on õige palve, pole need mehed mingid pühakud. Ja ta alustas tagasiteed, rõõmus selle üle, et oli teinud heateo. Sellised need heategijad on.
Järve keskele jõudnud, nägi patriarh kolme meest järve äärde jooksmas! Ta ei uskunud oma silmi. Mehed hüüdsid: „Oodake! Me oleme palve unustanud! Ainult üks kord veel ja me ei tülita teid enam iial!” Ja nad seisid vee peal!
Patriarh puudutas nende jalgu ja ütles: „Andestage mulle. Teie korrake oma palvet, see on täiesti õige. Ja te ei pea minu käest mitte midagi küsima; kui midagi on vaja küsida, siis tulen mina teie juurde. Nüüd ma tean, kelle palve on õige.”
Need kolm meest kinnitavad üht lihtsat tõde: kui sul on usk, ei tõesta see Jumala olemasolu, kuid sinu usk võib anda sulle teatud väärikuse, teatud tugevuse. Aga see usk peab olema väga süütu. Need kolm meest ei varjanud usu taha ühtegi hirmu. Nad polnud käinud üheski kirikus ega õppinud ühtki palvet, nad polnud küsinud kellegi käest: „Mis on Jumal? Kus on Jumal?” – mitte midagi. Nad olid lihtsalt süütud inimesed ja nende usk tulenes nende süütusest.
Selline usk ei tõesta, et Jumal eksisteerib; selline usk tõestab lihtsalt seda, et süütus on jõud.
See oli lihtsalt üks lugu, aga süütus on tõesti jõud. Jah, sa võid käia vee peal, kuid süütusest; ja süütuse tõttu on olemas ka usk. Ent seda juhtub väga harva, kuna iga lapsevanem ja iga ühiskond hävitab teie süütuse enne, kui üldse taipate, et see teil kunagi oli. Teile surutakse peale teatud uskumusi ja te võtate need omaks hirmust. Pimedas ütleb ema: „Ära karda; Jumal valvab sinu üle. Tema on kõikjal.”
Kuulsin ühest katoliku nunnast, kes tavatses käia vannitoas duši all riietega. Teised nunnad muutusid mõnevõrra murelikuks: „Ta on hulluks läinud?”
Kuid vaene nunn ütles: „Teen nii sellepärast, et Jumal pidavat olema kõikjal. Järelikult on ta ka vannitoas. Kuid tundub vale olla alasti Jumala ees.”
See naine võib tunduda rumal, kuid temas on teatud süütust. Ja kui sellest süütusest võrsub usk, siis pole vahet, millesse usutakse.
Süütus annab jõudu, kuid süütus hävitatakse ja just süütust üritangi ma teile tagasi anda, nii et te oleksite jälle süütu. Ning et saada tagasi süütus, tuleb teil läbida mõned etapid.
Et te enam ei kardaks, tuleb vabaneda jumalakäsitlustest. Teil tuleb minna läbi hirmu ja aktsepteerida hirmu kui inimesele olemuslikku. Selle eest pole vaja põgeneda. Tuleb hoopis minna sügavale selle sisse ja mida sügavamale oma hirmu sisse te lähete, seda vähem hirmu te tunnete.
Kui olete puudutanud hirmu põhjakivi, siis hakkate lihtsalt naerma, kuna pole midagi, mida karta. Ja kui kaob hirm, ilmub nähtavale süütus ning see süütus on ülim hüve, tõeliselt religioosse inimese tuum.
See süütus on jõud. See süütus on ainuke tõeline ime.
Tänu süütusele võib juhtuda mistahes, kuid tänu süütusele ei saa teist kristlast ega muhameedlast. Tänu süütusele saab teist lihtsalt üks tavaline inimolevus, kes aktsepteerib oma tavalisust ning elab rõõmsalt ja tänab eksistentsi – mitte Jumalat, sest Jumal on kujutlus, mille on teile andnud teised inimesed.
Kuid eksistents ei ole kujutlus. See on kõikjal teie ümber, sees ja väljas. Kui te olete üdini süütu, võrsub sügav tänutunne – ma ei nimeta seda palveks, sest palves te palute midagi, mina nimetan seda sügavaks tänulikkuseks. Te mitte ei küsi endale midagi, vaid tänate millegi eest, mis on teile juba antud.
Teile on väga palju antud. Kas väärite seda? Kas olete selle ära teeninud? Eksistents muudkui valab teile, nii et midagi enamat küsida oleks lihtsalt inetu. Peaksite olema tänulik selle eest, mida olete saanud. Ja kõige ilusam nähtus on see, et kui olete tänulik, valab eksistents teile üha juurde ja juurde. Tekib tsükkel: mida rohkem te saate, seda tänulikumaks muutute; mida tänulikumaks muutute, seda rohkem saate… Sellel pole lõppu, see on üks lõpmatu protsess.
