Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse. Osho
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Eneseaustuse vägi. Virgumine teadlikkusesse - Osho страница 6
Üks tõe omadustest ongi see, et tõde ei pea meelde jätma.
Valet peab kogu aeg meeles pidama; muidu võib see ununeda. Valetama harjunud inimesel peab olema parem mälu kui inimesel, kes on harjunud rääkima tõtt, sest tõde rääkival inimesel pole mälu vaja; kui rääkida ainult tõtt, pole vaja midagi meeles pidada. Aga kui rääkida valet, tuleb seda kogu aeg meeles pidada, sest ühele oled valetanud üht ja teisele teist ning kolmandale kolmandat. Teadvus peab liigitama, kellele mida öelda, ning seda tuleb meeles pidada. Ja kui millalgi tekib küsimusi sinu valega seoses, tuleb sul uuesti valetada, nii et see on nagu ahel. Valede paljunemist ei saa rasestumisvastaste vahenditega ära hoida. Tõde elab tsölibaadis, tal pole ühtegi last; tegelikult pole ta isegi abielus.
Ainult siis, kui olete kord mõistnud, et Jumal pole muud kui hüpotees, mille on loonud preestrid, poliitikud, eliit, õpetlased – kõik need, kes soovivad teid hoida psühholoogilises orjuses, kellel on teie orjapõlve üle seaduslik õigus… Nad kõik soovivad hoida teid hirmus, et te sisemiselt väriseksite, sest kui te ei karda, siis olete ohtlik.
Te võite olla kas argpüks; inimene, kes kardab, on valmis järele andma, alistuma; inimene, kel puudub eneseväärikus, kes ei austa oma olemust – või olete kartmatu. Aga sellisel juhul olete vältimatult mässaja.
Te võite olla kas usumees või mässav hing. Seega need inimesed, kes ei soovi, et oleksite mässaja – sest teie mäss käib nende huvidele vastu –, muudkui käivad peale ja seavad teie meele altiks kristlusele, judaismile, muhameedlusele, hinduismile, ning nad lasevad teil sügaval sisimas väriseda.
See on nende võim, nii et iga võimust huvitatu, kelle elus pole muud kui soov võimule pääseda, oskab väga hästi ära kasutada Jumala hüpoteesi.
Kui te kardate Jumalat – ja kui te Jumalasse usute, siis järelikult te kardate –, tuleb teil järgida tema käske, tema pühakirja, tema messiast, tema taassündi; teil tuleb järgida teda ja tema käsilasi. Tegelikult ei ole teda olemas, ainult tema käsilased on olemas. See on üks väga kummaline äri.
Religioon on üks kõige kummalisemaid ärisid üldse. Selles äris pole ühte ülemust, külla aga on vahendajad: preestrid, piiskopid, kardinalid, paavstid, messiased, kogu hierarhia – ja kõige tipus pole kedagi! Aga Jeesus ammutab oma võimu Jumalalt – tema ainus sigitatud poeg. Paavst ammutab oma võimu Jeesuselt – tema ainus tõeline ja eksimatu esindaja. Ja nii läheb edasi kuni kõige alama preestrini. Kuid Jumalat pole; on vaid teie hirm.
Te palusite, et Jumal loodaks, sest te ei suutnud üksinda elada.
Te polnud suuteline seisma silmitsi eluga, selle ilu, rõõmude, kannatuste ja ängidega. Te polnud valmis kogema neid üksinda, ilma et keegi teid kaitseks, et keegi oleks vihmavari teie kohal. Te palusite endale Jumalat hirmu pärast. Loomulikult on kõikjal pettureid. Teie küsite ja nemad annavad. Te palusite ja nemad ütlesid: „Me teame, et Jumal on olemas, sul tuleb vaid lausuda selline palve…”
Tolstoil on üks ilus lugu. Vene Õigeusu Kiriku patriarhil olid pinnuks silmas ühe järve ääres puu all elutsevad kolm meest, kes said väga kuulsaks; nii kuulsaks, et inimesed hakkasid preestrite asemel hoopis nende kolme pühaku juures käima.
Teate, kristluses on „pühak” üks imelik sõna. Kõigis teistes usundites on „pühak” ja sellega samaväärsed sõnad väga auväärsed. Aga kristluses see nii ei ole, kuna „pühak” tähistab ainult paavsti poolt pühakuks tunnistatut. Jeanne d’Arc kuulutati pühakuks alles kolmsada aastat pärast tema surma. Keegi eksimatu paavst põletas ta elusalt tuleriidal. Kolmesaja aasta pärast muudeti meelt, sest Jeanne d’Arc hakkas inimestele ühe rohkem ja rohkem meeldima. Siis arvas paavst, et nüüd on hea aeg ta pühakuks kuulutada. See naine oli kuulutatud nõiaks ja elusalt põletatud – ja seda tegi üks eksimatu paavst. Aga üks teine eksimatu paavst kuulutas kolmsada aastat hiljem Jeanne d’Arci pühakuks. Naise haud kaevati lahti ja kõik, mis sealt võtta oli – mõned luud olid ehk säilinud – toodi välja, neid kummardati ja pühitseti. Jeanne d’Arcist sai pühak.
