vastandatakse, on neil siiski tugev ühisosa ja ühised juured. Islam on aabrahamlik religioon nagu kristluski ning näiteks Aadam on nii Vana Testamendi kui Koraani järgi esimene prohvet, samuti esinevad islamis prohvetitena Aabraham, Mooses ja Jeesus.
“Kas sina pead seal ka rätikut kandma?” küsisid sõbrad Eestis, kui ütlesin neile, et sõidan Türki. Kortsutasin pahaselt kulmu ning pidasin neile maha pika ja tüütu loengu Türgi ajaloost. Sellest, kuidas 1918. aastani domineerisid Türgis sultanimeelsed jõud, ja sellest, kuidas 1919. aastal tekkis rahvusriigimeelne liikumine, sest tulevane Türgi Vabariigi rajaja Mustafa Kemal kutsus kokku põrandaaluse rahvuslike jõudude kongressi. Ning kuidas Kemal Atatürk kuulutas 1923. aastal Türgi vabariigiks ning uuendas selle poliitilist süsteemi, haridust ja kultuuri, kuid mis kõige tähtsam, lahutas 1924. aastal religiooni riigist, mistõttu ei tohi tänapäeval näiteks Türgi ülikoolides pearätti kanda. (“Pisut mõtlemisainest prantsuse moslemitele,” hüüdsin dramaatiliselt silmi pööritades, ent oodatud efekt jäi tulemata.) Ning kuigi Türgis võib täheldada hetkel kahte suuremat voolu: moderniseerimist pooldavat ja konservatiivset, pole usk valdavalt sunniitlikule Türgile sugugi nii eluliselt tähtis kui enamikule islamimaadest, näiteks sunniitlikele saudidele või šiiitlikele iraanlastele.
Laivis rääkisin seda kõike veelgi pikemalt ja tüütumalt ning suurem osa publikust kippus juba viie minuti jooksul käru pealt maha kukkuma. “Mis nende pearättidega siis ikkagi toimub?” küsis üks mees haigutades, kui oma epistli lõpetasin. “Ei midagi. Lihtsalt seksikas moeelement,” vastasin mina tigedalt, teadmata, kui lähedal olin sel hetkel mingis mõttes tõele. Ja mis siin salata, kui pisut järele mõtlesin, ei suutnud ma sõpradele pearätikute kinnisideed isegi pahaks panna, sest olin sama asja juba korra läbi teinud. Kui läksin aastaid tagasi kristlikusse Armeeniasse, tundsid ka tookord inimesed muret, kuidas ma seal “kaltsupeade” keskel hakkama saan.
Pole siis ime, et kui jõudsin Türki, olin esimese hooga rabatud, kui palju on seal tegelikult pearätiga naisi. Mind ei suutnud veenda isegi hoca12 sõnad, mille kohaselt Türgi on ilmalik riik, mis järgib Atatürgi põhimõtteid, ja seetõttu ei hakka sealne mentaliteet kunagi Iraani omaga sarnanema. “Kas nad kõik ongi usklikud?” küsisin ma Bestelt ja Nezanilt. “Muidugi,” vastas esimene. “Muidugi mitte,” kostis teine. “Aga miks nad siis tšadrasid kannavad?” “Tahavad. Neil on ajud ära pestud,” ütles Beste. “Perekonna pärast. Muidu nad ei kannaks,” seletas Nezan.
Ankaral on tudengilinna kuulsus. Istanbuli kõrval peetakse seda ka pisut kolkalikuks. Võimalik, et see on tõsi. Ometi meeldis mulle Ankara rohkem. Muidugi on Istanbul üsna noore pealinnaga võrreldes palju ilusam ja karismaatilisem, kuid Ankaras valitseb see-eest eestlasele südamelähedane ordnung13. Ja kuna tegu on pealinnaga, võib igal sammul tunda, et seal on ajud – kõik valitsusasutused asuvad Ankaras. “Istanbulis saab kohe aru, et sinna on läinud seltskond, kes on tahtnud kähku rikkaks saada. Inimkvaliteet on madal,” kirtsutas Beste nina. “Ja ma ei tea, miks, aga just kõik need mu klassiõed, kes läksid Istanbuli, värvisid oma pead blondiks. Nagu vene naised!” Hullemat sajatust sookaaslaste aadressil türklannadel ei leidu. Samas õpivad paljud türklased ülikoolis vene keelt ja kultuuri ning on valmis oma idealistist professori käsul usinasti Gogolit ja Tšehhovit lugema, et aga tulevikus lõunakuurortides tasuvat tööd leida.
Kuna Ankara näol on tegu tudengilinnaga, oli ka inimkontingent vastav ning ilmselgelt rõhus enamik naisi riidevalikus funktsionaalsusele. Moeteadliku ankaralanna garderoobi kuulusid ilmtingimata teksased või dressipüksid ning paar Converse’i ketse. Nii jäigi mulle esimese hooga petlik mulje, et Ankaras beibekultuuri ei eksisteerigi. Ent mõne aja pärast täheldasin veidrat vastuolu – beibekultuur ühes kõigi oma atribuutidega nagu kontsakingad ja roosa huulepulk oli Ankaras täiesti olemas. Ainult et beibelippu hoidsid uhkelt üleval just needsamad pearättidega naised.
