oli leitud suur varandus: see rahuldas kõiki vajadusi.
Inimese kõige suurem vajadus on olla vajalik.
Kui maailmas ei vaja teid mitte keegi, sooritate enesetapu, te pole võimeline elama. Imelik – võib-olla te pole kunagi mõelnud, et te otsite pidevalt võimalust olla vajatud. See annab teile väärtuse, tähenduse. Võib-olla abiellub naine mehega pelgalt selleks, et rahuldada vajadust olla vajalik. Samasugune põhjus võib olla ka mehel. Temagi soovib tunda, et keegi naine teda vajab.
Mehed on üritanud hoida naisi eemal rahateenimisest, töötamisest ja haridusest. Sellel on poliitilisi, majanduslikke ja teisi põhjusi, kuid psühholoogiline põhjus on see, et mees tahab hoida naist sõltuvuses, nii et naine vajaks meest alati ja mehel oleks hea tunda enda vajalikkust. Nad teevad lapsi ja tunnevad siis end hästi, kuna nüüd vajavad neid lapsed: sinu elul on mingi eesmärk. Sul tuleb laste nimel elada, sul tuleb abikaasa nimel elada – elu pole enam mõttetu.
Ja preestrid on andnud teile kõige imelisema lohutuse – et Jumal vajab teid; nii väga, et ta saadab oma poja, et hoida teid eksiteele sattumast. Jumal saadab pidevalt prohveteid, tirthankara’id3, uuestisünde, et teid päästa, hoida õigel teel. Teid ei jäeta maha. Jumal muretseb kogu aeg teie pärast.
Hinduismi pühas raamatus „Bhagavadgītā” lubab Krišna, et kui tekib vajadus juhatada inimesed eksiteelt tagasi, siis ta naaseb. Ka Jeesus ütleb, et tuleb oma karjale järele. Miks inimesed selliseid asju vajavad? Nad soovivad, et keegi nende pärast muretseks. Ja mis saaks rohkem rahuldust pakkuda kui Jumala hool? Kui te palvetate ja juhuslikult teie palve täitub, siis teate ülihästi, et selles üüratus universumis ei olegi te lihtsalt eikeegi. Teie palvet kuuldakse, see jõuab Jumalani; ja mitte ainult ei jõua Jumalani, vaid teile ka vastatakse.
Minu kodukandis, mõned majad minu omast eemal oli üks tempel. See oli Krišna tempel. Tempel oli teisel pool teed, minu maja oli siin pool teed. Templi ees elas mees, kes oli selle templi teinud; ta oli tõsiusklik.
Tempel oli pühendatud Krišna lapsepõlvele – sest kui Krišna kasvab noormeheks, tekitab ta palju probleeme ja küsimusi, nii et paljud inimesed kummardavad Krišnat lapsena – ja sellepärast oli templi nimi Balaji. Balaji tähendab… Bal on laps ja Balaji on saanud Krišna nimeks. Nõnda on kõik lihtne, sest tema lapsepõlvest ei kerki üles selliseid küsimusi nagu tema hilisemast eluperioodist.
Temast saab poliitik, sõdalane, ta juhib sõda ja kogub naisi – ta teeb kõike, mida vaid oskate ette kujutada. Seega on Indias paljud templid pühendatud just Krišna lapsepõlvele. Üks pühendunumaid Krišna kummardajaid, poeet Surdas, laulabki laule ainult Krišna lapsepõlvest; kaugemale ta ei lähe. Kaugemale ei saa ta minna. Kaugemal lähevad asjad liiga keeruliseks, eriti Surdasi jaoks.
Surdas oli munk, kes käis kerjamas. Mungale ei peeta sobivaks, kui ta ikka ja jälle käib ühes ja samas majas, sest see võib pererahvast tüüdata. Pererahvas ei pruugi olla nii rikas, et annab sulle iga päev süüa. Kuid selle maja uksele ilmunud naine oli vastupandamatult kaunis. Oleks ta olnud pelgalt kaunis, oleks Surdas endast võitu saanud, aga kui ta nägi naise silmis samuti armastust, oli kiusatusele tuhat korda raskem vastu panna. Leek lõõmas mõlemal pool.
Järgmisel päeval läks Surdas jälle. Naine asetas toidu tema ette suure armastuse ja pühendumusega. Ja järgmisel päeval oli mees jälle kohal. See muutus harjumuspäraseks. Munk nägi, et naine on temasse kahtlemata armunud. Muidugi polnud ta küllalt julge, et leppida tõsiasjaga – temagi oli naisesse armunud. Tema oli munk, talle polnud sellised asjad ette nähtud. Aga mida ta siis tegi, kui käis kuu aega järjest ühe ja sama ukse taga?
