style="font-size:15px;"> Nezan pidas väikse pausi ja pani siis enda arust pommi: “Kas sa tead, et nad tapsid sajandi alul armeenlasi?”
“Olen nagu kuulnud. Aga sa ei saa neid selles süüdistada. Mu isa ütleb, et neil polnud armeenlaste vastu midagi. Et nad tapsidki kõiki, sest olid metsik rahvas.”
“Täpselt. Ma arvan, et nad olid armeenlaste peale kadedad. Armeenlased olid rikkad.”
Nüüd tegin mina väikse pausi. Ja lisasin:
“Pole viga. Ühes Armeenia külas oli just mingi suur tüli, mille tulemusel sai surma neli jeziidi10. Võrdne värk. Ja üleüldse, kas sa arvad, et mina armastan kõiki armeenlasi selle pärast, et nad on armeenlased?
Või kõiki eestlasi siin ilmas? Kaugel sellest. Aga millest ma kurdide puhul aru ei saa,” jätkasin ma ääri-veeri, “on see, et okei, ma mõistan, et Türgi riik ahistab teid, aga kui ma kuulen, mis toimub kurdi naistega, siis see on topeltjube. Ja seda teevad ju kurdi mehed! Nagu ma aru saan, siis kõik need aumõrvad ja mitme naise pidamised toimuvad just kurdide juures?”
Nezan ei solvunudki, vaid kordas ainult: “Ma ju ütlesin sulle, et kurdid ei ole head inimesed.” Ja jutustas seepeale, miks ta tšadrat11 ei kanna.
“Kui ma olin kolmteist, ütles tädi mu emale, et Nezan on nüüd nii vana, et peab õppima käituma nagu naine. Seelikuid kandma ja kõik see värk. Ema siis püüdis mulle pearätti pähe suruda. Mina hakkasin nutma ja tema lõi mind. Mispeale ma otsisin majast üles kõik aspiriinid ja neelasin alla. Aga siis hakkasin kartma, rääkisin emale ära ja nad viisid mu kiirabisse. Pärast seda ei tulnud pearätt enam jutuks.”
See võttis mu tummaks. Ka mina neelasin umbes samal ajal tablette, ainult et mingi kahtlase Lasnamäe kuti pärast.
Nezan pani samas vaimus edasi: “Ja ega pearätt sind kaitse. Meil Diyarbakıris juhtus selline asi, et mingid kutid varastasid ühe tüdruku, et ta ära vägistada. Ja panid talle koti pähe, et nägu näha poleks. Siis tuli ühel mõte kott peast võtta ja ta nägi, et see on ta õde.”
“Mis ta tegi?”
“Tappis õe ära ja enda ka.”
Minu arust polnud Nezanil õigus, kui ta väitis, et kurdid ei tunne enda vastu huvi, sest neid oli täis kogu keele- ja ajaloo-geograafia teaduskond (suurepärane võimalus tõlgendada ajalugu poliitiliselt). Ja ühes kurdidega vasakpoolseid türklasi. Ning seetõttu ka automaatide ja kumminuiadega politseinikke, kes iga päev bussiga kohale kärutati ja kes hoone ümbruses valvet pidasid, et noorus ülekäte ei läheks. Oletasin, et arvestades, kui paljudele kurdidele meeldib mägedes kükitada ja Türgi riigi vastu võidelda, mõtleb valitsus neid humanitaarkallakuga teaduskondadesse lastes, et nii on ohutum. Ikka parem kui et nad massiliselt tuumafüüsikuteks õpivad. Aga seegi loogika on üsna vildakas, sest paljud suured revolutsionäärid nagu Lenin olid just pehmete erialade esindajad. Ja kuna parempoolsed parteid esindavad Türgis natsionaliste, on Lenin seal teaduskonnas mõistagi popp.
Ankara Ülikooli progressiivselt meelestatud nooruse silmis seostus demokraatia vasakpoolse liikumise ja selle kõigi varjunditega, alates eurokommunismist ja lõpetades sotsiaaldemokraatiaga. Eks kippus omal ajal ka kapitalistliku lääne noorsugu Nõukogude Liitu ühes selle kommunismiga idealiseerima. Kui ülejäänud ülikoolilinnakus kondasid ringi eduka moega noored, jõlkusid meie majas viimased lõngad. Vahel keerati põhja kurdikeelne muusika ning poisid ja tüdrukud võtsid lauldes-tantsides kätest kinni.
