tahtsin sind näha, aga ei saanud tulla, sest olen liiga vana. Tahtsin sind selle vembu eest tänada; vastasel juhul oleksin kogu elu palvetanud ja surnud, ning see kõik oli mõttetu, tarbetu. Nüüd suren vabanenud, üdini vabanenud mehena.”
Ta kutsus mind oma majja. Olin seal varemgi olnud. Kõik usuga seotud raamatud olid kadunud. „Ma pole sellest kõigest enam huvitatud,” ütles ta.
Te küsite minult, et kui Jumal ei ole hüpotees ega idee, siis mis ta on.
Jumal ei ole hüpotees, sest teadus ei suuda mitte kuidagi Jumalat avastada. Teadus ei liigu vaimsusesse, vaid materiaalsusesse, kus leiate eest asjade maailma.
Kui soovite tunda teadvust, siis teadke, et kese asub meeles.
Seega pole Jumal hüpotees. Jumal ei ole idee, kuna idee on filosoofiline kontseptsioon ja filosoofid muudkui vaagivad mõtteid, ideid, seletusi – nad loovad suurepäraseid mõttesüsteeme…
Kui süüvida filosoofide mõttesüsteemidesse, on see tohutult muljetavaldav. Näiteks Hegel või Kant… Kui te vaatate eemalt, siis imestate, millise suursuguse süsteemi nad on teinud – kuid sellel pole alust. See pole ka suursugune ehitis. Lähemale minnes avastate, et ehitis on üles laotud mängukaartidest. Vähimgi tuuleke ja kogu kupatus variseb kokku, kuna sellel puudub alus.
Filosoofia on alusetu. See loob õhulosse. Ideed on lihtsalt ideed: võite projekteerida ükskõik millise idee, mitte keegi ei saa teid takistada; ning kui teil on idee juba projekteeritud, oskate leida selle toetuseks kõikvõimalikke mõistlikke seletusi. See pole sugugi keeruline.
Minu juurde tuli üks ameeriklane. See mees oli ühe kristliku teoloogiakolledži õppejõud. Jabalpuris on kogu Aasia üks suuremaid teoloogiakolledžeid, kus õpetatakse välja vaimulikke, preestreid ja misjonäre, kes saadetakse laiali mööda Aasiat inimesi ristiusku pöörama. Seal õpetatakse kõike – kui te vaid näeksite, siis saaksite naerda. Mind kutsuti mitmeid kordi sinna erinevatel teemadel rääkima.
Hakkasin üht ameeriklasest õppejõudu huvitama. Ta näitas mulle kolledžit. Ühes loengus õpetati, kuidas tuleb seista, kui sa pead jutlust kirikus rahva ees; milliseid lauseid tuleb öelda rõhuga, milliseid sõnu lausuda valjult, kuidas kätega žestikuleerida.
Olin hämmingus ja küsisin: „Mida te teete? Kas te koolitate neid inimesi näitlejateks või vaimulikeks?” Ja need inimesed muudkui näitlevadki – kõik preestrid teevad üht ja sama. See on treening, nagu sport; selles pole südant.
Kui sinu sõnades on süda, tulevad rõhud iseenesest. Kui midagi tuleks väljendada käte abil, hoolitsevad käed ise sellegi eest, selleks ei pea mitte midagi tegema. Kui pisar valgub silma, siis nii juhtubki. Pisarat ei tohi välja pigistada, muidu muutub kõik silmakirjalikuks.
Mees muutus sõbralikuks. Ühel päeval tõi ta mulle raamatu, kus oli kirjas, et Ameerikas – ma ei tea, kui palju on selles tõtt – peetakse numbrit 13 millekski halvaks. Ta näitas mulle ühe oma üliõpilase tehtud uurimustööd, milles püüti tõestada, et 13 on tõesti paha. Üliõpilane oli kogunud kokku info selle kohta, kui palju inimesi suri iga kuu 13. kuupäeval. Inimesi sureb iga päev, aga tema oli võtnud andmed ainult 13. kuupäeva kohta: kui palju sõdu on siis lahvatanud, kui palju katastroofe, õnnetusi ja maavärinaid on juhtunud. Ta oli kogunud kokku tuhandeid fakte läbi ajaloo – kõik selle kohta, mis 13. kuupäeval on juhtunud.
Niisiis, see õppejõud ütles mulle: „See mees on teinud head tööd. Ta on selle ära tõestanud.” Seesama õppejõud ütles veel – ma ei tea, ma pole kunagi üheski hotellis ööbinud – ta ütles, et Ameerika hotellides 13. korrus lihtsalt puudub, sest mitte keegi ei taha peatuda 13. korrusel. Seega pärast 12. korrust tuleb kohe 14! Suurepärane mõte! Tõmbame isegi Jumalat alt sellega, et lihtsalt paneme numbri 13 asemele 14.