Kuid pidage meeles – hüpotees Jumalast on kadunud; selsamal hetkel, mil nimetasite seda hüpoteesiks, on kujutlus Jumalast juba kadunud. Pole vahet, kas kardate või mitte, te ei saa seda enam tagasi pöörata; selle Jumala-ideega on lõpp. Nüüd on alles jäänud ainult üks tee – minna oma hirmu sisse. Sisenege vaikselt, nii jõuate kõige sügavamale. Ja mõnikord selgub, et hirm polegi väga sügav.
Üks zen-lugu on järgmine. Mees kõndis öösel väljas ja libises kaljul. Hirmust, et ta kukub tuhande jala sügavusse, sest ta teadis, et seal peaks olema väga sügav kuristik, haaras mees kalju kohale ulatuvast oksast. Ööpimeduses ei seletanud tema silm mitte midagi muud kui põhjatut sügavikku. Ta hüüdis ja kuulis omaenda hüüatuse kaja – tema hüüdu polnud kuulmas kedagi.
Kujutage ette seda meest ja tema öö läbi kestnud piina! Igas hetkes oli surm, mehe käed muutusid külmaks, tema haare nõrgenes… ja kui päike tõusis, vaatas ta alla ja naeris: kuristikku polnud. Vaid kuus jalga allpool oli kalju. Ta oleks võinud kogu öö puhata, hästi magada – kaljuäär oli piisavalt avar –, kuid öö oli olnud tema jaoks painajalik.
Saan teile oma kogemustest öelda, et hirm ei ole kunagi üle kuue jala sügav. Nüüd oleneb teist, kas soovite rippuda oksa küljes ja muuta oma elu painajalikuks või lasete parema meelega oksast lahti ja seisate omal jalal.
Karta pole midagi.
II PEATÜKK
Jeesus, Jumala ainusündinud poeg
Olete öelnud, et Jumal pole ei hüpotees ega idee. Aga mis ta siis on? Kas keegi on kunagi Jumalat näinud või mitte?
Jumal pole kindlasti hüpotees. Hüpotees saab olla ainult objektiivne teaduslik oletus. Hüpoteesi saab katsetada ja analüüsida. Selle kohta on Karl Marx öelnud, et seni, kuni Jumal pole laboratoorselt tõestatud, tema Jumalat ei aktsepteeri. Karl Marx ütleb sellega, et ta saab aktsepteerida Jumalat kui hüpoteesi, kuid hüpotees ei ole tõde. Seda tuleb veel tõestada ja tõestus peab olema teaduslik.
Aga kui Jumal oleks pandud teaduslaborisse, katseklaasi ja teda analüüsitaks ning me teaksime, millest Jumal koosneb, kas siis oleks tegemist selle Jumalaga, kes lõi maailma? Ja kui Marx aktsepteeriks Jumalat ainult sel juhul, siis tähendaks see Jumala taandamist mingiks asjaks.
Aga siis poleks ju keeruline Jumalat toota. Kui Jumala koostisosad, kõik keemilised ained on analüüsitud, siis ei tohiks probleeme olla. Võtke oma leiutisele patent ja hakake Jumalat tootma. Aga see toodetud Jumal poleks see, kelle kohta te minu käest küsite.
Jumal ei ole hüpotees, ei saa olla hüpotees, sest juba ainuüksi sõnaga hüpotees kaob pind tema jalge alt. Jumalat ei saa tõestada. Kui teadus peaks Jumala tõestama, siis tõuseks teadlane Jumalast kõrgemale. Vaene Jumal oleks nagu valge laborirott. Nii et teie muudkui veiderdate ja lahterdate ning Jumal liigub ühest lahtrist teise ja teie uurite järele, kui intelligentne Jumal on.
Psühholoog Delgado on väga õnnelik, kui leiab Jumala hiirelõksust, sest kõik, mida psühholoogid on avastanud inimese kohta, ei käi sugugi inimese, vaid hiirete kohta. Kõigepealt avastatakse midagi hiirtel ja siis kantakse see avastus inimestele üle – sest inimest näib ebainimlik laboris analüüsida, teda piinata ja tema peal eksperimenteerida. Hiirte uurimine annb teile vihjeid, mis aitavad inimmõistusest, inimpsühholoogiast aru saada. Inimene peaks kindlasti olema arenenum. Kõike võib ju korrutada, aga põhilised järeldused tehakse ikkagi hiirte pealt.
Pseudoreligiooni järgi on Jumal kogu eksistentsi looja. Selle järgi oleme meie tema looming. Kui teha Jumalast hüpotees, tähendab