Üks päev on lubatud; teatud raskes olukorras võib lubada ka kolme päeva, aga see on ka kõik. Sa võid olla haige ega jaksa kaugemale minna, sel juhul kolm päeva, aga mitte mingil juhul rohkem. Niisiis, järgmine kord ukse taha jõudes kogus mees julguse kokku ja küsis naise käest: „Olen kuu aega järjest siin käinud. Olete iga päev mulle toitu andnud, üha paremat ja rohkem. Mida te minus näete ja miks te mulle mitte kunagi meelde ei tuleta, et üks munk ei tohiks sedasi käituda? Üks päev on lubatud, kõige rohkem kolm päeva. Ja ma näen, et teist kiirgab minu suunas nii palju armastust. Ma soovin teada täit tõtt. Kuhu me oleme jõudnud?”
Nii paiskas mees kogu oma iha ja himu vaesele naisele otse näkku, kuid naise vastus oli talle suur vapustus. Naine ütles: „Mulle lihtsalt meeldivad teie silmad. Need on nii ilusad ja nii tasased ning ma palun teid, et te edaspidigi käiksite. Me pole vaesed, ent ma soovin iga päev vähemalt korra teie silmi näha. Ma pole kunagi varem selliseid silmi näinud.” Munk ei huvitanud teda üldse. Naine rääkis silmadest, nii nagu räägitakse lilledest, mõnest roosist; ta soovis näha neid ilusaid silmi – muud ei midagi.
Tol ajal ei olnud mehe nimi veel Surdas. Indias ei öelda pimeda inimese kohta pime, sest see on halb toon, ebaviisakas; niisiis kutsutakse kõiki pimedaid inimesi Indias surdas’eks – surdas tähendab pimedat inimest. See mees ei olnud sinnamaani Surdas, aga ta läks koju, torkas mõlemad silmad peast ning läks ühe teise munga kaasabil tagasi ning pakkus oma silmi naisele. Ta ütles: „Jäägu need silmad teie kätte, sest peagi me kolime ära ja mul pole võimalik iga päev tulla. Teie võite neid silmi vaadata, neid endale hoida ja minu jaoks on niikuinii hea, et mul neid enam pole.”
Tol päeval ütles ta südamest: „Ma tundsin, kuidas minus tekkis iha. Nüüdsest ei näe ma ilu enam kunagi. Nüüd on need silmad suletud. Maailma ilu pole enam.”
Mina sellist asja ei toeta, sest inimene võib ju olla pime, kuid saab endiselt unistada ilusatest naistest ja see on palju ohtlikum, kuna ükski reaalne tüdruk ei ole unistuste tüdruk, aga kõik unistuste tüdrukud on reaalsed, kui neist unistada. Pidage meeles – väga reaalsed.
Pettuda võib igas ilusas naises. Olgu ta Kleopatra, Amrāpali4 või keegi muu. Lõpuks saab teil kõrini, kohe päris kõrini, sest iluihalus on nagu teatud sorti nälg, mida teie toidate. Iha on nagu toit, aga iga päev ei saa sama toitu süüa. Varem või hiljem saab teil sellest toidust kõrini. Sõnad „saab kõrini” on väga õiged. Toit, mida teile iga päev antakse, ajab teid lõpuks oksele.
Niisiis, lihtsalt silmade hävitamisega ei saa oma ihadest vabaneda – see on rumalus. Aga Surdas tegi seda. Ja ta kirjutas luulet ainult Krišna lapsepõlvest, sest selline mees, kes on iha vältimiseks torganud peast silmad, ei taha oma Jumalast kuulda, et see tantsis vanemas eas tüdrukute, teiste meeste naistega ja elas kõige maisemale inimesele omast elu. Seega Surdasi jaoks ei saa Krišna kunagi vanemaks kui seitse aastat; ta jääbki sinna pidama. Indias on paljude templite nimi Balaji tempel, mis tähendab Krišna lapsepõlve.
Balaji mandir asus templi ehitanud mehe maja ees. Selle templi ja mehe pühendumuse, lakkamatu pühendumuse tõttu… Mees kümbles – otse templi ees oli kaev – seal kümbles ta hommikul esimese asjana. Seejärel palvetas ta tundide viisi ning teda peeti väga usklikuks. Aja jooksul hakati tedagi nimetama Balajiks. See nimi hakkas talle nii hästi külge, et ma ei mäletagi tema pärisnime, sest sellest ajast alates, mil teda mäletama hakkan, kuulsin teda kutsutavat ainult Balajiks. Aga see ei saa olla tema pärisnimi; selle nime pidi ta saama templi ehitamise eest.
Mina käisin selles templis, kuna seal oli väga ilus ja vaikne – peale Balaji, kes ainukesena segas. Tund tunni järel – ta oli rikas mees ega pidanud seetõttu oma aja pärast muret tundma –, kolm tundi hommikuti, kolm tundi õhtuti, piinas ta lakkamatult selle templi Jumalat. Mitte keegi ei käinud templis, olgugi et seal oli nii ilus, et paljud oleksid hea meelega seal käinud. Mindi hoopis ühte kaugemasse templisse, sest teda ei suudetud välja kannatada. Tema tekitatud müra – seda sai nimetada ainult müraks, mitte muusikaks –, tema laulmine võis tekitada kuulajates vastumeelsuse laulmise vastu kogu eluks.
Aga
Vana-India linna Vaišālī kuninglik kurtisaan u 500 a eKr.
