oskate seda fenomeni säilitada? Need kaks armastajat surevad; kas suudate säilitada seda õhustikku; kahe armastaja vahel toimunud muundumist? Kuidas oleks see võimalik? Nende armastus ei ole asi, mida võiksite käes hoida ja te ei saa viia seda seifi. Te ei saa teha sellest templit või kirikut või usutunnistust.
Armastus sünnib kahe inimese vahel – tõde on isegi veelgi keerulisem: see sünnib üksikisiku olemuses. Armastuses oli vähemalt kaks ja midagi oli paista ka teistele. Iga vaatleja oleks võinud näha kahe armastaja vahel millegi haaramatu, kuid samas tajutava toimumist. Seda võib näha nende silmis, nende nägudel.
Kord sõitsin rongiga ja minu kupees istus üks Hispaania vanapaar. Nad olid väga vanad. Nad olid tulnud Indiasse rändama. Mees oli kindlasti juba kaheksakümnene, naine seitsmekümne viiene; selleks ajaks oleksid nad pidanud olema juba hauas. Mul oli üllatav näha nende armastust – kuna pidime terve ööpäeva koos veetma – igas väiksemaski toimingus, igas pisiasjas. Armastust ei pea näitama suurte asjadega, piisab väikestest… Nende armastus oli peaaegu käegakatsutav, nii ilmne. „See on väga haruldane nähtus. Kui kaua te olete koos olnud?” küsisin vanamehe käest.
„Kui lugeda aastaid,” vastas mees, „oleme koos olnud vähemalt kuuskümmend aastat – ta oli viisteist, kui ma teda esmakordselt kohtasin –, kuid need kuuskümmend aastat ei näi mulle kuuekümne aastana; nendest aastatest on saanud põgusate hetkede kontsentratsioon, siin ja praegu. Ma ei mõtle kunagi eraldi kõikidele neile möödunud hetkedele, sest praegune hetk sisaldab neid kõiki.”
Aga kui see vanapaar on kord lahkunud, ei tunne te enam seda hõngu, seda aurat ega tunnet. Need kaovad, sest on liiga vaevumärgatavad.
Tõega on veelgi keerulisem, sest tõde on üksikisikus, kes on kogenud oma enda olemust ja on niivõrd ekstaasis, et kui seda talle võimaldada, siis ajab vaimustus tal üle ääre; kui teie olete avali, saab tõde teisse tulla.
Kui osutate vastupanu ja olete tõrges… See fenomen on niivõrd õrn, et teie vähimgi vastupanu ei lase teil seda märgata. Nii ei märka seda keegi, kes tuleb kindla eelarvamuse, hoiaku ja seisukohaga. Kui läheneda avatult, haavatavalt, siis on võimalik maitsta midagi ehtsa religiooni sarnast, haista ehtsa religiooni hõngu. Ning ainus viis seda ära tunda on olla religioosse inimese ligiduses. Tõde on nakkav.
Aga pole mingit tõde ära tunda isegi juhul, kui embate Rooma paavsti. Temas pole midagi… poolakas on lihtsalt poolakas. Temagi võib teid emmata ja teie luid murda, sest poolaka kallistus on ribidele paras katsumus. Aga te ei leia mitte midagi.
Olen kohanud tuhandeid inimesi, kes on tuntud suurepäraste religioossete meistrite ja õpetajatena. India on niivõrd tulvil tarku ja pühakuid, et neid võib kohata iga nurga peal. Polegi vaja otsida ega uurida. Nemad otsivad ja uurivad hoopis teid ning võitlevad: „Sa kuulud mulle, mitte iseendale”, ning püüavad teile esimesena küüned taha saada. Kuid nad kõik on mõne kultuse järgijad ja kordavad papagoidena – tegelikult nagu papagoid, aga võite öelda ka nagu arvutid – kirja pandud tekste, suuri sõnu. Aga nad ei suuda anda nendele sõnadele muud tähendust, kui neil endal anda on. Kui Jeesus ütleb „tõde” või Buddha ütleb „tõde”, on sellel sõnal tähendus. Kui mingi munk ütleb „tõde”, pole sõnal tähendust; see on tühi sõna, sellel pole sisu.
Te küsite, miks nad ei suuda aktsepteerida teie vaimsust ehtsana. See on ilmne: nad on turul; igaüks teeb sisseoste ja müütab valjult oma kaupu. Siis saabute teie kui võistleja ja hakkate müüma uusi asju, mis on ligitõmbavamad, sest neis on elu. Teised hakkavad kartma, et hakkate võib-olla meeldima nende noortele, poegadele ja tütardele – ja nii juhtubki, neil on õigus. Ja see ajabki nad endast välja: need inimesed peaksid minema kirikusse või sünagoogi – mida nad teevad siin selles kommuunis? Nad peaksid kuulama rabit, vaimulikku – mida nad siin teevad?
