katusel sihib keegi mind läbi kuradima suure objektiivi. Viskusin kohe põrandale. See veel puudus, et keegi üritab mind salaja maha koksata. Roomasin esikusse ja põgenesin majast Kristiani juurde. Juha oli hoonest lahkunud.
Helistasin Kristiani uksekella nagu hull. Hetke pärast vaatas hirmunult läbi ukseprao veest nõretav Kristian. Ta oli just duši all olnud. Läksin sisse ja Kristian läks tagasi duši alla. Olin veel üsna endast väljas, kui tuli Kristian häbeliku näoga ja küsis, kas ma oskan saladust pidada. Vastasin, et oskan. Ta palus, et ma mähiksin ta riista sidemesse, ta enda käed värisesid selleks liialt. Olin kindel, et kuulsin luulusid. Kas ma mähiksin ta vello sidemesse? Mu peas tiirles sekundi jooksul miljon mõtet: “Kas Kristian on hull ja pede või on ta lihtsalt pede?” Kristian hakkas seletama, et ta oli sellelt vene litsilt saanud mingi eriti haruldase suguhaiguse. Lubasin sõpra hädas aidata. Endamisi otsustasin, et kui ta riist millimeetrigi tõuseb, kui ma mähkima hakkan, rebin tilli kõige juurtega küljest.
Till ei liikunud millimeetritki, kiljumise järgi otsustades oli see õige hell. Kristianist hakkas päris kahju kohe. Ta on ikkagi mu sõber. Jõime suve auks end vene piiritusest korralikult täis. Mulle tuli mõte, et Kristian võiks oma riista vene piiritusega pintseldada. Piiritusega desinfitseeritakse ju haavu ja muid marrastusi. Kristian oli nii purjakil, et innustus mõttest otsekohe. Ta toppis riista oma klaasi, kus oli lahjendamata piiritus. See ei olnud hea mõte. Me ei saanud kumbki magada. Mina ei saanud magada, sest Kristian halises ja ägas sohval. Noh, vähemalt surid pisikud ära.
Pühapäev, 19.7
Hoog oli nii sees, et ma ei kiirustanud kojuminekuga. Mängisime kümnepenniste peale pokkerit ja vedelesime terve päeva. Kristian leidis, et ma võiksin hakata loodusravitsejaks. Ta riist ei valutanud enam üldse. Lubasin seda asja kaaluda. Oleks lahe küll, kui oleks oma visiitkaart, kus ametinimetuse kohal seisaks: “amaan”.
Esmaspäev, 20.7.1998
Arusaamatu, hommikul helistas vana koolivend ja kutsus mind tööle! See Birger oli juba kooli ajal kõva joomamees. Jõi kolmapäeviti, reedeti, laupäeviti ja pühapäeviti hommikust õhtuni. Me imestasime koolis, et miks ta pidi ka kolmapäeviti jooma. Birger rääkis, et isa oli talle õpetanud, et kolmapäev on nagu laupäeva eelpäev!
Birger ütles, et oli kuulnud, et ma joon palju, ja tahtis mind nüüd jalule aidata. Ma olin üks suur küsimärk.
“Kust jalule?”
Ta ütles oma tingimuseks, et ma pean minema õhtul koos temaga AA-klubisse.
“AA-klubisse? Mis kuradi klubi see on?” imestasin mina.
Hakkasin aimama, et Birger on joonud oma ajud šveitsi juustuks ja peab mind mingiks 4-aastaseks. Lapsena olin käinud lasteaias küll, kus lauldi “Alle-aa…” Ma ei tahtnud sõpra solvata ja lubasin minna AA-klubisse.
Birger tuli mulle järele sitaks vinge BMW-ga. Rääkisime tühjasttähjast, kuni jõudsime tavalise mitmekorruselise maja ette. Seinal oli silt: “AA-klubi”. Seal oli mehi ja naisi igale maitsele. Väga sportlikke ja natuke vähem sportlikke tüüpe. Pidin peaaegu Birgerile sülle istuma, sest ei teadnud, milles on asi. Alguses loeti seal ette lõik mingist raamatust, kus oli juttu liigsest tinapanekust. Järgmiseks rääkis igaüks oma tinutamiskogemustest.
“Mina olen Kake ja ma olen alkohoolik…”
“Mina olen Lissu ja ma olen alkohoolik…”
“Mina olen Henkka ja ma olen alkohoolik…”
Kui ring lähenes meile, sosistas Birger mulle kõrva:
“Ära siis unusta öelda, et oled Juha ja alkohoolik.”
