kord varem juhuslikult kokku puutunud. Sõitsime ühes kupees Jabalpuri linna. Doktor oli maha jäänud rongist, mis pidi ta viima Jabalpurist Goniasse – rong oli seisnud vale perrooni ääres. Meie rong hilines ja mees oli suures mures. „Mida ma nüüd teen?” Alles ööpäeva pärast – Gondia on väike koht – oleks väike mängurongi moodi rong sõitnud Gondiasse. Kaksteist tundi sõidab rong Gondiasse ja kaksteist tundi sealt tagasi. Ja see koht pole kaugel, lihtsalt see rong on nii…
Niisiis ütlesin: „Ärge muretsege, tulge minu juurde.” Mina peatusin oma onu juures. Niisugusel kummalisel moel saime tuttavaks. Hommikul viisin külalise jalutama – Jabalpur on väga roheline linn. Puid on nii palju, et majad ei paista nende seest väljagi, ainult rohelus ümberringi. Doktor ütles mulle: „Ma ei salli neid puid, sest nad on inimese vaenlased. Kui lõpetada nende raiumine kasvõi viieks aastaks, võtavad nad kogu linnas võimust ja hävitavad kõik majad.”
Tema sõnades oli tõde, sest inimesed on kõik taolised linnad rajanud tõepoolest puid maha raiudes. Ja kui lasta puudel uuesti kasvama hakata, siis hävitavad nad teie niinimetatud tsivilisatsiooni. Doktor ütles: „Kui juhtute kunagi tulema Varanasisse, olete teretulnud minu külaliseks.” Kahe aasta pärast pidingi minema ja peatusin tema juures. Hommikul asutasin end jalutuskäigule ja minu võõrustaja ütles: „Jalutasin sinuga Jabalpuris, nii et tulen kaasa ka siin.”
Varanasi on puudeta linn. Mitte ühtegi puud. Kogu ülikool koosneb vaid ehitistest ja ehitistest; ilusatest ehitistest, kuna kõik India maharadžad andsid oma panuse hiilgava India ülikooli tekkeks. Mõte oli selline, et hindu ülikool peaks olema võrreldav Cambridge’i, Oxfordi või Harvardiga. Tehtud on väga palju, ilusasti tehtud; marmorist ehitised, hiilgavad ehitised, ilusad ühiselamud, aga puid mitte sugugi.
Ütlesin doktorile: „Nüüd ma mõistan, miks teid häirisid nii väga puud, mida mina armastan. Mina ei suudaks siin vastu pidada. Tõsi on see, et majade ja linnade ehitamiseks tuli puid maha võtta, aga see ei tähenda, et puud tuleks täielikult hävitada. Siis sureb ka inimene. Vaja on tasakaalu, sest puud annavad lakkamatult hapnikku. Kui te hingate sisse, siis kasutate hapnikku; hapnik imbub teie vereringesse ja keha eritab süsihappegaasi.”
„Puud kasutavad süsihappegaasi; see on nende toit. Sellepärast saamegi puid põletades sütt. Süsi pole muud kui süsihappegaas tahkel kujul, süsinik. Puud elavad tänu süsihappegaasile, teie elate tänu hapnikule; see on hea sõprus. Puudel pole vaja tsivilisatsiooni hävitada, nii nagu teil pole vaja puid hävitada. Te peaksite elama koosluses; see on ainuke õige eluviis – aga siin ei näe ma ühtegi puud.”
„Ainult kakskümmend neli tundi siin linnas ja ma tunnen end kuivanuna. Rohelust nägemata kaob silmist sära. Ei, ma ei saa siin ülikoolis olla. Siin võivad olla suurepärased õppejõud, hiilgavad raamatukogud, imelised tingimused, aga mina eelistan suuri vanu puid.”
Nii rändasingi mööda Indiat, et leida midagi etemat kui Jabalpur. Ja kui leidsin Sagari, jäin sinna, sest Sagar on lihtsalt kujuteldamatult ilus. See on väike linn, mis asub suure järve ääres. Linn on järve kaldal, teisel kaldal laiuvad künkad ja küngastel on ülikool. Ja kõikjal on puud, hiiglaslikud puud ning selline vaikus… Varanasi oli oma kümne tuhande üliõpilasega ülerahvastatud ja lärmakas. Sagar on väike koht ja ülikool on uus. Jäin sinna.
Ükskord tuli Rajbali Pandey Sagari ülikooli, et pidada ajalooloenguid. Ta nägi mind ja küsis: „Kuidas sa siia sattusid? Ma arvasin, et oled läinud tagasi Jabalpuri.”
Vastasin: „Kõigepealt üritasin igal pool ringi vaadata, et äkki on kusagil midagi paremat – ja siin, vaadake… Jabalpuris on puud head ent mitte nii hiiglaslikud ega iidsed. Ja need künkad ja see järv ja need lootose… See on õige koht.”
