kunagi teinud ei olnud. Arvatavasti tuleb seda teha kehatemperatuuril veega, mitte jääkülmaga, nagu mina. Tunne oli nagu laboriloomal. Perse upakil, voolik perses ja jääkülm vesi pärasoolde voolamas. Oleks ikka piinlik olnud küll, kui näiteks telekaloakontroll oleks ukse lahti löönud ja minu selle püha asjatoimetuse pealt leidnud. Lõpuks sain viimase kui tiba oma pärakust välja loputatud. Mõtlesin, mida klistiirikotiga teha. Leidsin, et küllap ei tahtnud naaber sellepärast kotti tagasi, et teda jälle ei äratataks. Sestap kirjutasin mõistva naabrina kotile paksu vildikaga “AITÄH LAENA-MAST” ja toppisin asjanduse ta postipilust sisse. Nüüd olin valmis puhkusele minema.
Lennujaamas oli rahvast murdu, ehkki oli alles hommikupoolne öö. Mu testosteroonitase oli tõusnud ilmselt ohtlikusse kõrgusse, sest juba iga lennujaamatöötaja nägemine tegi haiget… Lennukis tuletati reisijatele mitu korda meelde, et lennu ajal ei tohi kasutada mobiiltelefoni ega muid elektroonilisi seadmeid. Hakkasin taltsutamatult puksuma. Ehkki püüdsin mõelda kõigest, mannapudrust ümberlõikamiseni, tagus mu peas ainult üks kuradi haige mõte: mida võiks äsjasest teadaandest mõelda inimesed, kellel on südamestimulaator. “Kõik elektroonilised seadmed tuleb lennu ajaks välja lülitada…” Mu puksumisele andis veelgi hoogu mu ees istunud vanem paar, kes uuris murelikult, kui kaua lend kestab. Kui stjuardess vastas, et kuus tundi, kadusin vetsu, et seal täiest kõrist naerda.
Lennuki start viibis, nii et ma jõudsin pisut tukastada. Ärkasin siiski üsna pea müriseva aplausi peale. Kargasin püsti, aga mind suruti tagasi istuma ja noomiti, et stardi ajal ei tohi seista. Küsisin hämmastunult, millele siin aplodeeriti.
“Sellele, et me õhku tõusime,” vastas kõrvalistuja.
“Sa maksad mitu tonni selle ime eest, et lennuk tõesti õhku tõuseb või?” küsisin imestades.
Tema püüdis sogada midagi õnnetustest jne. Sitaks närvi ajas, et ma polnud kaasa võtnud Arto Paasilinna raamatut “Hurmav massienesetapp”. Oleksin selle pool tundi enne maandumist vanamehele näkku löönud ja öelnud:
“Loe seda, pool tundi on veel jäänud.”
Teisipäev, 26.5
Puhkus kulus mulle ilmselt ära, sest ärkasin alles siis, kui lennuk valmistus laskuma. Vägagi pandav stjuardess tuli mult tekki ära võtma ja küsis, kas uni maitses. Tänasin jumalat, et seekord oli mu kallis sõber hommikuerektsioon pisut hommiku-unine. Oleks olnud üsna piinlik seal telgis niheleda ja öelda, et jaa, ma magasin väga hästi. Oh-oi, oma kodu on ikka kullakallis.
Las Palmase lennuväljale maandudes läksid mu kõrvad nii lukku, et arvasin neid olevat lõhki läinud. Kahetsesin endamisi, et polnud hankinud endale näägutavat naist, sest praegu oleks sellestki pisut kasu olnud. Olin ostnud reisi nii kiirustades, et polnud sihtpunktile tähelepanu pööranud. Seiklesin Gran Canaria lennuväljal õiget bussi otsides. Kord olin minemas Puerto Ricosse ja kord MasPalomasesse, aga ajapikku leidus ka õige sihtpunkt. Ma veedan nädala Playa del Inglesis! Olé!
Kolmapäev, 27.5
Mul polnud tarvis ärgata, et randa minna, sest ärkasin rannal. Olemine oli niipalju nõrk, et otsustasin minna lähedal asuvasse taverni hommikusööki otsima. Pidin käima vetsus kontrollimas, kas mul on küljes mingi kuradi silt “olen soomlane”, sest kõik baarmenid hüüdsid juba kaugelt:
“Tere tere suomipoika, tule sia. Kuda kabarad kaivad?”
Kuulasin imestades seda kuradi möla, kuni silme ees läks mustaks. Võtsin ühel “kuda kabarad kaivad” kelneril rinnust ja röökisin täiest kõrist:
“Ja mis see sinu perset torgib, kuda mu käbarad käivad, kuradi türaehmatis!”
Pärast seda sain rahus endale meelepärase restorani valida.
