretult ilus, sest roheline ja punane on looduse põhivärvid. Loodus tunneb ainult kaht värvi, punast ja rohelist.
Iseseisvuse algusest peale on kõik segi paisatud. Igal aastal käin Jaipuris ja näen, kuidas keset teed, tänavanurkadele ja kõikjale mujale ilmuvad jumalad ja kerkivad uued templid. Ilmalik valitsus on võimetu. Üks mees tegi kõik nii ilusaks… nüüd värvivad inimesed oma maju erinevat värvi, sest neid ei saa takistada, need on nende majad.
Jai Singh oli hull kuningas. Kõne allagi ei tulnud, et kellelgi oleks tekkinud mõte värvida maja mõnd muud värvi. Jaipuris oli lubatud ainult üks värv. „Kui teile see värv ei meeldi, kaduge Jaipurist minema!” Ja ta mõtles seda kogu hingest.
Isegi juba tema ajal püüti India Ülemkohtu abiga seda korda muuta, aga ülemkohus teatas: „Kuna asi puudutab siseasju, ei saa me midagi teha; selline on meie kokkulepe kuningaga – meie otsustame ainult välisasju, aga see pole välisasjade küsimus. Kuningas on täievõimuline. Kui tema soovib punast värvi, ei saa meie mitte midagi teha. Kui tema soovib, et majad oleksid kõik ühe malli järgi, ei saa meie mitte midagi teha.”
Niisiis… Kui käisin viimati Jaipuris, kippus mulle nutt peale, sest nad on seal kõik hävitanud. Kõik need ilusad teed sarnaste majadega; selles oli midagi poeetilist; kõik need punased kivid roheliste puudega… Kogu linn oli nagu hiiglaslik aed. Nüüd on sinna ilmunud kõikvõimalikke värve. Lammutatakse vanu maju ja ehitatakse pilvelõhkujaid. Inimesed ehitavad oma maju ümber, sest nad ei taha sarnast ega ühesugust malli ja mitte keegi ei saa neid takistada. Tänavatel – templid, mošeed, guruwarda’d; religiooni nimel võid sa teha ükskõik mida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной,
mokša ehk vabanemine elu ja surma ahelast
