hirmsa vappumise peale, kui kaks üle sajakilost keppisid sihukese madinaga, et kartsin majal põranda alt ära minevat. Kristian lasi armuleegil lõõmata.
Tellisime mingi veidra invatakso, millega saime kogu pundiga Helsingisse tagasi. Itsitasime terve tee, sest Kristian kratsis kõik 300 kilomeetrit oma mune. Mängisime tüüpidega mälumängu teemal, millise haiguse või millised haigused oli Kristian saanud.
Olin õnnest segane, et polnud seda koletist pannud. Sirvisin veel kindluse mõttes arstiraamatuid, uurides, kas kannikate laksimisest võib süüfilise saada.
Esmaspäev, 22.6.1998
Jaanipäev sai veedetud nagu kord ja kohus. Ainult üks telgikott oli kadunud. Helistasin kõik tegelased läbi, aga keegi ei tundunud kadunud telgikotist midagi teadvat. Lõpuks otsustasin helistada Kristianile, kelle arvasin olevat kas suguhaiguste kliinikus või endiselt pilditu. Minu suureks hämmastuseks vastas Kristian telefonile ise, aga üsna nutuse häälega.
“Mis nüüd viga, et sa nii kurb oled?”
“Keegi on mulle mingi kuradi koti perse toppinud,” kaebas Kristian.
“No tõmba see sealt siis ometi välja.”
“Aga see ei tule. Ma olen seda kogu kuradi hommikupooliku sikutanud, aga see ei liigu paigastki. Kas ma suren nüüd ära?” töinas lootuse kaotanud Kristian.
Otsustasin sõpra hädas aidata ja läksin Kristiani juurde. Seal ta vaeseke lebas, kõhuli sohval ja persest turritas välja paks riidetropp. Mõtlesin, et igasugust asja peab ikka elus tegema. Telgikotti paksu sõbra persest välja kiskuma. Hakkasin kahe käega väljaulatuvast nutsakast kinni ja tõmbasin nii kõvasti, kui vähegi jaksasin. Poleks uskunud, et nii suurest mehest tuleb nii kõva ja kile karjatus. Panin sitase telgikoti elutoa lauale ja läksin rõdule värsket õhku hingama. Ei või inimene teada, kui jõledalt võib haiseda ööpäeva inimese perses olnud telgikott. Kristian tuli longates ja nuuksudes minu juurde.
“Kuidas see sinna sai?”
“Keegi oli selle sinna ilmselt toppinud,” vastasin, kui olin asja üle hetke mõelnud.
Teisipäev, 23.6
Kepihimu tuli peale, sestap kobisin juba hommikust kõrtsituurile. Lähemad kohad olid juba nii mitu korda läbi käidud, et otsustasin lõpuks läbi astuda äsja avatud uuest diskoteegist. Olin juba päris täis ja vaieldamatult jooksis tantsujalg vägagi vilkalt. Olin nii tahmas, et ei viitsinud hakata kedagi tantsima tirima, vaid läksin üksi Village People'i saatel mehemoodi Travoltat tegema. Kust nad küll kõik need vanad head lood välja olid võtnud: “YMCA”, “In the Navy” jne. Olin end nii sodiks rabelenud, et pidin minema ja ühe napsu hinge alla viskama. Leti juures lubas üks noorhärra minu eest maksta. No vittu, tasuta viin sobib igal ajal. Klõmakas läks näkku nagu viuhti.
Diskor hakkas mängima aeglaseid lugusid ja mina hakkasin loomulikult luurama, kust saaks sobiva tibi. Enne kui jõudsin pilku sihtima hakatagi, oli mulle napsi välja teinud tüüp juba minu ees ja palus tantsima. Aeglast lugu! Kui tantsupõrandale vaatasin, siis raisk, seal nühkisid ainult nahkpükstes sohvrimütsidega tüübid oma vuntse.
“Tuled siis tantsima või ei?” käis tüüp peale.
“Ma käin ainult kiiresti nina puuderdamas ära ja tulen kohe tagasi,” vuristasin kohkunult.
Läksin otse riietehoidu, kus mäesuurune uksehoidja veel teatas:
“Kena, et siia ka uusi pepusid tuleb. Tere tulemast teinegi kord!”