Kummaline küll, aga naaberlauas oli menüü, milles olid soomekeelsed leheküljed, aga minu omast olid need ära võetud. Peale selle teenindati mind inglise keeles ega unustatud alati lisada “Sir”. See juba sobis. Olé!
Neljapäev, 28.5
Oleksin täna peaaegu surma saanud.
Otsustasin meestele kodus ära teha sellega, et kusen Atlandi ookeani 20 000 paljaste rindadega naise silma all. Astusin reipalt munadeni ookeani ja hakkasin ujukate nööri lahti koukima, kui äkki tuli kusagilt Hiina müüri suurune laine ja pühkis mu ära. Kui mu pea jälle pinnale tuli, nägin ainult merd. Õnneks taipasin end 180 kraadi pöörata, randa oli nimelt vaevalt sada meetrit. Jõudsin ujuda paarikümne meetri kaugusele rannast, kui uus laine mu jälle tagasi merele paiskas.
Ujusin päeva jooksul ilmselt mingi 20 kilomeetrit ainult selleks, et sealt kuradi Atlandi ookeanist minema pääseda. Läksin ookeani hommikukusele, aga välja pääsesin merest rampväsinuna alles kell 18.30 paiku kohaliku aja järgi. Polnud muide enam kusehädagi. Märkasin, et ma polnud jõudnud endale enne kuselkäiku piiskagi päikesekreemi peale panna. Tuleks vist otse ilukirurgi juurde minna. Loivasin hotelli magama. Olé!
Reede, 29.5
Magasin nagu ront. Kõik kohad valutasid. Ma ei tea, millest see oli, kas päikesest või ujumisest. Hommikukusele läksin vetsu. Potil istudes hakkasin täiesti taltsutamatult nutma. Võib-olla mõistsin alles seal potil istudes, et oleksin eile väikese kusesirtsu pärast peaaegu surma saanud.
Randaminek ei tulnud mõttessegi, jäin turvaliselt hotelli basseini äärde. Vaatasin prinkide persetega eitesid, kes hüppasid viiemeetrisest tornist vette. Lõpuks ronis torni vanemapoolne inglise tante, kes oli kindlasti kuidagi Spice Girlsi Geri sugulane. Tante oli lühike ja tal olid nii tohutud saiad, et õhupallidki tervitasid neid viisakalt. Pidasin üüratuid tisse hüppelaua serval nähes hinge kinni. Olin kindel, et vähemalt üks neist tuleb küljest ära, kui eit end tornist alla kukutab. Aga vette ta sealt lartsatas ja isegi ühes tükis. Aga tissid olid minu meelest pärast seda plärtsu pisut punased.
Olles mõned õlled rindu tõmmanud, võtsin julguse kokku ja läksin hüppetorni juurde. Ma polnud märganud, et torni läks kaks treppi, üks viie ja teine kolme meetri kõrgusele. Valisin loomulikult kolme meetri peale mineva trepi, sest ma kardan pisut kõrgust ja ma polnud kunagi paadisillast kõrgemalt vette hüpanud. Otsustasin läheneda hüppelauale silmad kinni. Kui tundsin varvaste all hüppelaua serva, tegin korraliku jalad ees hüppe… ja maandusin, jalad koos, otse basseiniserva plaatidele.
Kogu kuradi basseiniümbrus jäi hiirvaikseks. Kõik vaatasid mind suu ammuli. Olin hüpanud kolme meetri kõrguselt, jalad ees, hispaania kahhelkivipõrandale. Oi türa, kui valusad jalad olid. Üritasin võimalikult normaalselt oma tuppa kõndida. Toas avasin liitrise viskipudeli ja torkasin jalad jääkülma vanni. Otsustasin, et ei lähe toast kuhugi, kuni pudel pole tühi… Või tähendab, tühjaks joodud. Oli alles õnn, et ma pea ees ei hüpanud. Olé!
Laupäev, 30.5
Läksin linna peale jalutama. Olin kuulnud, et liikumine hoiab jalavalu eemal. Ühel tänavanurgal põrkasin kokku suisa sinakasmusta mehega, kelle üks käsivars oli kuni kaenlaaluseni täis täiesti uusi Rolexeid. Mehe nahavärvist järeldasin, et tegu on mingi tindiprinteri reklaamiga, aga käel olevaid Rolexeid nähes otsustasin sedamaid hakata turvameheks ja päästjaks. Haarasin vanal ümber kaela kinni ja hakkasin teda kohvikusse varju tirima. Neeger ehmatas ilmselt jubedalt, sest hakkas mingis kohalikus keeles palvetama. Üritasin talle seletada, et miljonite väärtuses kelli ei tasu niimoodi kanda. Kui ta oli rahunenud, hakkas ta mulle üht kenamat Rolexit müüa pakkuma.
“This real Rolex for you only seven thousands…”
