ja nende ümber sünnib religioosne fenomen. Inimesed õitsevad, kuid ei loo traditsioone, kuna need takistaksid teiste inimeste õitsemist. Jätke ruumi. Kui teile poleks räägitud, et olete judaist või hindu või kristlane või moslem, ning kui teile oleks jäetud ruumi, ehk oleksite siis nüüdseks õitsele löönud.
Aga algusest peale hakkasid nad teid pügama, kärpima, tasandama…
Minu aednik Punes käis alati ringi käärid käes. Mind nähes peitis ta käärid iga kord ära, sest ta teadis, et ma ütlen: „Ära tee seda. Miks sa neid puid ilmaasjata lõigud?” Ühte puud nimetas aednik koletiseks ja tahtis seda lõikuda. Nii et kõigepealt pead sa nimetama puud koletiseks, siis on seda lihtne lõigata.
Esmalt annad asjale halva nime – see on kultus – ja siis on seda hea hävitada. Koletis. See oli nii ilus puu, kasvas hiiglaslikuks, aga kui mind polnud nägemas, käis aednik ikka puud lõikumas. Kui ta on koletis, siis las ta olla koletis; see on selle puu olemuses. Kes oleme meie, et teda hävitada või kujundada oma nägemuse järgi? Aednikul oli minuga raske, sest tema on kreeklanna ja järgib Aristotelese traditsiooni – loogilist, matemaatilist. Ta soovis rajada minu maja ümber Euroopa aeda.
„See pole võimalik,” ütlesin. Euroopa, eriti Inglise aed on väga looduskauge, sest kus leidub looduses sümmeetriat? Aga Inglise aiast leiate sümmeetria. Inglased lõikavad kaks puud sümmeetriliseks, teevad muru sümmeetriliseks, istutavad lilli sümmeetriliselt… Sümmeetria on ebaloomulik, loodus on asümmeetriline.
Seega Jaapani zen-aias te sümmeetriat ei leia. Isegi kui seda on, ei lase zeni järgijad sellel olla; nad ajavad sümmeetria segi – midagi on valesti läinud.
Loodus on metsik ja seni, kuni ta on metsik, on ta vaba.
Religioosne inimene on samuti metsik. Metsikuses on tema vabadus ja oma vabaduses leiab ta tõe.
Oma vabaduses leiab ta iseenda.
Oma vabaduses leiab ta kõik, mida eksistentsis saab leida.
Kuid kultuse esindaja on täis lollust ja jama, laenatud tühje sõnu; võib-olla suurepäraseid sõnu – Jumal, hing, tõde –, kuid need kõik on tühjad, sest inimene pole ühtegi neist läbi elanud. Ja sellisel juhul pole sõnadel tähendust.
Ainult elu annab tähenduse.
Nii et see on tõsi, teid ei aktsepteerita religioonina – aga milleks arvajate pärast muretseda? Keda huvitab? Mind ei huvita see, et meid peaks aktsepteeritama religioonina. Me ei vaja kellegi heakskiitu, tunnustamist, sertifikaati. Kes nad on?
Telesaates osalejad otsustasid lõpuks: „Nüüd on kätte jõudnud aeg pidada dialoogi. Peaksime nende inimeste juurde minema ja nendega dialoogi astuma.” See mõte ajas mind lihtsalt naerma – keskel istus judaist ja tema mõlemal käel kristlased.
Juutidel polnud julgust pidada dialoogi Jeesusega – või arvate, et rist oligi dialoog? Millist dialoogi võivad nad pidada minuga? Kui nad teaksid, et neil pole mitte mingit vajadust siia tulla. Kui nad seda ei tea, kujuneb sellest monoloog. Mina räägiksin ja nemad peaksid kuulama. Dialoog on võimatu.
Kui teie teate ja mina tean, pole dialoogi vajagi – piisab vaikusest.
Kui teie ei tea ja mina ei tea, siis pole dialoogil mõtet, sest sellest ei kujuneks dialoog, vaid maadlusvõistlus.
Ma ütlen, et tean. Nii et minuga on võimalik ainult üks – monoloog!
IV PEATÜKK
Religioossus on mäss
Kas oleks mingil viisil võimalik säilitada teie elavat religiooni, nii et sellest ei kujuneks kultust nagu näiteks kristlusest? Ainuüksi mõte, et teie liikumisest kujuneb aja jooksul hiljem kultus, on talumatu.
Elavat religiooni on peaaegu võimatu säilitada. Siiani pole see kellelgi veel õnnestunud. Aga ma ütlesin, et see on peaaegu, mitte absoluutselt võimatu, sest meil on see eelis, et me saame minevikus toimunut analüüsida ja vältida, et elavast religioonist ei saaks kultus. Me teame, et paljud on seda varem üritanud. Nende püüetest on abi meilegi.
