Nii ei saa ta nüüdki tagasi pöörduda, silmi avada ega teie kõigiga hüvasti jätta ja öelda: „Ärge muretsege; ma ei sure, vaid sünnin uuesti.”
Hinduistlik taassünnikontseptsioon pole muud kui tavalise sünni projektsioon. Üsa jaoks – kui üsk mõtleb – on laps surnud. Lapse jaoks – kui laps mõtleb – tähendab see suremist. Aga laps sünnib, mitte ei sure. See on sünd. Hindud on samasuguse tõlgenduse üle kandnud surmale. Siit poolt vaadates näib, nagu inimene sureks, kuid teiselt poolt… Aga teine pool on meie ettekujutus; me ei saa seda omatahtsi kujundada.
Iga usund kujutab teispoolsust ette omal moel, sest iga ühiskond ja kultuur sõltub erinevast georgaafilisest keskkonnast ja ajaloost. Näiteks tiibetlased ei kujutle teispoolsust jahedana – jahe on hirmuäratav, külm on sootuks kohutav. Tiibetlaste kujutluses on surnud inimene soojas uues maailmas, kus on alati soe. Hindud jälle ei suuda mõelda, et teispoolsuses on alati soe. Indias on liig mis liig kannatada neli kuud kuumust, aga igavesti kestev kuumus – siis oleksite küpse! Hinduismi loojatel ei olnud mitte mingit aimu õhu konditsioneerimisest, aga paradiisi kujutatakse alati nii, nagu oleks seal õhk konditsioneeritud – alati jahe, mitte külm ega kuum, vaid jahe. Paradiisis on alati kevad, India kevad – üle maailma leidub erinevaid kevadeid, aga seal on tegemist just India kevadega. Kõik lilled on õites ja tuul lõhnab, linnud laulavad ja kõik on elus – õhk pole mitte soe, vaid jahe. Meile rõhutatakse üha uuesti ja uuesti: seal liigub pidevalt leebe jahe tuuleõhk.
Meel on see, mis omadusi ühelt asjalt teisele üle kannab; muidu ei oleks tiibetlaste, hindude ja moslemite kujutlused erinevad. Moslem ei suuda kujutleda, et teispoolsus oleks kõrb – moslemid on Araabia kõrbes nii palju kannatanud. Teine ilm on tema jaoks lõputu oaas. Mitte nii, et saja miili pärast satud sa väikesesse oaasi, kus leidub veidi vett ja paar puud, ei – see oaas laiub kõikjal ja mitte kuskil pole kõrbe.
Meie teised kanname kujutluspilte üle, aga surija elab läbi sedasama protsessi, mida ta on juba kord kogenud. On teada-tuntud fakt, et kui inimene ei ole kaotanud teadvust ega langenud koomasse, jookseb vahetult enne surma tema meeltest läbi kogu ta elutsükkel. Ta läheb mälestustes tagasi oma sünnihetke. See on tähendusrikas, et siit ilmast lahkudes on tal võimalus heita pilk kõigele juhtunule. Mõne hetke vältel jookseb silme eest läbi kogu elu, nii nagu kerivad filmilindid kinodes. Elulint kerib kiiresti, sest kahetunnise filmi sisse peab mahtuma palju aastaid. Kui elulint jookseks aeglasemalt, istuksite kinos kaks aastat, kuid kes saaks endale seda lubada? Ei, kalender muudkui vurab ja kuupäevad vahelduvad kiiresti.
Surma ajal liigub ajalint veelgi kiiremini. Hetke jooksul vilksatab mööda kogu elu ja alles siis jääb seisma. Seesama protsess toimub jälle – elu on teinud täisringi.
Miks ma tahan, et te seda meeles peaksite? Sest teie Jumal pole muud kui teie esimese päeva hirm, mis muudkui kestab, kuni viimase hetkeni, muutudes üha suuremaks ja suuremaks. Sellepärast võibki inimene noorest peast olla ateist, ta saab seda endale lubada. Aga vanemaks saades on üha raskem ateist olla. Kui küsida elu lõpusirgele jõudnud inimeselt, kes on juba ühe jalaga hauas, kas ta on ikka veel ateist, vastab ta: „Olen hakanud selles kahtlema” –, sest ta kardab seda, mis juhtuma hakkab. Kogu tema maailm kaob.
Minu vanaisa ei olnud usklik mees, sugugi mitte. Pigem meenutas ta kreeklast Zorbast, kes sõi, jõi ja oli rõõmus ega tundnud teistsugust, mõttetut maailma. Minu isa oli väga usklik mees; võib-olla oli põhjuseks minu vanaisa – vastasseis temaga, lõhe põlvkondade vahel. Kuid minu peres oli see peapeale pööratud: vanaisa oli ateist ja ehk just tema ateismi tõttu sai minu isast usklik. Alati, kui isa hakkas templisse minema, naeris vanaisa tema üle ja ütles: „Jälle? Lase käia, raiska pealegi oma elu nende totrate kujude ees!”
