ei nõustu sellepärast, et Jumal on kõigest kõrgemal; mitte keegi ei saa Jumalast kõrgemal olla. Teadlasest saaks sel juhul vaatleja, kõrgemalt jälgija, kelle käes saab Jumalast mängukann. Teadlane paneb Jumala teadvusesse elektroodid. Tema käes on pult, nii et kui ta tahab, siis Jumal naerab; kui ta tahab, siis Jumal nutab; kui ta tahab, siis Jumal jookseb; kui ta tahab, siis jääb Jumal seisma. Pseudousklikud ei saa rollide vahetamisega sel põhjusel nõus olla. Nemad ütlevad, et Jumal ei ole loodu, mingi asi; tema on looja. Tema on teid teinud, te ei saa mitte mingil juhul temast kõrgemal olla.
Mina ei ole nõus sellepärast, et kui pidada midagi hüpoteesiks, on vaja, et see oleks potentsiaalselt võimalik – mitte kindlasti võimalik, vaid vähemalt tõenäoliselt võimalik. Jumala olemasolu ei ole isegi tõenäoline. Minu mittenõustumise põhjused on täiesti erinevad. Teadlane alustab hüpoteesist, sest näeb selles mingit tõenäosust, mingit võimalust, mingit potentsiaali.
Jumal on ainult sõna, ilma sisuta, õõnes sõna ilma mingi tähenduseta.
Võib-olla tuleks piiblit pisut teistmoodi tõlgendada. Piibel ütleb: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal.” Selles mõttes on võib-olla õige, et alguses polegi midagi peale sõna. Ja siis hakkab sõna endale liha luudele kasvatama. Aja möödudes annavad inimesed sõnale üha rohkem ja rohkem tähendust. See, millise tähenduse nad sõnale annavad, oleneb nende vajadusest. Seda tuleb meeles pidada.
Jumal on kõigeteadja, sest inimene on tunnetanud igas vallas, et tema teadmised on väga piiratud – nagu väike küünlaleegike, mis enda ümber valgussõõri heidab. Väljaspool seda valgussõõri on pimedus; ja pimedus tekitab hirmu. Kes teab, mis seal on? Vaja on kedagi, kes teab. Kui teda pole, tuleb ta olevaks mõelda.
Jumal on tulnud inimese enda psühholoogiliste vajaduste kutsel.
Tema on kõigeteadja. Teie ei saa see olla; mida iganes te teate, keda tahes te teate, ei saa te iial olla kõigeteadja. Eksistents on niivõrd üüratu ja inimene nii tibatilluke, nii väike, et oleks rumal mõelda, nagu suudaks sinu väike aju teada kõike. Isegi loll ei unista sellest. Aga raske on elada maailmas, kus ümberringi on pimedus. Sa ei saa olla kindel isegi selles, mida sa tead, kuna tundmatu on sedavõrd üüratu. Kes oskaks siis öelda, et kui ka teaksid natuke rohkem, kas ei või siis selguda, et sinu teadmised on väärad?
Tegelikult ongi nii juhtunud. Mida rohkem inimene teadis, seda rohkem sai talle selgeks, et tema teadmised on juba eilne päev, tänane on juba tundmatu. Ning psühholoogiline vajadus, et oleks keegi, kes teaks kõike, muutus järjest tugevamaks.
Preestrid tegid head tööd, võib-olla parimat, mis eales tehtud, ja tulid hästi toime: nad leiutasid Jumala.
Sellest oli abi mitmes mõttes. Inimene muutus kindlameelsemaks, stabiilsemaks ja kartis vähem, sest kõikjal on kõike teadev ja kõikjal valitsev Jumal. Inimene peab teadma vaid seda, kus on võti, millega keerata Jumal enda kasuks. Ja see võti oli preestri juures, kes vahendas kogu seda protsessi. Iga usund on teeselnud, et neil on võti, mis avab iga ukse – peavõti. Ja kui saad enda kätte peavõtme, saab sinustki jumalate sarnane; sinust saab kõigeteadja, kõikjalolija ja kõikvõimas. Need kolm sõna väljendavad inimese kolme vajadust.
Inimese teadmised on väga piiratud, väga viletsad. Mida me tegelikult teame? Isegi väikesed asjad peegeldavad teie ignorantsust.
Meie jõud… Mis jõudu meil on? Inimene on võib-olla ainuke loom maailmas, kellel pole jõudu. Kas suudaksite võidelda lõviga? Tiigriga? Unustage lõvid ja tiigrid; kas suudaksite võidelda koera või kassiga? Või mis rääkida kassidest, kui sada tuhat kärbest teid ründavad, mida te siis teete? Te pole kunagi kärbeste rünnakule mõelnud, aga kui nad teid ründavad, kui mõni kärbes osutub poliitiliseks, olete abitu ega suuda ellu jääda.