“Beste ütles mulle, et tema ema sõbranje töötab pesupoes ja just mosleminaised pidid ostma kõige siivutumat aluspesu,” teadsin mina Nezanile jutustada. “No aga mis sa neist tahad,” vastas Nezan. “Kuidagi nad ju peavad piiranguid kompenseerima. Pane ise rätt pähe ja kõnni niimoodi ringi. Ja üldse, minu arust on see hea märk. Veel viie aasta eest kandsid kõik musti pearätte. Aga vaata, kui ilusad värvilised rätikud on nüüd tänavapilti tekkinud!” Mul ei jäänud muud üle kui temaga nõustuda, sest rätid olid tõesti värvilised.
Beste ja Cani juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas nad kogu aeg teineteisel ümbert kinni hoidsid. Ühtlasi järeldasin, et nemad vist küll tõsiusklikult abieluööd ei oota. “Ei-ei, ära muretse, meie oleme ateistid,” ütles Beste, rõhutades eriliselt sõna “ateist”. Olin just teinud sarkastilise religiooniteemalise märkuse. Hiljem kuulsin sarnast lauset tihti. “Mina olen ateist,” kõlas Türgis peaaegu nagu poliitiline enesemääratlus. Umbes nagu “mina olen vasakpoolne”, “mina olen taimetoitlane” või “mina olen patsifist”. Selles pisut totalitaarses keskkonnas näisid terminid üldse rohkem maksvat. Türgi ateist oligi päriselt ateist, mitte nagu poolspirituaalne eestlane.
Beste polnud lihtsalt ateist, vaid väga vihane ateist. Tõsi küll, vahel tundus mulle, et tema viha polnud suunatud religiooni enda, vaid seda kandvate institutsioonide vastu. “Kunagi pidi meil siin üks mees peaaegu presidendiks saama. Tal jäi naine haigeks ja pidi kähku operatsioonile minema. Ja siis ütles ta, et ükski teine mees tema naist alasti ei näe. Naine suri samal ööl. Püha jumal, su naine on seitsekümmend! Tal pole enam tissegi! Kes teda sinu arust vaadata tahab?”
See oli üks neid lugusid, mis ei mahtunud minusuguse mõõduka põhjamaalase pähe, seega väänutasin lihtsalt nägu. Beste jätkas: “Sa oled ju märganud siinsamas Beşevleri metroo juures Gazi Ülikooli? Kui julged seal põskhabemega kooli tulla, kästakse see sul maha ajada. Kord tegi üks noormees ramadaani14 ajal suitsu ja ta peksti haiglasse! Ja kui naine tuleb seal pearätita kooli, astuvad kursavennad talle ligi: “Abla15, miks sa katmata oled?” Mispeale nemad katavadki end, sest kardavad peksa saada.” “Mina mõtlesin, et Türgi ülikoolides ei tohi pearätte kanda,” katkestasin teda. Beste vaatas mind lõbustatult nagu naiivset lapsukest.
Niimoodi juhtuski, et mina, kes ma olin Eestis alati jutlustanud tolerantsivajadusest, muutusin Türki saabudes praktiliselt üleöö islamofoobiks. Mu vaenulikkust süvendas nii mõnegi moslemi kõrkus minu kui eeldatava kristlase suhtes. “Teie Piiblit on nii palju kordi ümber kirjutatud. Kust te teate, mida uskuda?” küsis moslem Cağdaş pisut irooniliselt muiates. Väidetavalt dikteeriti Koraan prohvetile valmiskujul ja tollel jäi üle see vaid kirja panna. Seega on Koraan sisuliselt raamatu kuju võtnud jumalasõna ning pole võrreldav Piibli, vaid Kristuse endaga. Olin äsja lugenud Vikerkaares avaldatud artiklit, kus Toby Lester kirjutas, et on leitud erinevaid Koraani käsikirju, mis jällegi seab suuresti kahtluse alla Muhamedile ilmunud teksti. Ometi ei hakanud ma Cağdaşi ees seda teemat torkima.
Möödus veel kuu ja mulle sigines piisavalt sõpru, kes suutsid mu tasakaalu jälle paika ajada. Üheks selliseks sõbraks sai Esra. Tutvusime temaga Çanakkale lähistel, kui sõitsime samal praamil Bozcaada saarele. Tüdruk õppis Çanakkale Ülikoolis inglise kirjandust, kirjutas parajasti diplomitööd Emily Brontë “Vihurimäe” tegelaste patukujundi ja viktoriaanlike väärtuste vastuoludest ning ootas, et saaks kolida Tšehhimaale, abielluda seal islamiusku pöördunud tšehhi kallimaga ja leida töö inglise keele õpetajana.
“Mul on hea meel kuulda, et su abielu on õnnelik, maşallah16! Aga miks sa Doris Lessingut loed?” kirjutas ta ükskord. “Tema raamatud peaksid ju olema feminismist. Kas sinu sisemaailmas on midagi, millele otsid selgitust?” Esrale meeldis end ülipoeetiliselt väljendada. Vastasin talle feministliku tiraadiga, jutustades muuhulgas, kuidas ühest süütust lausest
Tr. k. tiitel, millega pöördutakse õppejõu poole. Mõned õppejõud siiski ei salli, kui neid sel viisil kõnetatakse, sest sama sõna tähendab ka pühendunud moslemit, kellest peetakse lugu islamitundmise pärast.
Sks. k. “kord”
Moslemite püha kuu
Tr. k. “vanem õde”
Tr. k. “suurepärane”; kasutatakse kaitseks kurja silma eest