Zorbas meeldib mulle mitmel põhjusel. Üks neist on see, et leidsin temas taas oma vanaisa. Vanaisa armastas toitu sedavõrd, et ei usaldanud kedagi teist ja valmistas toidu endale ise. Olen elu jooksul käinud tuhandetes india peredes külas, kuid pole iial saanud nii maitsvat toitu kui minu vanaisa road. Talle meeldis toidutegemine nii väga, et iga nädal oli kõigi tema sõprade jaoks pidu – ta valmistas toitu terve päeva.
Minu ema ja tädid ning kõik teenijad visati köögist välja. Kui vanaisa süüa tegi, ei tohtinud teda keegi segada. Aga minu vastu oli ta väga sõbralik; ta lubas mul pealt vaadata ja rääkis: „Õpi, ära sõltu teistest inimestest. Ainult sina tead, mis sulle maitseb. Kuidas saaks keegi teine seda teada?”
„See käib mulle üle jõu,” ütlesin, „olen liiga laisk, aga ma võin vaadata. Terve päev söögitegemisele? Mina nii ei suudaks.” Nii polegi ma midagi õppinud, aga juba ainuüksi vaatamine pakkus rõõmu – see, kuidas vanaisa töötas, peaaegu nagu skulptor või muusik või maalikunstnik. Söögitegemine polnud lihtsalt söögi tegemine, see oli tema jaoks kunst. Ja kui mõni roog läks kasvõi veidi viltu ega vastanud tema standarditele, viskas ta selle otsekohe minema. Ta valmistas roa uuesti ja ütles: „See on ideaalne.”
Vanaisa tavatses öelda: „Sa tead, et see pole perfektne, vaid lihtsalt hea; kuid mina olen perfektsionist. Kuni see ei vasta minu standarditele, ei paku ma seda mitte kellelegi. Ma armastan oma toitu.”
Vanaisa segas kokku kõikvõimalikke jooke… Ja ükskõik mida ta tegi, oli kogu perekond tema vastu: nad ütlesid, et vanaisa on üks igavene tüütus. Vanaisa ei lubanud kedagi kööki ja õhtul kogunesid sinna kõik linna ateistid. Trotsiks džainismi vastu ootas vanaisa kuni päikeseloojanguni. Enne seda ta ei söönud, kuna džainism käsib süüa enne päikeseloojangut; pärast päikeseloojangut söömine on keelatud. Vanaisa saatis mind ikka ja jälle vaatama, kas päike on juba looja läinud või mitte.
Ta tüütas kogu perekonda. Aga keegi neist ei saanud tema peale vihastada – vanaisa oli perekonna pea, vanim mees –, ent nad olid vihased minu peale. See oli kergem. Nad ütlesid: „Miks sa käid ikka ja jälle vaatamas, kas päike on loojunud või mitte? See vanamees ajab su pea segi, täiesti segi.”
Olin väga kurb, et raamat kreeklasest Zorbasest sattus mu kätte alles siis, kui vanaisa oli suremas. Tema matusel tuleriida ääres mõtlesin ainult sellest, et kui oleksin talle seda raamatut tõlkinud ja ette lugenud, oleks see talle meeldinud. Olin talle palju raamatuid ette lugenud. Vanaisa polnud haridust saanud. Ta osaks kirjutada ainult oma allkirja, muud ei midagi. Ta ei osanud ei lugeda ega kirjutada – kuid ta oli selle üle väga uhke.
Vanaisa tavatses öelda: „Hea, et mu isa ei sundinud mind koolis käima, nii ei rikkunud ta mind ära. Raamatud rikuvad inimesi kõvasti.” Mulle ütles ta: „Pea meeles, sinu isa on rikutud, sinu onud on rikutud; nad loevad lakkamatult usuraamtuid ja ürikuid ning see kõik on jamps. Sel ajal, kui nemad loevad, mina elan; ja hea on saada teadmisi elades.”
Vanaisal oli kombeks mulle öelda: „Küllap saadavad nad su ülikooli – mind nad ei kuula. Ja ma ei saa suurt midagi parata, sest kui sinu isa ja ema väga soovivad, saadavad nad su ülikooli. Aga ole ettevaatlik: ära kaota end raamatutesse.”
Vanaisale meeldisid väikesed asjad. Küsisin temalt: „Kõik usuvad Jumalat, miks sina ei usu, baba? Kutsusin teda baba’ks, nagu Indias on kombeks vanaisade kohta öelda.
„Sest ma ei karda,” vastas ta.
Väga lihtne vastus. „Miks ma peaksin kartma? Hirmuks pole põhjust; ma pole teinud mitte midagi valesti, ma pole kellelegi kurja teinud. Olen lihtsalt elanud oma elu rõõmsalt. Kui Jumal on olemas ja ma teda ühel päeval kohtan, ei saa ta minu peale vihane olla. Mina olen hoopis tema peale vihane, et miks ta on loonud sellise maailma. Ma ei karda.”
Kui vanaisa oli suremas, küsisin uuesti, kuna arstid ütlesid, et talle on jäänud vaid mõned minutid. Tema pulss hakkas juba kaduma, südamelöögid tuhmusid, ent ta oli täie teadvuse juures. Küsisin temalt: „Baba, üks küsimus…”
Ta
