kogu elu seda paluma ja see antakse sulle alles pärast surma. Aga kindel on see, et need vaimsed asjad antakse: olen teinud selle templi, teenin Jumalat, palvetan; isegi talvel, märgade riietega…” Märgades riietes lõdisemist peetakse pühendumuse eriliseks tunnuseks. Ma ise arvan, et lõdisedes õnnestub laulmine paremini. Inimene hakkab kisama, et lõdisemist unustada.
Ütlesin: „Minu arvamus selle kohta on teistsugune, aga ma ei räägi seda teile. Ütlen ainult ühte asja, mida mu vanaisa tihti kordab: „Need on ainult argpüksid. Balaji on argpüks. Ta raiskab iga päev kuus tundi, aga elu on nii lühike; ja tema on argpüks.””
„Sinu vanaisa ütles, et mina olen argpüks?” küsis Balaji.
„Ma võin ta siia tuua.”
„Ei, ära too teda siia templisse, sest see oleks asjatu vaev – kuid ma pole argpüks.”
„Hüva,” vastasin, „vaatame, kas olete argpüks või mitte.”
Templi taga oli akhara. Indias nimetatakse nõnda kohta, kus saab õppida maadlema ja võimlema. Mul oli tavaks seal käia – see oli kohe templi taga, peaaegu sein seina vastas –, nii et kõik sealsed maadlejad olid mu sõbrad. Palusin kolme neist: „Täna õhtul peate mind aitama.”
„Mida tuleb teha?” küsisid nad.
„Peame võtma Balaji voodi – ta magab õues – peame lihtsalt võtma selle voodi ja panema selle kaevu peale,” vastasin.
„Kui ta hüppab või midagi juhtub, võib ta kaevu kukkuda.”
„Ärge muretsege,” ütlesin mina, „kaev pole nii sügav. Olen sellesse hüpanud mitu korda– see pole ei sügav ega ohtlik. Ja nii palju kui ma tean, ei hakka Balaji hüppama. Ta hakkab oma voodis kisama; ta istub voodis ja kutsub oma Balajid appi: „Päästa mind!””
Suure vaevaga sain kolm maadlejat nõusse. „Teil ei tule mitte midagi muud teha. Ma ei jaksa üksinda voodit tassida ja ma palun teid, kuna olete tugevad. Kui ta tassimise ajal ärkab, ei juhtu ka midagi. Ootan teid. Ta läheb magama kell üheksa. Kella kümneks on tänav tühi ja kell üksteist on kõige vähem riskantne. Siis saame teda liigutada.”
Vanaisale rääkisin: „Seda me kavatseme teha. Sul tuleb meid natuke aidata.”
„See on natuke liig,” ütles vanaisa, „oled sina ikka julge, et söandad paluda oma vanaisal kiusata seda vaest meest, kes ei tee kellelegi liiga peale selle, et teeb kuus tundi päevas lärmi, kuid me oleme sellega harjunud…”
„Ma pole tulnud siia selle üle vaidlema,” vastasin. „Sina lihtsalt tule. Võid vastutasuks küsida minu käest ükskõik mida, ükskõik millal; lihtsalt ütle ja ma teen seda. Aga selles asjas pead sa appi tulema ja see pole liig – ainult kaheteist jala pikkune tee tuleb läbida nii, et Balaji ei ärkaks üles.”
Vanaisa tuligi. Sellepärast ütlengi, et vanaisa oli üks väga haruldane mees – ta oli 75-aastane! Ta tuligi. „Olgu, vaatame, mis juhtub,” ütles ta.
Kaks maadlejat hakkasid vanaisa nähes plehku panema. „Oodake, kuhu te lähete?” hõikasin.
„Su vanaisa tuleb,” vastasid nad.
„Mina ta kutsusingi,” ütlesin. „Tema on neljas inimene. Kui te jalga lasete, siis olen kaotanud. Me ei saa vanaisaga kahekesi hakkama. Suudaksime teda küll tassida, aga ta ärkaks üles. Te ei pea muretsema.”
„Kas oled oma vanaisa peale kindel?” küsisid maadlejad. „Nad on ju peaaegu ühevanused; võib-olla on nad sõbrad ja sellest võib tüli tõusta. Ta võib meie peale kaevata.”
Ütlesin: „Mina olen siin, ta ei tekita mulle pahandusi. Nii et ärge kartke, te ei jää hätta ning ta ei tea teie nimesid ega midagi.”
