ning üks hakkab mõtlema, et võib-olla pole Godot sõnapidaja mees.
Teine hulgus ütleb veendunult, et kuna Godot lubas tulla, siis ta võib küll veidi hiljaks jääda, aga küllap ta tuleb, ärgu sõber muretsegu. Vestlus jätkub. Esimene hulgus tüdineb lõpuks ja ütleb: „Mina lähen minema. Mulle aitab. Olen väsinud.”
Teine hulgus ütleb, et tulen siis sinuga kaasa, et saaksime ikkagi koos oodata. Ja üleüldse, mis mõte on ootamisel? Ja kas sõber arvab, et kohtab Godot’d kuskil mujal? Nad ju ei teagi, kus Godot on.
Kui see näidend mulle esimest korda kätte sattus, mõtlesin, et „Godot” on võib-olla saksakeelne sõna Jumala kohta – sakslased on ju lihtsalt peast nii põrunud, et suudavad teha mittemillestki kõike, nii et võib-olla on nad teinud Jumalast Godot’. Aga siis uurisin asja ühe sakslasest sannjasini käest ja tema ütles: „Ei. Saksamaal ei nimeta me Jumalat Godot’ks, me ütleme Jumala kohta Gott.”
„Ma ei pannudki väga palju mööda: G-o-t-t, Gott,” ütlesin. „See on väga lähedal Godot’le. Väga hästi. Minu arvamus polnud absoluutselt vale, läksin õiges suunas, kui arvasin, et Jumala kujutamine Godot’na on mingi sakslaste idee.”
Kuid vahet pole, kas öelda tema kohta God või Gott või Godot; see pole tähtis, sest sõna ei tähenda midagi – nii et teda võib nimetada ükskõik kuidas. See oleks lihtsalt ilma igasuguse tähenduseta sõna, seega võib sõnadega mängida. Õigupoolest seda Samuel Beckett tegigi. Ta peab silmas Jumalat. Ta ei ütle seda välja, aga vihje on ilmne – Jumala ootamine; aga otse öeldes oleks võlu kaduma läinud. Kui Beckett paneb Godot’d ootama, siis te teate, kes Godot on, samas ei saa öelda, et võetakse sõna Jumala vastu.
Keegi pole teda näinud. Keegi pole teda kohanud. Keegi pole teda kuulnud. Sellegipoolest ootavad teda kõik: ju ta siis peaks tulema. Oleks juba aeg, ta peaks siin olema.
Mida juudid teevad? Ootavad, ootavad. Nad olid vihased, kui Jeesus ütles: „Olen tulnud.” Jeesus segas nende ootamist. Mõelge vaid, kui läheksite nende kahe hulguse juurde ja ütleksite: „Hüva, olen kohal.” Nad mõlemad tahaks teid maha lüüa – „Sina arvad, et oled Godot? Kas sa üldse tead, kes Godot on? Kas sa üritad meid petta?” Isegi kui Godot ise oleks nende juurde läinud, poleks nad uskunud, et see ongi Godot –, sest kuidas te tõestate, et oletegi Godot? Pole ühtegi fotot, ei aadressi ega telefoninumbrit. Kuidas oleks võimalik teda ära tunda? Nad pole teda varem näinud.
See on üks asi, millest tuleks selgelt aru saada. Kui Mooses näeb Jumalat, ei küsi temalt keegi: „Kuidas sa ta ära tundsid, sest sa pole teda ju varem näinud?” Äratundmiseks on vaja, et oleksite kedagi varem näinud; vastasel juhul võib mõni šarlatan või teeskleja teid petta. „Kuidas, mille alusel…?”
Kui Jeesus kuuleb Jumala häält või kuuleb seda Muhamed, siis kuidas nad saavad aru, et see on just Jumala hääl? Kas nad on seda varem kuulnud? Nende äratundmine ei ole valiidne. Võib-olla kuulsid nad mingeid hääli, paljud inimesed kuulevad hääli. Võib-olla nad nägid kedagi, paljud hullud näevad kedagi. Astuge sisse ükskõik millisesse hullumajja ja te näete mitut hullu, kes räägivad kellegi olematuga; ning mitte ainult – see olematu ka vastab.
On üks kaardimäng, mida saab üksinda mängida. Rongides satub aeg-ajalt mu teele ikka keegi… Ma ei räägi rongisõidu ajal juttu. See on minu ainuke aeg vaikimiseks, sest linnades on viis kohtumist päevas… Seega ainult rongiga ühest linnast teise sõites saan olla vait ja puhata. Aga nägin inimesi kaarte mängimas, üksinda. Olin hämmingus: milline suurepärane religioosne mäng! Mängijatel oli partner ja see mängis samuti; nad teadsid mõlemat poolt ja kaartide seisu.