Inimene on loodusele väga palju kahju teinud. Seega, kui ütlen, et ühel päeval võib loodus hulluks minna, polegi see ulme, vaid tõenäosus. Kui kõik need puud, mille oleme maha raiunud ja hävitanud, koonduksid ühel päeval… Ma arvan, et nad ei tea mitte midagi ametiühingutest ja millestki muust sarnasest. Nad ei ole kuulnud Karl Marxi kuulsat loosungit: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege, sest kaotada pole enam midagi, aga võita võib terve maailma!” Asendage vaid sõna „proletaarlased” – kõigi maade puud, ühinege, sest kaotada pole enam midagi, aga võita võib terve maailma!
Kui puud hakkavad teid ründama, kas loodate siis nende käest elusalt pääseda, isegi kõigi oma tuumarelvadega? Võimatu. Mõned korrad on seda juhtunud, seeläbi ongi ulmekirjandus tekkinud. Paaris paigas on see juhtunud. Kord juhtus see Aafrikas, kui ühe linnuliigi isendid hakkasid inimesi ründama ja tapsid neist mitu, enne kui kõik seda liiki linnud tapeti.
Indoneesias sündis sama ühe teise linnuliigiga; terve parv hakkas inimesi ründama. Nad lihtsalt nokkisid inimestel silmi peast ja mitusada inimest jäi pimedaks, sest lindude vastu ei saadud. Kuna me sellistest asjadest ei mõtle, pole me ka ettevalmistunud.
Inimestel on tuletõrje, sest tulekahju osatakse oodata. Politsei on kurjategijate jaoks; armee on puhuks, kui keegi peaks ründama. Aga kui linnud hakkavad teil silmi peast nokkima, jõuavad nad teha palju kahju enne, kui jõuate midagi tegema hakata. Ja tegemist oli pelgalt ühe linnuliigiga.
Kui kõik linnud ja loomad ja puud lihtsalt otsustaksid ühel päeval, et aitab, nüüd on aeg inimestest lahti saada, siis ei suuda inimene minu arvates sellest eluga välja tulla, mitte mingil juhul. Kõik teie armeed on kasutud, kõik teie relvad on kasutud, kõik teie tuumalaengud on kasutud – ning siis te mõistaksite, kui nõrgad te olete.
Armee ja relvade tõttu olete oma nõrkuse unustanud. Aga mõelge inimesele aegade alguses, kui polnud veel mitte midagi, ja ta tundis end täiesti nõrgana. Lihtsalt mõelge ajale, mil ei osatud veel tuldki teha. Millises olukorras inimene oli? Kõige nõrgem loom maakeral.
Tuli võib olla inimese suurim leiutis, mitte aga tuumarelvad, sest just tuli andis inimesele tohutult julgust. Ta võis teha lõkke ja magada öösel selle ääres ning loomad kartsid tuld sedavõrd, et ei julgenud läheneda. Enne oli väga raske magada – kui inimene jäi magama, oli tema lips läbi; iga loom võis su kaasa viia.
Kogu päeva sa jahid ja öösel ei saa sa magada. Päeva ajal suudad kuidagimoodi ellu jääda – võid ronida puu otsa või varjuda koopasse –, aga mida suudad sa teha öösel magades? Selle aja loomi pole enam alles – välja arvatud mõned isendid, nagu näiteks elevant, kes polegi nii suur. Tolle aja loomad olid elevandist kümme korda suuremad.
Võtame krokodilli – siis olid krokodillid kümme korda suuremad ja neid pole enam. Kui nad inimese ära sõid, polnudki neil vaja närida, nad lihtsalt neelasid inimese korraga alla. Nii suured loomad olid. Inimene lihtsalt libises neil kõrist alla – ja läinud! Polnudki vaja närida.
Kui olid sellised loomad ja valitses pimedus – küllap tegid Jumala leiutanud inimesed alguses teistele teene. Nad andsid julgust. Nad ütlesid: „Ärge kartke. Teil pole vaja teha muud, kui pühendunult palvetada ja uskuda.” Muidugi võtsid nad mingil määral vahendustasu ja ma ei arva, et see oli halb, sest äri on äri. Nad andsid teistele nii palju, ja kui neile kasvõi natuke tasuti, ei ole vaja selle pärast pahandada.
Niisiis, preestritele anti natuke ja nemad andsid kindlustunnet ja kõikvõimsa Jumala – kõiketeadva, kõikjaloleva – ja inimesed hakkasid ennast maailmas paremini tundma. Preestrid andsid idee: „Jumal lõi inimese oma näo järgi, nii et ärge kartke. Teie olete tema eriline looming. Kõik need loomad on ta loonud teie jaoks, kõik need puud on ta loonud teie jaoks.”
Moslemite loogika on endiselt selline. Neile ei saa rääkida taimetoidust, sest nad küsivad: „Miks siis lõi Jumal loomad? Koraan ütleb, et Jumal lõi loomad söömiseks. Kui püha raamat ütleb, et loomad on loodud söömiseks, kuidas saaks see siis olla patt või vale?”