Unustage kärbsed; tegelikult on Lõuna-Aafrikas taimed, mis püüavad linde ja loomi, imevad need elumahladest kuivaks ja sülitavad välja. Ulmekirjanduses kirjutatakse inimesi söövatest taimedest. Neis lugudes on inimsööjataimed piisavalt suured. Kui nende nägemisvälja sattuda, sirutuvad oksad elevandi londi kombel sinuni ja purustavad su täiesti. Ja need taimed oskavad inimese verd imeda. Nii täiuslik kirurgia – taimede oksad tungivad üle kogu keha su naha alla. Kui paks sinu nahk on? Vaid väike kriimustus ja juba on veri väljas. Need puud elavad verest; need on inimsööjapuud – inimesed on veel elus, kui neid juba sööma hakatakse.
Mõned ulmelood kirjeldavad, kuidas kõik puud järsku hulluvad. Hulluks lähevad nad teatud liiki aju ja teadvuse tõttu. See on tõestust leidnud fakt, et puud mõtlevad, tunnevad; neil on emotsioonid ja tunnetus; nad armastavad ja vihkavad. Nüüd on selle kõige kohta teaduslik tõestus.
Kakskümmend viis sajandit tagasi keelasid Buddha ja Mahāvīra puudele haiget teha, kuna puud on samamoodi elavad nagu inimesed. Alguses inimesed naersid selle peale, et puud… ja elus? Ent Buddhal ja Mahāvīral polnud selle kohta teaduslikku tõestust. See oli vaid vaikuses sündinud kogemus. Puu all haudvaikuses istudes tundis Buddha äkitselt, et puu ei ole surnud, vaid temas pulbitseb elu. Aga see oli nende meeste isiklik kogemus; nad võisid seda rääkida, kuid ei saanud tõestada.
Tõestamine jäi ülesandeks ühele kolmandale India mehele, Jagdish Chandra Bosele2, kes pühendas kogu oma elu sellele, et tõestada, kas Buddhal ja Mahāvīral oli õigus või mitte. Ja lõpuks tõestas ta, et puud on elus. Selle eest taheti tema tööd Nobeli auhinnale esitada. Aga see oli alles algus. Pärast seda süüvis üha rohkem teadlasi sellesse. Ainult elusolemisest ei piisa.
Peagi avastati, et puudel on küll teistsugune ajusüsteem, kuid see on kindlasti olemas. Me ei peaks puude puhul otsima inimeste ajuga sarnast. See on rumal inimlik mõte, et meie aju on ainus ajuliik. Kui maailmas eksiteerib nii palju erinevaid vorme, siis miks ei võiks olla ka sama palju erinevaid ajuvorme? Ning peagi avastati, et puudel on teatud ajusüsteem. Ja teadlased jätkasid uurimist…
Alles mõni aasta tagasi avastati, et puudel ei ole mitte ainult teatud liiki teadmine, mida me nimetame ajuks, vaid neil on ka süda. Muidugi ei löö see süda nagu teie oma, sest puudel on omamoodi süda. Kui puude kirurg vaataks inimeste seas ringi, ei leiaks ta teie sees ei südant ega aju, sest tema otsiks teistsugust aju ja südant.
Puudel on emotsioonid ja tunnetus. Näiteks kui aednik tuleb puud kastma, puu rõõmustab. Seda rõõmu saab mõõta elektromagnetlainete graafikuga, mis sarnaneb südame kardiogrammiga. Graafik muutub harmooniliseks, nagu oleks see rütmiline laul. Kui keegi tuleb kirvega puud maha raiuma… Raidur on kaugel, aga graafik juba muutub. Mees pole isegi öelnud, et kavatseb puu maha võtta, ta on sellest ainult mõelnud, kuid puu on mingil moel seda mõtet endale teadvustanud.
Kui inimene ei kavatse puud maha raiuda ega ole sellest mõelnud, võib ta mööduda puust, kirves käes, ja graafik ei muutu. Aga piisab raiumismõttest, kui graafik muutub kohe siksakiliseks; kogu harmoonia kaob ja rütmi pole. Puu väriseb hirmust. Ning kui inimene puu maha raiub, hakkavad ümberkaudsete puude graafikud hullunult siksakitama. Need puud tunnevad valu, kui nende kaaslasi, sõpru ja naabreid raiutakse.
Seega on see täiesti võimalik – neil on tunnetus, emotsioonid, teatud liiki mõtlemine… Minu mõte pole ulmeline: mõnikord võivad puud minna hulluks, sest neil on kõik eeldused olemas, et saaks hulluks minna. Ja lisaks sellele teevad inimesed neile palju kahju, nii et on juba aeg, et puud hulluksid. Inimene jätkab puudele kahju tegemist. Kuskil peab olema piir ja see ei ole enam kaugel. Inimene on hävitanud terve keskkonna.
Pärast kooli lõpetamist läksin õppima Varanasi hinduistlikusse ülikooli, kuna see on India suurim ülikool. Jäin sinna aga ainult üheks ööpäevaks. Peatusin doktor Rajbali Pandey juures, kes juhtis ajalooteaduskonda. Ta püüdis veenda mind jääma: „Miks sa ära minna tahad? Vähemalt Indiast sa paremat paika ei
Sir Jagdish Chandra Bose (1858–1937) oli Bengali õpetlane, füüsik, bioloog, botaanik, arheoloog ning (ulme)kirjanik, kes andis hindamatu panuse taimede, raadio- ja mikrolainete uurimisse.