Kandsime Balaji koos voodiga tema väikese kaevu kohale. Ainult tema käis seal kümblemas ja mõnikord hüppasin minagi sinna, kuid see ei meeldinud mehele sugugi – aga mis teha? Kord, kui olin vette hüpanud, hakkas ta mind sealt välja ajama. Ütlesin: „Mida te nüüd teha saate? Te saate mind ainult välja tõsta. Ja kui te mind kiusate, hakkan ma iga päev siia vette hüppama. Ja kui te sellest minu perele räägite, siis hakkan ka oma sõpru siia tooma. Nii et jäägu see parem meie vahele. Teie käite väljas pesemas, mina pesen toas; keegi ei kannata.”
Kaev oli väga väike, nii et voodi mahtus selle kohale väga hästi. Siis ütlesin vanaisale: „Mine ära, sest kui sina vahele jääd, arvab kogu linn, et asi on läinud üle piiri.”
Seejärel hakkasime Balajid kivikestega viskama, et teda üles ajada, sest kui ta kogu öö jooksul üles ei ärka, võib ta külge keerates kaevu kukkuda ning midagi võib viltu vedada. Kui ta lõpuks ärkas, karjatas ta koledal kombel! Olime kuulnud tema häält, aga see…! Kogu naabruskond jooksis kokku. Ta istus oma voodil ja ütles: „Kes on seda teinud?” Ta värises ja vappus hirmust.
Inimesed ütlesid: „Palun tulge vähemalt voodist välja. Seejärel uurime välja, mis on juhtunud.”
Olin rahvahulgas ja küsisin: „Mis viga? Te oleksite võinud oma Balajid kutsuda. Aga ei teinud seda. Te karjatasite ja unustasite Balaji sootuks. Kuus tundi harjutamist iga päev kogu oma elu…”
Ta vaatas mulle otsa ja küsis: „Kas sina oled selle taga? Ja see peaks vist ka meievaheliseks saladuseks jääma?”
„Nüüd tuleb teil hoida kahte saladust,” vastasin. „Üht olete juba palju aastaid varjanud. See on nüüd teine.”
Aga sellest päevast alates lõpetas ta kolmetunnise lärmi templis. Olin hämmingus. Kõik olid hämmingus. Samuti ei käinud ta enam kaevus pesemas ja unustas lihtsalt kolm tundi hommikuti ning õhtuti. Ta organiseeris ühe asenduspreestri hommikusi palvusi läbi viima ja see oligi kõik.
„Balaji, mis on juhtunud?” küsisin.
„Valetasin sulle, et ma ei karda,” vastas ta. „Aga tol ööl kaevu kohal ärgates – see karjatus polnud minu oma.” Seda võib nimetada ürgseks karjeks. See polnud tema oma, täitsa tõsi. Karje tuli mehe sügavaimast alateadvusest.
„See karje teadvustas mulle, et olen tegelikult kartlik inimene ning mu palved pole muud, kui püüe veenda Jumalat, et ta mind päästaks, aitaks, kaitseks.”
„Aga sa oled kõik selle hävitanud,” jätkas Balaji, „ja sinu tegu oli mulle hea. Tegin kogu rumalusega lõpparve. Kogu elu piinasin naabreid ja kui sina poleks oma tegu teinud, oleksin arvatavasti edasi piinanud. Nüüd olen oma hirmust teadlik. Ja mulle tundub, et parem on oma hirmu tunnistada, sest kogu mu elu on olnud mõttetu, samuti mu hirm.”
Läksin viimast korda oma kodulinna 1970. aastal. Olin öelnud oma emale – ja ta oli suhtunud sellesse kui lubadusse –, et kui ta sureb, siis tulen. Nii tegingi. Kõndisin linnas ringi, kohtasin inimesi ja nägin Balajid. Ta nägi välja nagu täiesti muutunud mees. Küsisin temalt, mis on juhtunud.
Ta vastas: „See karjatus muutis mind täielikult. Hakkasin hirmuga elama. Hüva, kui olen argpüks, siis olen argpüks; ma ei kanna selle eest vastutust. Kui hirm on olemas, siis on see olemas; ma sündisin sellega. Ent tasapisi muutus minu leppimine sügavamaks, ning hirm on kadunud, argus on kadunud.”
„Tegelikult palusin, et ka preester enam templisse ei tuleks, sest kui minu palveid pole kuuldud, kuidas siis võetaks kuulda asenduspreestrit, kes käib kogu päeva mööda räpaseid templeid?” See preester sai iga templi
