jäänud. Ja kui mu pulss ja süda aeglustuvad, mõtlen, et kõik läheb ideaalselt hästi, sest tunnen suurt rahu ja vaikust. Praegu ei oska ma öelda, kas suren või elan täiel rinnal, aga üks asi jäta alatiseks meelde: ma ei karda.”
Teie ütlete, et sel hetkel, mil mõtlete Jumalast loobumisele, tekib teis kohe hirm. See on lihtne märk sellest, et kujutlus Jumalast on nagu kivi, millega hoiate vaos hirmu; nii et hetkel, mil seda kivi liigutate, hüppab esile hirm.
Keskkooli ajal oli mul õpetaja, kes oli kõrgesti õpetatud braahman. Peaaegu kogu linn austas teda. See mees elas minu maja taga ja minu maja kõrvalt viis tema juurde kitsas teerada. Otse meie maja taga kasvas hiiglaslik neemipuu. Õpetaja õpetas sanskriti keelt ning rääkis lakkamatult Jumalast, Jumala kummardamisest ja palvetest. Õigupoolest tegi ta kõigile põhjalikku ajupesu.
Küsisin õpetajalt: „Minu vanaisa ei usu Jumalasse ning kui küsin temalt, miks, vastab ta alati, et ta ei karda. Kas teie kardate väga? Te taote lakkamatult meie peadesse sõna „Jumal” ja ma näen igal hommikul, kuidas te kodus kolm tundi valjult Jumala poole hüüate, nii et kogu naabruskond on häiritud. Aga keegi ei saa midagi öelda, sest te hüüate palveid.”
Kui tegelete näiteks moderntantsuga või mängite džässmuusikat, kargavad kõik teile turja ja kaebavad, et segate neid. See mees tülitas kõiki igal hommikul kella viiest kaheksani – ja tal oli tõesti vali hääl –, aga tegevus oli religoosne, nii et keegi ei saanud kaevata.
Ütlesin: „Kas te kardate nii väga, et palvetate iga päev kolm tundi? See peab olema väga suur hirm, et peate iga päev kolm tundi Jumalat veenma, et ta teid kaitseks.”
Tema vastas: „Ma ei karda. Sinu vanaisa on kelm.” Nad olid peaaegu samaealised… „Ta on kelm, ära kuula teda. Ta rikub su ära.”
„Imelik,” ütlesin, „tema arvab, et teie rikute mind; ja nii palju kui minust oleneb, et riku mind keegi ära. Mina usun oma vanaisa, kui ta ütleb, et ta ei karda – aga teie puhul pole ma nii kindel.”
„Miks?” küsis ta.
Vastasin: „Sest kui te öösel neemipuust möödute, hakkate palveid skandeerima.” Kuna oli teada, et neemipuu sees on vaimud, ei käinud inimesed tavaliselt öösiti sellest puust mööda. Kuid see mees pidi seda tegema oma maja asukoha tõttu; vastasel juhul oleks ta pidanud pool miili mööda peateed ringi tegema, et siis teiselt poolt maja juurde jõuda. Iga kord sellist tiiru teha polnud kerge ja nii oligi ta leidnud religioosse strateegia: ta hakkas palveid lausuma. Teerajale astudes hakkas ta pihta. Ütlesin talle: „Olen teid kuulnud, kuigi siis ei skandeeri te nii valjult kui hommikuti, aga te palvetate, olen teid kuulnud. Ja ma tean, et seal on vaimud, seega ei saa ma öelda, et te teete midagi valesti.”
„Kuidas sa seda tead?” küsis ta.
„Olen palju kordi olnud pimeduses neemipuu juures,” vastasin, „ja teie skandeerimine muutub valjemaks ning te kiirendate sammu – nii palju ma tean. Miks te palveid lausute, kui te ei karda? Ja kui te vaime kardate, siis on hommikune kolmetunnine palvetamine ju kasutu. Kas Jumal saab teid vaimude käest päästa?”
„Tänasest päevast alates ma enam ei skandeeri,” ütles õpetaja. Muidugi pidas ta oma sõna. Enam ta ei skandeerinud, kuid kõndis tavapärasest kiiremini. Ja siis ma läksin ükskord puu otsa tühja petrooleumipurgiga – tagusin seda nagu trummi. Lihtsalt trummeldasin mehe pea kohal vastu purki. Te oleksite pidanud seda nägema! Ta jooksis kisades ja karjudes eemale. „Bhoot! Bhoot!” Bhoot on hindikeelne sõna vaimu kohta.