Seekord oli koolihoovi püsti pandud lett, kus olid reas müügil Mao Zedongi, Che Guevara, Marxi ja Lenini šedöövrid.
“Me oleme oma valitsuse vastu,” seletas mulle lahkelt noor türklanna. Õigemini tõlkis tema juttu üks kutt, sest keskmine noor türklane ei kõnele ühtegi keelt peale emakeele.
“Miks?”
“Sest meie valitsus on fašistlik.”
“Mis mõttes? Mida teie fašismi all mõistate?”
Nüüd avaldas poiss oma isiklikku arvamust: “Kui sa liidad natsionalismile rassismi, on tulemuseks fašism. Ja seetõttu juhtub hirmsaid asju. Näiteks eelmisel aastal pussitasid mind natsistid kooli ees.” Ning kergitas oma särki.
“Miks?”
“Sest ma olen anarhist.”
“Kuidas nad sellest aru saavad?”
“Välimusest. Mul on kõrvarõngas. Ja habe.”
“Ma mõtlesin, et moslemid käivadki habemega ringi.”
“Jah, aga mul on teistsugune habe. Euroopalik.”
“Aga miks siin see asi nii hull on?”
“Sest see on Türgi, Lähis-Ida. See on metsik kant. Ja Türgil ongi kombeks tappa. Sa ei kujuta ette, kui palju ta tapnud on. Kurde, armeenlasi.”
“Näiteks mina olen armeenlane,” salgasin ma oma ema maha.
“Mis asja?! Kes?!”
Küllap nägi ta esimest korda elus oma silmaga müütilist armeenlast. Nagu ka Armeenia armeenlane pole kunagi näinud türklast. Mistõttu stereotüübid nii visalt püsivadki. Vaenlast, kellel pole nägu, on ju palju kergem vihata. Mis on iseenesest suur lollus, sest tegelikult pole ühtegi põhjust, miks ei peaks armeenlased ja türklased omavahel ilusasti läbi saama.
“Kas sa ise oled türklane?”
“Jah, ja mu isa on just selline hull natsionalist.”
“Mida ta arvab sinu tegemistest?”
“Ta ei tea neist õnneks midagi. Kuigi ma olen sel teemal isegi artikleid kirjutanud!”
“Kas sa saad sellelt tüdrukult küsida, miks ta neid raamatuid müüb?”
“Ta ütleb, et on vasakpoolne ja võitleb fašismi vastu.”
“Ahhaa…”
“Ja tema suurimad iidolid on Lenin ja Stalin.”
Sel hetkel mõtlesin, et lasin midagi kõrvust mööda: “Kuidas, palun?”
“Lenin ja Stalin,” kordas poiss. Tüdruk tema kõrval naeratas, ise näost särades.
“Mida kuradit nad teile ajalootunnis räägivad?” küsisin ma koju jõudes toanaabrilt Bestelt. “Mis juhtus?” ehmus too. Lehvitasin ta nina all vasakpoolset ajakirja, mille kaanel ilutses Marxi habe. “Ma läksin kooli. Ja seal nad müüvad oma raamatuid ja räägivad vasakpoolsusest. Ma siis küsisin, et mis värk sellega on. Ja üks tüdruk ütles, et ta on fašismi vastu ning tema iidolid on Lenin ja Stalin! Kas te üldse teate, kes oli Stalin? See on sisuliselt sama mis Hitler. Ja selliste pärast passivad meil kooli värava taga automaatidega mehed?” “Ma arvan, et siin ei räägitagi koolis neist asjust,” püüdis Beste asja pehmendada ja pakkus mulle baklavad teega.
Hea usk ja halvad inimesed
Islam – Püha Koraani järgiv monoteistlik
Jeziidid on etniliselt küll kurdid, kuid nende religioon pole islam – nad kum-mardavad paabulind-inglit. Enamik Armeenias elavatest kurdidest on jeziidid.
Islamimaades levinud pearätt