Kui uksest välja sain, hakkasid kolm tegelast tänaval karjuma:
“Kuradi pede! Tahad, me anname sulle kõik koos? Pasunasse näiteks!”
Jooksin otse koju. Miskipärast tuli meeletult nutt peale. Aga päris mehed ju ei nuta. Ma natuke siiski nutsin.
Kolmapäev, 24.6
Täna oli mu nimepäev. Tähistasin seda üksi viinapudelitega. Tähistasin päris palju, sest ei mäletanud õhtul enam oma eesnime, perekonnanimest rääkimata. Piinlik oli telefonile vastata, et ma ei tea, kas ma olen kodus.
Neljapäev, 25.6
Oli nii kõva pohmakas, et kõrvadel oli valus, kui postiluugist kukkus sisse kuradi imelik kiri.
HELSINKI 63
Keskkrematoorium
TEIE PÕLETUSMATUS
Kuna meie läbiviidud uurimuste tulemuste alusel oleme leidnud, et Teil ei ole mitte mingisugust sotsiaalset tulevikku, Te olete rahvastikupoliitiliselt võimetu ning seetõttu pole Teie ühiskonda kuulumine mitte mingil moel kasulik, oleme otsustanud rahvastikuülejääkide seaduse § 177 lõige 4 alusel Teid põletada.
Seetõttu palume Teid ilmuda järgmisel reedel kell 17.00 krematooriumi, ahi nr 16, luuk 8 juurde, kaasas lauluraamat, tuludeklaratsioon ja Teile kohaldatavate maksude ettemaksu kviitungid.
Kuna meie uurimuste andmeil olete Te elu jooksul joonud suures koguses alkohoolseid jooke, palume ilmselge plahvatusohu tõttu Teid enne põletamist juua liitri keedetud kitsepiima ja klaasi glaubrisoolalahust. Peale selle peate kaasa võtma ühe vihu õlgi, 20 kg kuiva vanapaberit või laaste, 3,8 liitrit bensiini 95E ja kaks tuletikku.
Kui Te soovite oma tuhale erilist kohtlemist, palume Teil jätta väravavalvurile aadressi ja postmargiga varustatud ümbrik tuha edasitoimetamiseks. Muul juhul annetame selle Maaelu Toetusühingule väetiseks.
Kohustame Teid ise hoolitsema oma surmakuulutuse eest, teatama põletamisest rahvastikuregistrile, maksuametile ja võlausaldajatele, aegsasti lõpetama ajakirjanduse tellimused, tagastama oma passi, juhiloa ja muud dokumendid vastavatele instantsidele.
Käesoleva käsu eiramise korral kohaldatakse Teile rahvastikuülejääkide seaduse § 166 lõige 6 alusel karmistatud surmanuhtlus (=säästliku leegiga).
Ootame Teid täpselt kokkulepitud ajal, mis teatatakse vaid käesoleva kirjaga.
Lugupidamisega,
PÕLETUSMATUSTE MINISTEERIUM
Keskkrematoorium
Osakonnajuhataja
Sitaks jube hirm tuli peale. Otsustasin uuesti jooma hakata.
Reede, 26.6
Ei mingeid mõistlikke mälestusi.
Laupäev, 27.6
Oksendasin ja ägasin kogu hommikupooliku. Päeval värisesin sohval ja mõtlesin, kuidas kurat sest värinast lahti saaks. Mulle meenus, et olin lugenud, et pohmellis tuleb palju süüa. Värisesin poodi korvitäit vorsti ostma.
Kodus istusin sohvale ja hakkasin koorima umbes seitsmekümne sentimeetri pikkust ja kaheksa sentimeetri paksust vorstikangi. Oli endiselt nii halb olla, et ma ei suutnud vorsti otsast hammustada, vaid leppisin rasva lakkumisega vorsti otsast. Olin umbes veerand tundi vorsti otsa lakkunud, kui märkasin oma akna taga tõstukikorvis kaht maalrit. Nii suuri silmi kui neil minu vorstilakkumist vahtides olid, pole muidu võimalik saavutadagi. Mul