Ega nad sellest aru ei saa, kui teid näevad. Neil on kindel kujutluspilt: kui te sellega sobitute, siis olete usklik. Mina aga annan kindlasti endast parima, et te ei sobitaks ennast mitte ühegi teooriaga – sealhulgas minu mõtetega! –, et saaksite olla teie ise.
Oma lähenemisega püüan anda teile tagasi teie enda.
Teid on ära varastatud. Teid on kinni kaetud, igal võimalikul moel drillitud. Nad on sulgenud kõik uksed, mis viiksid teid lähemale teile endale.
Minu töö on avada teis uksed ja aknad. Ja kui mul õnnestub tõmmata maha kõik seinad ning jätta teid lageda taeva alla, siis saate teada, mis on tõeline religioon. Kuid te ei sobitu mitte kellegi teise religiooni ideedega. Nad kleebivad teile külge igasuguseid silte. Nende jaoks tähendab kultus hukkamõistu, nii et nad hakkavad nimetama teie elu kultuseks.
Paar päeva tagasi vaatasin üht telesaadet, kus üks rabi ja kaks kristlikku vaimulikku – üks oli vist katoliiklane, teine protestant või midagi sellist, ühesõnaga erinevast usulahust – rääkisid minust ja sellest, mis meil siin toimub. Rabi ütles: „See on kultus.”
Vestluse moderaator küsis: „Mis on kultus ning mis vahe on kultusel ja religioonil?” Rabi vastusega ma nõustun, kuid hoopis erineval põhjusel.
Rabi vastas: „Kultus tähendab, et on olemas üks karismaatiline isik ning inimesed on tema poolt hüpnotiseeritud, neid tõmbab nagu magnetiga tema ümber; ja kui see mees sureb, siis lähevad need inimesed laiali – traditsiooni ei teki. See ongi kultus.”
Mina ütlen sedasama, mis tema – täpselt sama, kuid erineval põhjusel. Rabi ütleb, et „kui kultus elab üle asutaja surma, saab sellest religioon”. Kui Jeesus on elus, on see kultus, kuna ta on karismaatiline isiksus… Kui Jeesus on surnud, saab kultusest religioon. Väga kummaline mõte: religioon sünnib kultusest. Kultus ei peaks olema hukkamõistu vääriv; see on religiooni ema, üsk, millest religioon sünnib. Kultus on potentsiaalne religioon.
Aga rabi ütles: „Kultus kaob kõigi eelduste kohaselt, sest inimesi hoidis koos ainult ühe inimese karisma, tema võlu. Kui tema ühel päeval kaob, siis pole enam pidepunkti. Siis lähevad inimesed laiali ja kultus sureb.” Mina ütlen, et see on tegelikult religiooni definitsioon.
Intelligentsemas maailmas ei ole traditsioone. Religioosne inimene sünnib ja koos religioosse inimese minaga tekib ehe religioon. Tema juurde tuleb palju inimesi, nad tulevad lähemale ja joovad tema kaevust. Jeesus ütleb: „Sööge ja jooge mind.” Jah, inimesed söövad ja joovad ning transformeeruvad selles protsessis. Ja kui religioosne inimene on läinud, pole kindlasti vaja luua traditsiooni, sest traditsioon oleks surnud.
Jah, te armastasite oma isa, aga kui ta suri, viisite ta hauda. Te ei öelnud: „Tema oli minu isa, kuidas ma saaksin viia ta hauda või krematooriumisse? Ma kavatsen teda oma kodus hoida. Mina armastasin teda, tema armastas mind…” Ei, kui teie ise sureb, on see kurb, kuid loomulik nähtus. Igaüks, kes sünnib, ka sureb. Te jätate isaga hüvasti, olles talle väga tänulik. Samamoodi peaks olema iga religioosse õpetajaga.
Jeesus on tõeliselt hea, aga kristlus on haigus. Mooses on tõeliselt hea, aga judaism on needus. Ja sama kehtib kõigi teiste usundite kohta. Inimesed, usundite allikad, olid tõeliselt ilusad, kuid iga ilus lill sureb. Isegi ilusad tähed surevad ja kaovad ega jäta märkigi endast maha. Nii et miks oleks vaja religioossel inimesel jätta endast maha traditsioon?
Minust ei jää maha traditsioon.
Seni kuni siin olen, nautigem hetke. Pühitsegem hetke. Milleks muretseda tuleviku pärast? Ja pidage meeles üht: igaüks, kes üritab pärast mind luua minust traditsiooni, on minu vaenlane, mitte minu ega teie sõber. Ta kuulub saatanale. Tema rajab siis kiriku – tulevad kokku preestrid ja muud. Siis läheb lahti äri, saabuvad ärimehed ja ehe religioon kaob täielikult.
Parem oleks ehedal religioonil haihtuda universumisse kui muutuda