„Püha” on kristluse kontekstis inetu. Sanskriti keeles tähistab sõna sant püha. Sant tähendab kohalejõudnut, kedagi, kes on teada saanud satya. Satya tähendab tõde, ja inimest, kes on hakanud tõde taipama, nimetatakse sant’iks – teda pole keegi pühaks kuulutanud! See pole kraad ega tiitel, mille keegi võib sulle anda.
Patriarh oli väga vihane, sest inimesed rääkisid kolmest pühast mehest. Ta küsis: „Aga kuidas said neist pühakud? Mina pole neist kedagi pühakuks kuulutanud. See on lihtsalt ennekuulmatu!” Aga inimesed on inimesed… Nad käisid ikka pühade meeste juures, nii et lõpuks patriarh otsustas: „Pean neid mehi külastama. Kes nad on? Kas nad on end ise pühakuteks kuulutanud? Ma isegi ei tea, kes nad on. Ning ainult minu võimuses on mõni isik pühakuks kuulutada.” Ta oli väga vihane.
Ta läks oma paati – tal oli ilus paat, sest ta oli kõige kõrgem vaimulik ja tema usu silmis oli ta isegi tsaarist kõrgemal. Isegi tsaar ja tsaarinna puudutasid tema jalgu. Nii ta mõtleski: „Kes on need tundmatud anonüümsed tobud? – kuulutavad end pühakuteks!” Ta jõudis kohale ja leidis eest kolm väga lihtsat meest, kolm vana inimest, kes puu all istusid. Nad tõusid kohe püsti, puudutasid patriarhi jalgu ja ütlesid: „Miks te nii palju vaeva nägite? Oleksite võinud sõna saata ja oleksime ise tulnud.”
Patriarh rahunes mõnevõrra, kuid küsis siiski nõudlikult: „Kes on teid pühakuteks kuulutanud?”
„Me ei tea,” vastasid mehed. „Me isegi ei teadnud, et oleme pühakud. Kes teile seda rääkis?”
Patriarh taipas, et mehed on täiesti harimatud ega teadnud midagi kristlusest ega religioonist ning ütles: „Kuidas te palvetate? Kas te teate mõnd ortodoksset palvet? Ilma selleta pole teil võimalik isegi kristlased olla, rääkimata siis sellest, et pühakud!”
Mehed ütlesid: „Oleme harimatud ja keegi pole meile kunagi ühtegi palvet õpetanud. Aga kui te andestate, siis räägime teile: me oleme ise oma palve koostanud.”
„Mida?” hüüdis patriarh. „Te olete koostanud ise endale palve! Olgu, laske kuulda, milline see siis on.”
Üks mees ütles teisele: „Sina ütle talle.”
Teine vastas: „Sina võid öelda.” Nad kõik olid väga häbelikud ja tundsid piinlikkust.
Patriarh ütles: „Rääkige! Ükskõik kes.”
Mehed laususid: „Me tegime selle kolmekesi koos.” Nende palve oli lihtne: „Sina oled kolmainsus – Jumalaisa, Püha Vaim ja Poeg. Teid on kolm ja nii ka meid – õnnistatagu meid.”
„Selline on meie palve. Sellest rohkem me ei oska. Oleme kuulnud, et teda on kolm ja me teame, et meid on kolm. Mida enamat saaksime tahta? Õnnistatagu meid – teid on kolm, meid on kolm, õnnistatagu meid!”
Patriarh ütles: „See on andestamatu. Te irvitate usu üle.”
Mehed kostsid: „Aga öelge siis meile, milline on õige palve ja me hakkame seda lausuma.”
Partiarh lasi kuuldavale pika Vene Õigeusu Kiriku palve. Mehed kuulasid ja ütlesid: „Oodake, korrake palvet uuesti, sest see on nii pikk ja võib meil ununeda. Meie palve on nii lühike, et see ei lähe meil kunagi meelest, kuna see on nii lihtne ja meil on alati meeles, et Jumal on kolm, meid on kolm, õnnistatagu meid. Siin pole midagi keerulist. Teie palve – kui me selle unustame või mõne vea teeme…”
Nii