Ütlesin ameeriklasele: „Palun teilt midagi… Mulle meeldiks samuti selle tudengiga kohtuda. Kui ma homme ülikooli tulen, astun sel-ja-sel kellaajal teie juurest läbi. Hoidke tudengit enda toas.”
Küsisin tudengilt: „Kas olete enne oma teadustöö esitamist mõelnud numbritele 12 või 11? Teie doktoritöö juhendaja oleks pidanud oleme nii tark, et paluda teil vaadata igat kuupäeva, sest ainult sellisel juhul saate tõestada, et 13. kuupäev on halb.”
„Kui esimesel kuupäeval on alanud vaid viis sõda ja 13. kuupäeval viissada, tõestaks see midagi. Kui teisel kuupäeval on hukkunud vaid viis inimest, ent 13. kuupäeval viis tuhat, siis tõestaks see midagi. Nii vaatate üle terve kuu; teil tuleb otsida andmed 31 kuupäeva kohta ja neid võrrelda. Siin töös pole mitte mingit võrdlust.”
„Te olete lihtsalt kokku kogunud kõik halva, mis juhtus 13. kuupäeval. Võin lasta ükskõik kellel koguda kokku andmed 12. või 11. või 10. kuupäeva kohta ja saaksime kokku samasugused ning samas mahus faktid. See pole teadustöö, vaid lihtsalt tobedus. Teie raiskasite oma aega ja teie õppejõud on raisanud enda oma.” See tudeng oli oma doktoritöö kallal kolm aastat töötanud ja sai selle eest stipendiumi.
Kui olete käinud välja mingi idee – see võib olla 13. kuupäev, vahet pole –, siis suudate selle ümber luua suurepärase filosoofia.
Jumal ei ole idee, olgugi et filosoofid on üritanud… sest filosoofid on piiriületajad; nad lihtsalt ei usu, et mõni territoorium ei ole nende oma. Nad lähevad igasse suunda, sisenevad igale tasandile ning neil on ideid iga asja kohta. Filosoof ei ütle iial: „Ma ei tea.” Tema teab! Ja mitte ainult et teab, vaid esitab teile oma teadmise tõelevastavuse kohta ka kõikvõimalikke argumente ja tõestusi. Kuidas saaksid siis filosoofid jätta välja sellise tähtsa valdkonna nagu Jumal?
Nad on avastanud Jumala kohta neli argumenti. Kristlased on need neli argumenti vastu võtnud, kuid ükski neist argumentidest ei vasta tõele. Need kõik on võltsid.
Esimene argument, millest olen teile juba rääkinud, käib selle kohta, et iga asi vajab loojat; sellepärast on ka vaja Jumalat. On ju selge, et see pole argument. Otsekohe tekib vastuküsimus: kes lõi Jumala? Ja siis pole küsimisel enam lõppu. Aga seda argumenti loomise kohta peetakse filosoofide kõige olulisemaks argumendiks Jumala olemasolu toetuseks.
Ateistidel on olnud väga kerge filosoofide ja teoloogide üle naerda: „Milliseid argumente need inimesed küll jagavad?” Kuid ega ateistid ise ka ole suurt erinenud.
Diderot, üks kuulsatest ateistidest, tõusis kord püsti ja rääkis kuulajaskonnale: „Kui Jumal on olemas ja te ütlete, et ta on kõikvõimas, siis las ta peatab aja, just praegu. Ma ootan ühe minuti.” Ta ootas ühe minuti. Kell ei jäänud seisma. Diderot ütles: „Nüüd te näete, et ta pole võimas. Ta ei suuda isegi kella peatada. Ta pole isegi piisavalt julge, et minu väljakutse vastu võtta.”
Aga kas need on argumendid? Mõnel kavalal inimesel võib õnnestuda seadistada kella nii, et see jääb üheksa peal seisma. Kui siis kell läheneb üheksale, tõuseb see inimene püsti ja ütleb: „Jumal, anna enda kohta tõestust. Kui sa oled tõeline, jäägu kell minuti pärast seisma; muidu saab kinnitust, et sind pole olemas.” Ja siis jääb kell seisma; Jumala olemasolu on tõestatud. Kas need on argumendid? Ei kella seiskumine ega edasi käimine saa anda olulist tõestust Jumala kohta.
Sellepärast ütlengi, et Jumala-idee on võlts. Te küsite minu käest: mis Jumal siis on?
Jumal on lihtsalt sõna, üks tähenduseta, seest õõnes sõna, millel pole sisu.
Samuel Beckett on kirjutanud meistriteose „Godot’d oodates” – väike pala, aga tohutu tähtsusega. Kaks meest istuvad puu all. Mõlemad on hulkurid. Üks hulkur ütleb, et on juba nii hilja, kuid Godot pole ikka veel tulnud.
Teine