India rahvuslikud rõivad erinevad lääne omadest. Tänapäeval on see muutumas, sest läänelikud rõivad on praktilisemad; India rõivad on luksuslikumad, kuid pole praktilised. Kui töötada põllul või tehases, on India rõivad ohtlikud, kuna pikk ja avar kangas võib takerduda masinavärgi vahele. Ka indiapärased püksid – dhoti – on väga avarad. See annab meile aimu, et kunagi pidi sellel maal olema väga mugav elada.
Indiapäraseid rõivaid ei saa anda sõduritele kandmiseks; nendega ei saaks nad võidelda, nad saaksid surma juba paljalt nende rõivaste läbi! Isegi põgenemine ei õnnestuks. Kas mina suudan oma rüüs joosta? Võimatu. Kergem on surra kui joosta.
See mees hakkas nii väga kartma… Kui valjult kõmiseva tühja purgi talle kaela viskasin, tuli mehe dhoti lahti, libises maha ja ta kartis nii väga, et jooksis oma majja alasti! Dhoti jäi temast maha. Tulin puu otsast alla, võtsin dhoti üles ja põgenesin koos purgiga.
Tema kodus tekkis kaos. Kõik, sealhulgas naabrid, küsisid, mis on juhtunud. Mees vastas: „See poiss ajas kõik sassi. Täna hommikul ütles ta mulle: „Ärge lausuge mantrat. Kui te ei karda, siis ärge lausuge mantrat.” Ta esitas mulle väljakutse. Homme kutsun ma ta tehtu pärast oma palge ette. Tema on süüdi, et minust on vanas eas saanud naerualune. Kogu naabruskond on näinud mind alasti!” Kuid olla Indias alasti, ise veel linna auväärne preester ja õpetlane…
Ta tuli järgmisel hommikul ja oli väga tõsine. Teadsin, et ta tuleb ja võtsin kätte plekkpurgi, kus sees olid tema püksid. Kui ta mind selle purgiga tulemas nägi, ütles ta: „Mis see on?”
Vastasin: „Kõigepealt tehke teie algust. Olete ähvardanud, rääkinud naabritele, et tulete minu juurde. Mina tulin teie juurde – nüüd ongi küsimus, et kes kelle juurde tuleb. Te võite mind ükskõik kuidas karistada, kuid pidage meeles, et võtan purgi pealt kaane kogu kooli silme all.”
„Mis seal sees on?” klüsis ta.
„Bhoot! Vaim! Püüdsin siia kinni vaimu, kes teid nii väga ehmatas.”
„Vaimu?” küsis ta. „Kas see on see plekkpurk, mis mulle puu otsast pähe kukkus?”
„Muidugi,” ütlesin.
„Vii see tagasi, see on ohtlik,” lausus mees.
Aga mina ütlesin: „Palun heitke pilk sinna sisse ja vaadake, mis seal on.” Avasin kaane ja võtsin välja dhoti ning ütlesin: „Võtke vähemalt oma dhoti tagasi.”
„Kuidas sul õnnestus see kätte saada?” küsis ta.
Vastasin: „Mis te arvate, kes selle kõik korraldas? Te peaksite mind tänama, et võtsin vaevaks puu otsa ronida, purki kõmistada ja teile kaela visata; seejärel korjasin pimedas üles teie dhoti ja põgenesin, et keegi mind ei näeks. Tegin seda kõike selleks, et te mulle ei valetaks.” Ja sellest päevast alates, kuigi ta teadis, et kõige taga olin olnud mina, ei läinud ta enam koju mööda seda rada. Edaspidi käis ta ringiga. Küsisin temalt, et miks, et te teate ju väga hästi, et see olin mina.
Õpetaja vastas: „Ma ei taha enam riskida. Ma ei usu sind – võib ju olla, et korjasid dhoti ja plekkpurgi üles alles hommikul ja tegelikult oli ikkagi tegemist vaimuga.”
„Ma ju räägin teile, et puu otsas olin mina,” ütlesin.
Ta ei astunud öösel enam kunagi sellele rajale… Kogu mu perekond teadis, et mina olin selle taga, sest nad olid näinud mind puu otsa ronimas, aga isegi nemad lõid kartma. Nad hakkasid mõtlema, et võib-olla sai vaim minu üle võimust.
„Imelikud inimesed,” ütlesin, „olen öelnud, et seda tegin mina, aga nüüd mõtlete te välja juba midagi muud: et vaim võttis minu üle võimust ja sellepärast seda kõike tegingi. Kas te ei või võtta seda asja lihtsalt nii, nagu see oli?”
Kui hirm tekib, tuleb talle järelikult otsa vaadata; mitte mingit tolku pole hirmu peitmisest Jumala taha.