See pole paratamatult võimatu, kuna põhjused, miks elav religioon taandub kultuseks, ei ole väga fundamentaalsed.
Esiteks: see ei ole „minu religioon”. Minul pole sellega midagi pistmist. Tõtt-öelda tekkiski see alles siis, kui mina lakkasin olemast. See on esimene asi, mida meeles pidada – see aitab religioonil jääda elavaks vooluks. Ärge tehke sellest nimetusega sildistatud religiooni – kristlust, hinduismi, budismi – ei, laske sel olla lihtsalt puhas. Laske sel olla lihtsalt religioossus.
Mitte keegi ei saa religioossust pisendada kultuseks. See on absoluutselt võimatu. Mina vähendan oma tegevusega pidevalt neid võimalusi, mis laseksid religiooni kultuseks muuta. Näiteks olen eemaldanud Jumala. Ilma Jumalata on väga raske religiooni kultuseks pisendada. Sellepärast ongi kristlus rohkem kultus kui budism.
Meile on õnnistuseks, et saame analüüsida kogu varasemat ajalugu. Ainult rumalad ütlevad, et ajalugu ei kordu; kordub küll, pidevalt, välja arvatud siis, kui teie takistate sel korduda. Kui te ei saa aru, et ajalugu kordub, siis te ei hakkagi ajaloo kordumist ära hoidma. Te ei tule selle pealegi. Mina ütlen teile, et ajalugu kordub alati, välja arvatud juhul, kui keegi seda intelligentselt takistab.
Judaism, kristlus, muhameedlus ja hinduism on kõik Jumalale orienteeritud. Džainism, budism, taoism ja konfutsianism ei ole Jumalale orienteeritud. Vahe on kohe märgata. Jumalale orienteeritud religioonid muutuvad aega viitmata kultusteks.
Jumal on väga ohtlik kontseptsioon, sest preestrid tegutsevad Jumala nimel. Kui Jumalat pole, on vaimulikkonna loomine väga keeruline. Džainismis preestrid puuduvad. Neil tuleb preestreid laenata hindudelt, et läbi viia selliseid maiseid rituaale nagu näiteks abiellumine. Neil pole preestreid, nende religioon on brahmanismi vastane. Kuid hindudel on suurim ja pikaajalisem vaimulikkond; kõige haritum, kultuursem, väga kindlalt rajatud aparaat.
Kui minu esimene onu abiellus… sel ajal sain teadlikuks ühest kummalisest asjast, et kohale oli kutsutud braahman. Küsisin isa käest: „Džainism on brahmanismi vastu; džainism tõstis mässu brahmanistlike rituaalide, maagilise religiooni vastu. Aga abielutseremooniat viib läbi braahman? Kohe algusest peale on see abielu vigane. Kas sul ei õnnestu leida mõnd džainisti, kes nad paari paneks?”10
Isa vastas: „Sa tõstatad ebamugavaid küsimusi, aga pean tunnistama, et sinu küsimused ei ole kunagi valed. Me ei pruugi suuta neile vastata, meil võib olla vastamisel praktilisi raskusi, aga tegelikult on see meie probleem – ja me saame sinu peale vihaseks! Nii, tseremoonia leiab aset; kõik on valmis – pruut ja peigmees, kõik külalised ja braahman on tulnud –, kõik on kohe algamas ja sina hakkad küsima tülikaid küsimusi.”
„See on minu onu abielu,” ütlesin. „Mul on täielik õigus muretseda, et see õigesti sõlmitakse.”
Isa soovis, et vaikiksin. Ta ütles: „Sa võid saada paar ruupiat, lihtsalt kao ära, mine minema.”
Ütlesin: „See pole õige – ükski altkäemaks ei aita. Ma kavatsen tüli tekitada; ma ei kavatse lasta sellel braahmanil abielu sõlmida. Juba ainuüksi see mõte! Tema on sinu vaenlane; brahmanistid mustavad pidevalt džainismi. Kõik brahmanistlikud kirjatükid on täis hukkamõistu. Džainistid mustavad pidevalt brahmaniste. Kogu nende filosoofia on brahmanismivastane. Ma ei luba. Selle abielu sõlmib kas džainist või ma tekitan pahanduse.”
Ja
Džainism tekkis suuresti just vastukaaluks brahmanismile. Džainism tunnistab karmat ja taassündi, kuid eitab näiteks Jumalat kui Loojat ning materialistlikke hüvesid inimese heaolu allikana.