Ma olin täiesti segaduses. Birger rääkis oma korra ajal, kuidas ta oli pääsenud kohutavast viinatuurist ja oli nüüd edukas ärimees. Siis tuli minu kord. Tõusin püsti ja ütlesin:
“Tšau! See Birger käskis mul öelda, et ma olen Juha ja olen alkohoolik. Juha olen ma tõesti, aga alkohoolik ma küll ei ole, raisk.”
Siis ma rääkisin, kui palju ma olen juua täis peaga nikku saanud ja kui tore mul on vindisena olnud. Tunnistasin, et pohmakad on vahel olnud natuke persest.
“Ilge kepihimu on, aga ei söanda panna, sest kardad, et mingi veresoon lõhkeb.”
Saal oli hiirvaikne. Kui koosolek oli läbi, läksime tänavale suitsetama. Panin ette, et me võiksime minna kogu kambaga kõrtsi õllele. Püüdsin natuke meeleolu kergendada.
“Teie jutu järgi otsustades pole siin just rahvas, kes viinaklaasi sülitaks, heh heh…”
Vittu, nad oleks mulle peaaegu kambaka teinud. Neil paistis alkoholiga tõsine probleem olevat. Loodetavasti ei saa minust kunagi alkohoolikut. Kuradi joodikud.
Teisipäev, 21.7
Hommikul helistas Birger ja ütles, et tal oli mu käitumise pärast piinlik. Ta pani ette, et ma läheksin uuesti koosolekule ja paluksin oma käitumise pärast vabandust. Lubasin minna, kui saan kõigepealt ta BMW elektrilised aknatõstukid katki teha ja auto uksed kinni keevitada. Siis keevitaksin bemari summutaja külge toru, millega juhiksin heitgaasid auto sisse.
“Sa ei peakski surema heitgaaside, vaid sitahaisu sisse, sest su sitaks vinge katalüsaatoriga BMW heitgaasid haisesid kahtlaselt kanamunapeeru moodi,” lohutasin Birgerit.
Lõin toru hargile ja avasin pudeli mõnusat keskõlut. Arutasin terve päeva, kui hirmus oleks, kui alkoholist kujuneks probleem. Alkohoolik… Vittu!
Kolmapäev, 22.7
Olin oma kirjahunniku juba unustanud, kui postiluuk kolksatas. Seekord sain ainult ühe kirja:
Hea Pisi-Juha,
Ma pean kahjuks protesteerima nende Joomahullu päevaraamatu lehekülgede suhtes, sest need rikkusid mul kogu tööpäeva. Kui olin lugenud 12 nädala jagu, sain koletu kõhuvalu ja põsed olid valusad. Ülejäänud päevaks oli mu huvi maailma vastu kadunud ja ma oleks peaaegu töökohast ilma jäänud. Kui selline asi jätkub, olen vististi sunnitud teid kohtusse kaebama, sest mu äi on kohtunik.
Terv.
Suur-Jussi
Joomahullu päevaraamatu leheküljed?! Mis kuradi jama see nüüd õieti käib? Otsustasin minna politseijaoskonda tegema avaldust kuriteo kohta. Pakkisin Alko kilekotti päevaraamatu kohta käivad kirjad ja päevaraamatu enda. Olin juba minemas, kui märkasin vastasmaja katusel jälle kedagi end suumimas. Hiilisin nagu navahoindiaanlane trepikotta ja sealt edasi pööningule varitsema. Otsisin pööningukambrist välja oma õhupüssi ja asusin katuseaknast olukorda jälgima. Vittu, naabermaja katusel tegi mingi tüüp kuradi suure suumobjektiiviga fotoaparaadiga minu korterist pilte! Laadisin püssi ja sihtisin kaamerameest täpselt otsaette. Sihik oli ilmselt paigast ära, sest ma tabasin tüüpi otse perse. Noh, peaasi, et pihta sain. Kaameramees oleks äärepealt katuselt alla kukkunud, nii kiire hakkas tal minekuga. Viisin õhupüssi tuppa ja läksin pisut lõõgastusjooki ostma.
Tänu laetud õhupüssile tuli tagasi ka mu enesekindlus. Tõin kuuldavale mõned indiaani sõjahüüud, lõikasin sohvapadjalt katte maha ja riputasin selle endale skalbiks vööle. Ei tasu tulla mulle näkku nikkuma, võib sõjakirvest saada!
Neljapäev, 23.7
Ehkki