Kaks hulkurit ei teinud midagi uut. Kõik usundid on läbi sajandite teinud sedasama, oodanud Godot’d, sest ootamine hoiab sind vähemalt lootuses, et homme… Kui mitte täna, siis homme – kuid see juhtub. Ja kui nii paljud inimesed ootavad, siis peab keegi teadma, keegi peab olema kuulnud, keegi peab olema näinud – ta peab olema kellegagi rääkinud! Ja siis on inimesi, kes ütlevad: „Ta on minuga kõnelenud.”
Varem sain suurel hulgal kirju. Saan neid nüüdki, ent ma ei vaata neid, kuna lõpetasin kogu selle tobeduse vaatamise. Sain kirju – need tulevad siiamaani, aga mu sekretär lihtsalt kannab mulle ette, et saabunud on 15 või 20 seda-ja-seda tüüpi kirja, näiteks milles väidetakse, et ollakse näinud Jumalat ja nägijad soovivad nüüd minuga kohtuda, et mina siis vastaksin, kas neil on õigus või mitte.
„Nad on näinud Jumalat,” ütlesin. „Oleksid võinud siis tema käest küsida, miks nad mind tüütavad? Teie ega teie Jumal ei huvita mind vähimalgi määral. Miks see peaks mulle korda minema? Kui olete Jumalat näinud, milles te siis kahtlete? Milleks on teil vaja tõestust minu käest?”
Lihtsalt hallutsinatsioonid, nägemused, idiootlike jutluste lakkamatu kuulamine… Miljonid inimesed ootavad suures ootusärevuses – ettekujutus lööb lõkkele: veel väike pingutus ja sa näedki Jumalat.
Aga pidage meeles, et ükskõik mida te näete, see pole teie. Te näete mingit objekti. Ja religiooni põhiline huvi ei ole objektiivne, vaid teie subjektiivsus. Kui kõik nägemused kaovad, kõik kuuldu ja mõtlemine kaob… Kui kõik teie meeled on vaikselt, siis saab selles vaikuses kõik selgeks.
III PEATÜKK
Üks Jumal, üks sõnumitooja, üks raamat – üks suur vale
Mis vahe on usundil ja kultusel? Kristlased nimetavad teie ümber koondunud inimesi pidevalt sektiks. Tundub, et neil on raske aktsepteerida meid ehtsa religioonina. Mis põhjus võib selle taga olla?
See on kompleksne küsimus. Enne küsimusele vastamist peab aru saama päris paljust.
Ehe religioon on isiklik kogemus. Religioosne saab olla ainult indiviid. Sekt on formatsioon, organisatsioon; sellel pole midagi pistmist religioossusega. Sektis ekspluateeritakse usundi nimel. Teeseldakse religioossust ja kasutatakse ära minevikku.
Näiteks kristlased ütlevad, et neil on 2000 aastat ajalugu. Kuid minevik on surnud, laip. Me elame väga kummalises maailmas. Kui Jeesus Maa peal oli, ei suutnud juudid aktsepteerida tema elu kui religiooni: Jeesust ja tema järgijaid nimetati „sektiks”.
Jeesus oli usklik mees ja tema ümber hõljus religioosset hõngu ning need, kes olid tundlikud, avatud ja vastuvõtlikud, läksid Jeesuse ligi. Jeesuse järgimises polnud küsimus intellektuaalses veendumuses; see meenutas pigem armusuhet. Inimesed lihtsalt armusid Jeesusesse. See usklik mees ei pööranud kedagi usku, aga tema olemus innustas paljusid inimesi temaga koos olema. Religioossel inimesel ei ole järgijaid, tal on vaid teekaaslased – ehtsalt usklik inimene ei pea võimalikuks solvata kedagi „järgijaks” nimetamisega.
Kui Jeesus risti löödi, juhtus midagi kummalist – seda on juhtunud peaaegu kõigis usundites. Needsamad inimesed, kes olid Jeesuse risti löönud – rabid, vaimulikkond –, needsamad inimesed kogunesid surnud usulise nähtuse ümber; see nähtus oli läinud, seda polnud enam.
See on täpselt nagu lillelõhn. Kui lille enam pole, hõljub tema lõhn veel mõnda aega õhus ja kaob siis. Ehe usund ei saa olla katkematu. See on alati individuaalne, siin ja seal. Üks indiviid saavutab valgustatuse ja ühtäkki hakkavad inimesed tema ümber kogunema, justkui tõmbaks neid magneti jõud.
Jeesus ei ole intellektuaal; ta pole isegi haritud. Ta pole teoloog ega suuda vaielda Jumala või religiooni üle. Üheski tema õpetuses pole argumente, vaid on tõekspidamised. Filosoof esitab argumente, usklik inimene tõekspidamisi. Filosoof esitab argumente, kuna ta ei tea; argumenteerides soovib ta mingile järeldusele jõuda. Kuid religioosne inimene teab. Tema teab ja kuulutab oma teadmist – ning ta teab sedagi, et seda pole
